Selleaastane rakenduskunsti triennaali peanäitus erineb oma eelkäijatest mitmeti. Esiteks on muutunud asukoht: vanalinna südames asuva Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum on asendunud Noblessneris asuva uue Kai kunstikeskusega ja nii ümbritseb madalate sajanditevanuste võlvide asemel eksponaate seekord modernne "valge kuup". Teiseks on formaadiks seekord kuraatorinäitus, mille autor on Taani klaasikunstnik, õppejõud ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup. Kuraatori tegevusvaldkonnast on inspireeritud ka tänavune teema, "Kumab läbi". Stine Bidstrupi enda sõnadega: "Läbikumavust saab käsitleda muutliku seisundina, mis pakatab potentsiaalsest energiast ning mis võib olla struktureeritud protsessi aluseks." Valdav enamus kunstnikest tegeleb läbikumavusega nii selle sõna otseses kui ka kaudses tähenduses: ideed, tähendusväljad ning seosed, mis osaliselt kattuvad, kombineeruvad ja võistlevad.

Huvitav on vaadelda üht läbivat teemat näitusel: klaas. Antud materjaliga tegelevad kas otseselt või kaudselt mitmed osalevad kunstnikud, demonstreerides klaasi mitmekesisust. Pilku püüab Eeva Käsperi seeria "Sulgunud saladus" oma osava värvimänguga ning Jiyong Lee orgaaniliste teoste minimalism mänglevate optiliste illusioonidega. Ajajärgul, kus tekstuaalne ja virtuaalne suhtlus ning elu on osaliselt üle võtnud rolle, mida varem kandsid otsesed kontaktid, tõmbab erilist tähelepanu Helen Lee teos "Alfabit". Kunstnik uurib oma loomingus enese sõnul "keele morfoloogilist ja ajas muutuvat olemust erinevates kultuurikontekstides, aga ka füüsilises vormis." Installatsioon koosneb klaasitükkidest, mis viitavad klaviatuuri täheklahvidele, aga samas ka kõrgtrüki tähelaole – nii segab Lee analoog- ja digimaailma mõisteid, materjale ja viiteid. Üks detail viib vaataja mõtted siiski trükikunstilt kaasaega: nimelt on "tüüpide" hulgas ka ilma ühegi täheta klaasitükk, mis meenutab arvutiklaviatuuri tühikut ja tõmbab vaataja tähelepanu nii ka sellele, mis jääb ütlemata/kirjutamata.

Läbikumavus pakub osalevatele kunstnikele meetodi, mille abil läheneda teistele temaatikatele oma töödes. Sissi Westerbergi installatsioon "Uthängt/Alasti" kasutab igale vaatajale tuttavat motiivi: minimalistlikku õrnroosat ja veidi läbipaistvat naistepesu. Esmakordselt loodi teos Rootsis Linköpingi linna avalikku ruumi: alusriided riputati linnaväljakule nelja lipuvarda vahele. Nii seadis Westerberg vaataja linnaruumis vastamisi mõtetega, mis on tavaliselt enam või vähem varjatud: naiselikkus, seksuaalsus, haavatavus. Triennaalil eksponeeritud teos on sama ideestiku teistkordselt ümber paigutanud, seekord näituseruumi "valgesse kuupi". Kui seksuaalsus, naiselikkus ja feminism ei ole aastal 2021 enam näitustel kaugeltki tabuteemad, siis Westerbergi lähenemine mõjub oma lihtsuses rõõmsameelsena, seades vaataja valiku ette: kas jääda tõsiseks? Või ei? Tsiteerides kataloogis avaldatud Ingrid Ruudi esseed: "Paljastatus osutub kerguseks, marginaalsus vabanemiseks."

Ajastule omaselt leiab keskkonnaproblemaatika käsitlemist mitme kunstniku töödest. Linda Aasaru teos "Puuduolek/kohalolu. Pintsak" kujutab pintsakut läbi jahusse vajutatud jäljendi. Negatiivis muutuvad palju ilmsemaks riideeseme detailid, millele vaataja sageli tähelepanu ei pööra: õmblused, kortsud, reljeefsus. Samamoodi mängib teos ka hapruse ja hävingu teemadega – jahujäljend on päev-päevalt järjest enam murenenud, olles kui memento mori meid ümbritsevale materiaalkultuurile. Riideeseme negatiivis kujutis tekitab ka seoseid keskkonnasäästlikkusega: milline on pintsaku ökoloogiline jalajälg? Mis jääkproduktid tekivad lisaks sellele riideesemele tootmise käigus?

Kai kui asukoht tõstab selleaastase triennaali disaini ja tarbekunsti valdkonnast kaasaegsele kunstile lähemale – kuigi need valdkonnad ei vastandu omavahel, on huvitav jälgida, kuidas kontekst muudab rakenduskunsti triennaali kui institutsiooni. Ka "valge kuup" ruumina rõhutab veelgi kuraatorinäituse spetsiifikat. Näituse teema on ühtaegu defineeritud ja mitmeti mõistetav, luues uusi tähendusvälju ja laiendades rakenduskunsti kui valdkonna piire nii kohalikus kui rahvusvahelises kontekstis.