Arvustus. Alasti tõde ja teised roppused

"Kohatu kepp ehk meeletu porno" Autor/allikas: Silviu Ghetie / Micro Film

"Kohatu kepp ehk Meeletu porno" ("Babardeală cu bucluc sau porno balamuc")

Režissöör-stsenarist Radu Jude

Operaator Marius Panduru

Heliloojad Jura Ferina ja Pavao Miholjevic

Osades Katia Pascariu jt

Arvutus ilmus Sirbis

Radu Jude on nimetanud oma mängufilme komöödiateks, isegi kui need pole naljakad.1 "Kohatu kepp ehk Meeletu porno" on tõesti mitmeti mõistetav. Üks on siiski ühene – film (nagu see arvustuski) on kindlasti mõnele talumatult vulgaarne. Vahest just seetõttu oli saal siinkirjutaja kahe kinokülastuse ajal hõre, olgugi tegu "Berlinale" peapreemia laureaadiga. Või siis iseloomustab publiku nappus hoopis huvi Rumeenia kino vastu ning keskmise filmisõbra esimene assotsiatsioon, kuuldes sõnapaari "Rumeenia" ja "film", pole mitte "Rumeenia kino uus laine", vaid "Dracula" või "Nosferatu". Mõte võib muidugi ka pärast Jude loominguga tutvumist ekselda kujuteldavasse Transilvaaniasse (õieti Valahhiasse), nüüd juba hoopis teisel põhjusel. Sellest aga allpool.

Progressiivse pedagoogi piinad

Filmi keskmes on küsimus aususest, asjade tegeliku olemuse avamisest ja õigete nimedega nimetamisest. Autori vahekord Tõega paistab olevat fataalne ja keerukas nagu mõni komplitseeritum armusuhe. Kord hellitab ta seda, kord heidab kiusliku kriitika alla, peamiselt aga tassib krattipidi kaamera ette ning jätab halastamatult ja vaid satiiriga varjatult ekraanile, teades samas, et Tõde, too kodustamata metselajas, püsib seal täpselt nii kaua, kui ise heaks arvab, ja võib lüüa igal hetkel hambad vaatajale allapoole vööd, reetlikult nagu vagina dentata.

Nii peab publik vaatama hakatuseks kolm minutit – ei saa öelda, et hoiatuseta – puhast amatöörpornot, mida elavdavad asjaomane dialoog ja kõrvaltoast kostvad ämma olmekurtmised. Meie ees on Emi Cilibiu (Katia Pascariu, vahel ka kehadublant) ja tema abikaasa (professionaalne pornonäitleja Ştefan Steel).2 Filmi üks esimesi repliike on "Ime, mu Messalina", mis on sobilik sissejuhatus Jude huumorisse, sest eks ole Emi ju ajalooõpetaja.

Seks tõmbab tähelepanu sinna, kuhu muidu vaadata ei tahetaks. Filmis "Kohatu kepp" tõstatavad lapsevanemad pärast ühist pornovideo vaatamist hulga küsimusi.

Kaader filmist
Järgneb filmi esimene kolmandik "Ühesuunaline tänav". Asjalik Emi ruttab piki Bukaresti kõnniteid, astub läbi direktrissi (Claudia Ieremia) juurest, külastab apteeki, kohvikut, raamatukogu, turge, poode ja kasiinot – viimast selleks, et saaks tänavamürast eemal telefonitsi vestelda. Operaator Marius Panduru on loonud kaamerapilgust justkui omaette tegelase, kes paistab vahel Emi hoopis unustavat. Pealtnäha talitsetud Emi vestlustest kuuleme, et sissejuhatuseks nähtud video (mida olime just valmis kohatu ekstsessina unustama, niivõrd teisest maailmast tundub see argiselt keriva tänavapanoraami kõrval) on sattunud kuidagi avalikku veebi ja nüüd tuleb lastevanematele äpardusest aru anda. Sinna ta tõttabki.

Teist segmenti – "Anekdootide, imede ja märkide lühisõnastikku" – võib nimetada videoesseeks. Sõnastikus on rida üldisemaid mõisteid, valik seksiga seotud märksõnu ja Rumeenia (lähi)ajalugu avavaid "pilte" (armee, kirik, Ceaușescu, aga ka näiteks romaviha peegeldavad klipid rassismist ja patriotismist). Mitmed eksitavalt süütuna sõnastatud kanded (nt matemaatika, jõulud, montaaž) kajastavad sallimatuse, institutsionaliseeritud vägivalla ja võimu kuritarvitamise temaatikat, illustratsiooniks kõnekad arhiivikaadrid. Mõni klipp on vaid visuaalne, aga teisal serveeritakse pikki tsitaate, autorit nimetamata (tsiteeritute nimistu on näha lõputiitreis, aga seosed tuleb vaatajal endal luua).

