Saueaugu teatritalu 20. sünnipäeva pühitsev lavastus "Kadunud kodu" sai valmis juba mullu, sel ärajäänud etendus(t)e suvel. Täitus ju aastal 2020 Ernst Enno (1875–1934) sünnist 145 aastat ja tema luulekogu "Kadunud kodu" ilmumisest sajand. Ent esimene lavastus Margus Kasterpalu kodu- ja teatritalus sündis suvel 2001: Torgny Lindgreni "Kumalasemesi". 

Priit Põldma looming jõudis Saueaugule 2018. aastal, tema näidendi "Ilmavõõras" lavastas Ringo Ramul. Nüüd "Kadunud kodu", Põldma on näidendi autor ja Kasterpaluga kahasse lavastaja. Inspireeritud on lavatekst Ernst Enno ja Madis Kõivu loomingust, mängu hüppavad Mark Twaini südikad tegelased Tom Sawyer ja Huck Finn, õitsvate valgete ristikheinte kohal sumisemas Bernard Kangro sinised mesilased ... Lavastus äratab muidki seoseid eesti kirjandusest, ent enamgi veel sügavalt isiklikke mälestusi ja mälestuste mälestusi. Kodu kaotamise mustreid tuleb ju ette pea igas suguvõsas ja läbi ajaloo.

"Kadunud kodu" hõlmab üht ööd Joonatani elust. Õhtust hommikusse kulgev noore mehe öö. Joonatan kinnitab naisele, veenab ennastki, et tahab teha öises rahus oma copywriter'i tööd. Ometi ta luuletab läbi öö. Laulukoor, kes alguses viibimas pealtvaatajate pingil, loob Ernst Enno luule ja Pärt Uusbergi muusikaga mälestuste ning kujutelmade helinaid Joonatani ja ühes temaga me kõigi hinge. 

"Kui vahest õhtul istun

Ja kuskil helin käib,

Pool võõras, pool kui oma,

Kõik ümber kadund näib..."

(Ernst Enno, "Soosaare mälestus")

Ses ainsas ja igaveses öös aimab, meenutab Joonatan mõndagi. Oma vanaema. Oma süüd. Oma sõpra Janklit tükkis tema Jeruusalemmaga. Roesu Jürit. Saare vana raugematut koduigatsust. Selle kõige kohal, ümber ja sees aga oma kodu. Kaotamise ja leidmise hapral piiril.

"Kadunud kodu" näitlejate kvartett kütkestab. Sander Roosimägi on Joonatanina tundlik vaatlejahing, kelle silmades uitavad mõtted, peegelduvad meeleolud, lüürilisest kurbusest vintskema trotsini. Külli Teetamm saab imelises eatus lavaelus olla Joonatani vanaema ja noor naine, ka (tulevane) laps. Meelis Rämmeld viskub igasse oma rolli pingul vedruna, silmis kuratlik helk, peibutades Joonatani põgenema. Kuni tasakaaluks teab just tema valguse allikale viiva teekonna saladust. Aleksander Eelmaa kriipivalt südamliku Saare vana kodukaotus on nihutatud uuemasse aega, muutumatuks jääb inimlapse soov surra oma kodus. Üks kõrghetki on Saare vana äraminemine. Ta rahunenud kaugenemine metsa suunas. Luhta-minek, sõnastab Madis Kõiv, kes oma aiaäärse tänava, oma Tom Sawyeri, oma kollase valguse, õhus tarduva hüppega Enno maailma sujuvalt siseneb.

"Kadunud kodu" on teatrisündmus, mis kui Enno luule usaldab vaikust ja sisemust, laseb minna neil mõtetel, neil tõtetel ... Näidendis ja lavastuses on salakihte, meeleliigutust, kontrastseid üllatusmomente.

Ja saabub uus hommik, mil Joonatani noor naine vaatab meest vanaema nägijasilmadega. Pikk kõrtsilaud – pulmalaud – peielaud on ühtäkki seesama, mis viis kokku Joonatani vanaisa ja vanaema, nende tulises, lummavas tantsus. Kuigi noore Joonatani ja tema kaasa käed veel ei puuduta lauda nõndamoodi sünkroonis nagu kunagi vanavanemate käed, ometi ...    

"Et sa jagu said – langes kild ja kild,

Tõusis oma sul kodune tuba,

Oma rinnas sul valmis hingesild,

Oma taevatee, tuba ja luba."

(Ernst Enno, "Vaikne tuba")

* Arvustuse pealkiri "Et nõnda lõpuks armastama õppis hing" pärineb Ernst Enno luuletusest "Kadund kodu!" (16. VI 1917).

Aleksander Eelmaa surma tõttu jäävad selle suve Saueaugu teatritalu "Kadunud kodu" kõik järgmised etendused ära.