Triptühhoni viimane osa on "Praktika ja vihjed (situatsioonikomöödia)". Lapsevanemate koosolek toimub pandeemiaaega (võtted toimusid 2020 suvel) sobivas keskkonnas, koolimaja siseõues. Massiivse hoone arhitektuur reedab väärikat ajalugu ning kui õhtuhämaruses tõrvikud süüdatakse, süveneb mulje, et karikeeritakse keskaegset nõiaprotsessi. Pärast ühist video vaatamist esitavad eri taustaga vanemad Emile küsimusi ning vaidlevad isekeskis. Kuigi vaataja tutvus läbilõikega ühiskonnast juba esimeses kvaasidokumentaalses segmendis, keeratakse siin peale väike vint: galeriid rikastavad variserlik ja korruptiivne "lõviema", sõjaväelane, piloot, preester, pearätiga naine (ilmselt moslem), mustanahaline mees, nutitelefoni abil tsitaatidega žongleeriv progressiivne intellektuaal, kleidis mees, kelle dekoltees õitsevad mustad rinnakarvad, haldjalik tšehhitar-välismaalane jt. Kõik kannavad maske (piloodi sõnul: "orjade suukorve"), mis omandavad siin sümboolse lisatähenduse.

Emi seisab täiskasvanu õiguse eest harrastada vabatahtlikku seksi mis tahes vormis ja soovi korral seda filmida. Tundub juba, et olukord on lahenemas tema kasuks, kuid siis tuuakse sisse uus tasand: Rumeenia ajaloo õpetamine. Alles siin avalduvad tõelised kired. Õelad antisemiitlikud avaldused, mürgised märkused romade aadressil ja räige misogüünia vastanduvad Emi kreedole õpetada avatult ka ajaloo vastuolulisemaid peatükke. Viimaks pannakse "pornoõpetaja" saatus – jääda või lahkuda – hääletusele. Näeme kolme potentsiaalset lõppu, millest viimane paisub ootamatuks groteskiks. Kirsiks tordil on tiitrite taustal kõlav lõbus lauluke Wittgensteini sõnadele: "Et öelda, kas pilt on tõene või vale, peame seda tegelikkusega võrdlema. Ainuüksi pildi järgi on võimatu öelda, kas see on tõene või väär."3

Pildil ehk ekraanil on samal ajal aga üüratu riist.

Mis on mõttes meistril, kes selliseid riistu taob?

Ühe retsepti oma filmide tarvitamiseks annab autor ise, öeldes, et kino on vahend, mille abil näha reaalsust paremini, kasutades selleks eri tööriistu, nagu näiteks montaaž. Struktuurini, mille puhul paneb vaataja ise filmi kokku nagu salatibaaris – "siit tomatid, sealt kurk" –,4 jõudis ta kubistlikke maale vaadates, otsustades luua filmi, mis on teatud mõttes "tükkidena laiali" (ingl broken) ja millest peab koherentse terviku looma vaataja mõte.5 Ta on nimetanud "Kohatut keppi" montaažfilmiks, mis kutsub publikut üles looma seoseid ja kõrvutusi pornovideo n-ö roppuse ja meid ümbritseva laiema roppuse vahel, mis on palju reaalsem ja mürgisem.6

Võtkem näiteks filmi "lühisõnastikust" täht "P". Patriotism – Pingviin – Vitt – Poliitika – Pornograafia – Suur plaan – Pilk – Riist – Rusikas – Võim. Kõik klaar, kuid milleks pingviin, küsib ehk vaataja. "Pingviin" on rütmikas lõik Romeo Fantastiku nimelise artisti muusikavideost, kus deklareeritakse: "Olen pingviin, tahan sind panna! Sul pole hambaid ega stiili, aga sa tahad, et paneksin sind." Pole ime, et sellise lüürika naabruses tunnevad end koduselt klipid märksõnadega "Vitt" ja "Riist". Esimest illustreerib naise jalgevahet kujutav staatiline videopilt (milles võib tunda ära G. Courbet' 1866. aasta Euroopat šokeerinud maali "Maailma päritolu") selgitusega: "Sünekdohh väljendeis "nagu loll vitt"." Vastukaaluks esindab aga riista vastav organ jõulises poosis mehekehal, soliidse kommentaariga: "Oleme maskuliinse korra ajaloolised struktuurid omaks võtnud alateadlike taju- ja hindamisskeemidena", taustaks ründav mootorimüra. Ja järsku pole enam jutt pelgast seksist, vaid võimust, ning kus on võim, seal on ka alistamine ja vägivald. Edasi on lihtne tabada šovinismi kriitikat paljudes teistes video­sketšides. Tagantjärele asetub konteksti ka filmi alguses korduv motiiv jalakäijate elu põrguks tegevatest koljat-autodest ja arrogantsetest juhtidest. "Mida võimsam masin, seda …" Mis enne oli pelk riist, on nüüd võimu metafoor.

Võim ja jõud (selle kuritarvitamine, aga ka vastupidi – kaasaminek valitseva või valdava jõuga, loobudes enda vastutusest ja mõtlemisest) tundub olevat üks filmi peateemasid. Nii saavad mõistetavaks viited ajaloolistele veretöödele, Ceaușescu diktatuurile, 1989. aasta revolutsioonile ning juutide ja romade alandamisele.

Selge pilt, märgib ehk vaataja nüüd, kuid kas vähem ropusti ei saanud? Sest pole kahtlustki – Jude tahab, et kogeksime vulgaarsusi omas mahlas ja tunneksime end häirituna. Et vaataja mõnusas kinotoolis liiga mugavaks ei läheks, on filmi pikitud ka minipomme. Turul astub järsku kaadrisse valges kübaras ja ontlikult maskistatud vanadaam, lausudes: "Laku mu vittu!" Poleks oodanud, mis? Emi koolimajja jõudes hõikab keegi (talle? meile?): "Võta meil kõigil suhu!" Roppused kirjavad esimese ja kolmanda segmendi repliike. Austusest režissööri vastu ei laveeri seegi tekst siin ümber rõveduste, vaid läheb sealt, kuhu filmis osutatakse. Miks?

Sest valmidus ja vajadus nimetada asju nii, nagu nad on, võib olla eesmärk omaette. Emi pole juhuslikult ajalooõpetaja. Pole juhus, et vimm prahvatab just siis, kui koosolek jõuab ajaloo õpetamiseni. Kas ikka peab lastele rääkima rumeenlaste massimõrvadest idarindel? Kas see, et miski on või oli, tähendab, et seda peab lahkama? Emile heidetakse ette, et ta kahjustab lapsi – olgu siis liiga avatud ajalookäsitluse või oma seksiva alasti kehaga. Tema aga esindab küsimust: kui asjad on, siis miks ei võiks need olla nähtavad, et saaksime neist rääkida? Ja kui rahva minevikus on koledusi, siis kas pole igaühe kohus järel­tulevaid põlvi sel teemal harida?

Radu Jude ja rekonstrueeritud tõde

See mõttesuund saab selgemaks, kui meenutada Jude varasemaid mängufilme, sealhulgas eeskätt kolme: "Aferim!" (2015, "Berlinale" parima lavastaja auhind), "Mind ei huvita, kui me läheme ajalukku barbaritena" (2018, peaauhind Karlovy Vary filmifestivalilt) ja "Trükitähtedega" (2020). Kõigis neis on tajutav meetodi otsing, millele oleks omane kollaažlik tehnika ning arhiivimaterjali ja autoriteetsete tekstide ärakasutamine.

"Aferim!" viib 1835. aasta Valahhiasse, kust puuduvad vampiirid, kuid mitte õõv. Kaamerapilk saadab korrakaitsjat, kes täidab kohalikult bojaarilt saadud ülesannet püüda kinni pagenud mustlasori ja tagastada ta peremehele. Romade (või nagu filmis öeldakse – "vareste") orjus, mis lõppes Valahhias alles 1856. aastal, ja hilisemgi suhtumine neisse pole Rumeenias uhkuse asi (vrd hõige koolikoosolekul: "Ärge käituge nagu mustlased!").

"Mind ei huvita …" peategelane, noor režissöör Mariana, kelle jaoks on rumeenlaste toimepandud holokaustist kujunenud väikestviisi kinnismõte, lavastab Teise maailmasõja kangelaste mälestusürituse raames sõjalist rekonstruktsiooni. Ta kavatseb rekonstrueerida muu hulgas ka Odessa massimõrva, mille peavastutajaks oli vastuoluline kindral Antonescu.

Mõlema filmi lõpp on küüniline. Kuigi jooksik veenab peategelast, et ta ei põgene varguse, vaid peremehe naise võrgutustele allumise pärast, ja halastust paluvad talle nii naine ise kui ka korrakaitsja, lõpeb film kastratsiooniveres väänleva romaga. Publiku reaktsioon asendab sädeme Mariana silmis ruttu pettumusega: selmet reageerida provokatsioonile õudusest tardumisega, vaimustub õhinal pildistav publik põlevate juutide tulevärgist ja ühineb ("rekonstrueeritud") antisemiitlike hõigetega.

Seks kui "Kohatu kepi" provokatiivne kütus on jõhkruse vastanduva paarilisena kohal juba neis filmides. See väljendub romast orja süüteos ja kastreerimises, aga ka kõnekas stseenis filmis "Mind ei huvita …": Mariana armuke soovib videokõnes, et naine näitaks talle "vittu", too hakkab aga hoopis ette lugema Isaak Babeli märkmeid juudivastasest vägivallast. Jude räägib intervjuudes oma meetodit kirjeldades vastandusest (juxtaposition) sageli. Nagu teatud mustad peatükid ajaloos, on ka seks seotud tabudega (Rumeenia kontekstis ei tasu seejuures alahinnata ortodoksse kiriku tugevat rolli). Ja vastupidi: seks tõmbab tähelepanu sinna, kuhu muidu vaadata ei tahetaks.

Film "Trükitähtedega" on teismelise Mugur Călinescu Securitate toimiku pooldokumentaalne ekraniseering. Nooruk kirjutas 1981. aastal majaseintele protestilauseid, milles nõuti vaesuse lõpetamist ja juhiti tähelepanu vabaduste puudumisele. "Tõekuulutaja" avastamiseks ja karistamiseks mobiliseeriti arvukalt informaatoreid, kuulati pealt telefone ja küsitleti inimesi. Salapolitsei üllatuseks noorukil ässitajat polnudki ning keskseks sai küsimus, kuidas ta selles ühiskonnas "selliseks" kasvas. Mugur põhjendas oma tegusid nii: "Tahtsin tuua nähtavale tõde ja äratada inimeste südametunnistust, et nad hakkaks nõudma oma õigusi. Seda oli vaja, isegi kui see polnud tõhus."

Just selle filmi kontekstis tõdes Jude, et teda kannustab soov rääkida asjust, millest inimesed ei taha kuulda või teised Rumeenia filmitegijad ei taha rääkida: "[On] tõsi, et kui oleks tehtud juba kakskümmend filmi romade orjusest, poleks ma "Aferimi!" teinud. Kui Rumeenias oleks tehtud kakskümmend filmi holokaustist, poleks ma ilmselt teinud enda oma."7

Jude missioonitunde ja maailmataju taga on midagi äratuntavalt põlvkonnale omast (1970ndail sündinuna kuulub ta eagruppi, kelle nooruses vahetus nii ühiskonnakord kui ka ajalookäsitlus), mis väljendub filmitegija vastutusena. Nii polegi "Kohatu kepi" tõhusaim riist mitte sissejuhatuses paljastatud tegus kürb ega finaali vägev vänt, vaid üks filmi keskmisesse segmenti peidetud tsitaat (märksõnaga "Film"). See tööriist on mugandatud filmiteoreetiku Siegfried Kracaueri sõnadest8 ja räägib Vana-Kreeka müüdist, milles Athena saatis Perseuse tapma gorgo Medusat, kelle hirmsa näo nägemine muutis inimesed ja loomad kiviks, hoiatades, et gorgot võib vaadata vaid kilbi peegelduselt: "Moraal on selles, et me ei suuda näha tegelikke õudusi, mis halvavad meid hirmust. Me saame teada, millised nad on, vaadates reprodutseerivaid kujutisi. Kinoekraan on Athena poleeritud kilp."

Ka Jude püüab näidata oma filmides seda, mis on (olnud) vahetult kogemiseks talumatu, olgu selleks siis ajaloolised massimõrvad, muud häbiväärsed peatükid rahva ajaloos või hoopis inimlik väiklus ja silmakirjalikkus. Ta üritab seista tõe eest. See, mis on tõde, pole muidugi selge. Samas ei saa Judele ette heita ka kerge- või lihtsameelsust. Tõega seotud dilemmad ja paradoksid on ta ladunud filmis "Mind ei huvita …" dialoogiks, kus Mariana missiooni ründab mefistolik linnavalitsuse ametnik ("Te räägite tõest. Mis on tõde? Kus on tõde selles naeruväärses rekonstruktsioonis?" ja "Küll on tore olla nii suurepärane inimene, istuda diivanil ja arutada Odessa veresauna"). "Kohatus kepis" toimub analoogne arutelu apteegis, kus mööndakse: "Me teeks võib-olla samamoodi, iial ei või teada."

Jude käsitletavad teemad, millelt keskmine inimene tahaks pilgu pöörata, ongi keerukad. Raske on leida moraalselt õiget ja objektiivset lähenemisviisi. Aga see ei tähenda, et osa ajaloost tuleb üldse vältida, nagu direktrissi tütar väldib vanaema, sest see "haiseb". Kui ausa diskussiooni ruumi üldse mitte luua, siis vallutavad sama ruumi meelevaldsed ja jaburad teooriad (vt repliik vanemate koosolekult: "Me kõik teame, et Hitler ja kõik tema laagriülemad olid juudid!").

Haridus ja hambajäljed

Sobimatu või hirmutava reaalsuse eiramine viib moonutatud arusaamani tegelikkusest. Kui Emi, kelle sõnul kirjutas Eminescu ("meie koidutäht, kogu rumeenia kultuuri kehastus, vojevoodluse lüüriline kokkuvõte", ühesõnaga nende Koidula) erootilist luulet, vanemate nõudmisel ühe sellise (Romeo Fantastiku mõõtu) rõõmsa roppuse ette kannab, keelduvad need uskumast, et selle kirjutas Eminescu. Silma kinni pigistamine suure poeedi rõveduse ees pole teab mis kuritöö, aga keeldumine uskumast ja nägemast katastroofilisi plokke ajaloos on lünk hariduses, millel võivad olla juba palju ohtlikumad tagajärjed. Ja harimist ei vaja ainult lapsed.

Siin tulebki mängu Dracula. (Muide, kuulus vampiir on persona grata ka Jude filmograafias: Dracula ohvri karjed on üks audioklippidest, mida Mariana kaalub kasutada juutide põletamise "rekonstruktsiooni" helitaustas.) Vampiirikütt Van Helsing täheldas, et vampiiri jõud seisneb selles, et temasse ei usuta.9 Sarnaselt gorgoga suudab ka vampiir oma vahetu pilgu ette sattunu nii mesmeriseerida, et see kaotab kaitsevõime. Kui öö möödas, hoiduvad päevavalgusest nii "võimu kuritarvituste koletis" kui ka Dracula. Võttes vampiire meie ühiskonna türannide sümbolina, võib väikese provokatsiooni vaimus öelda, et Emi (ja Mariana ja Mugur, ehk Radu Jude isegi) on omamoodi vampiirikütid (Emil on koomilisel kombel lisaks päeva kätte tarimise ihale ka soov "vaiaga" susata). Kracaueri arvates10 kujutab "Nosferatu"11 armastuse võitu türannia üle. "Kohatu kepp" armastusest rääkima ei kehuta, kui jutt pole just tõearmastusest. Rohkem sobib filmi lõpukaadrile viidates kokkuvõtteks üks teine, hoogsam Kracaueri mõte:

"Vahest oli Perseuse suurim triumf […] hirmude ületamine ja [Medusa] peegelduse vaatamine kilbilt. Ja kas polnud nii, et just see saavutus aitas tal võtta maha koletise pea?"12

Radu Jude satiirikilbilt peegelduvad koletised on piisavalt universaalse lõustaga, et võiks tekitada maarjamaistelgi priiuserüütlitel soovi luhvtitada põue ununenud pistodasid.

 

1 Intervjuu Radu Judega. Berlinale 2021: The prolific Romanian director breaks down what is perhaps the naughtiest feature in this year's competition. – Cineropa 2. III 2021.

2 Samas.

3 Ludwig Wittgenstein, Tractatus Logico-Philoso­phicus. 1921.

4 Intervjuu Radu Judega. Berlinale winner Radu Jude: "Cinema can be a tool to better see reality". – Exberliner 8. VII 2021.

5 Intervjuu Radu Judega. Berlinale: Interview mit Radu Jude zum Film "Bad Luck Banging or Loony Porn". – Spätvorstellung – Das Kinomagazin 27. V 2021.

6 Intervjuu Radu Judega, Cineropa 2. III 2021.

7 Intervjuu Radu Judega. Reaching Into History: Radu Jude on Uppercase Print and The Exit of the Trains. – Senses of Cinema, aprill 2020.

8 Siegfried Kracauer, Theory of Film. The Redemption of Physical Reality. Princeton UP, 1997, lk 305.

9 Mängufilm "Dracula", Tod Browning, USA 1931. Bram Stokeri samanimelise romaani ja selle alusel H. Deane'i ja J. L. Balderstoni kirjutatud näidendi põhjal.

10 Siegfried Kracauer, From Caligari to Hitler. A Psychological History of German Film. Princeton UP, 2004, lk 79.

11 Tummfilm "Nosferatu, eine Symphonie des Grauens" ("Nosferatu. Hirmu sümfoonia"), F. W. Murnau, Saksamaa 1922.

12 Siegfried Kracauer 1997, lk 306.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: