Berliini filmifestivali Kuldkaruga pärjatud filmil "Kohatu kepp ehk meeletu porno" on mitmeid aspekte, mis võiksid pahaaimamatut vaatajat ahvatleda. "Oh, pealkirjas on porno ja kepp korraga, ägeeee!" Mõni äkki viitsib pealkirjast kaugemale lugeda ja avastab, et sisu on peaaegu üks-ühele sama Hollywoodi 2014. aasta komöödiaga "Seksvideo": kooliõpetaja Emi seksvideo läheb ootamatult avalikuks ning tuleb hakata tagajärgedega tegelema. Tundub nagu tore film, kuhu sõbrad kaasa võtta, õlled kotti toppida ja laisalt kinosaalis lämiseda.

Rumeenia lavastaja Radu Jude meetod on paljuski sarnane Sasha Baron Coheni "Boratiga": kogu turunduskampaania ja väline kuvand on meelega eksitav, et vaatajal saalis ootamatult vaip jalge alt ära tõmmata. Ärge saage valesti aru, "Kohatu kepp ehk meeletu porno" algab täpselt sellega, mida pealkirjas lubatakse. Ühtegi organit vahekorra käigus ei udustata ning vaataja tunneb ehk isegi nähtu tõttu pisut piinlikkust. Pärast seda jäetakse aga magamistoauks suletuks ning kistakse vähehaaval ja salamahti eest hoopis Rumeenia ühiskonna pahesid varjavad kardinad.

Võrdlus "Boratiga" on seejuures tinglik, sest Katia Pascariuase kehastatud peategelane ei jaburda mööda Bukaresti tänavaid ega mängi lolli. Pigem on ta üks rahulik ja sissepoole pööratud karakter, kelle rännakud mööda linnatänavaid (kus kaamera järgib teda otsekui salaja) hakkavad avama väikeseid detaile. Kõrvuti seisavad trööstitu vaesus ja lokkav uusriklus. Inimesed on ülbed ja egoistlikud, mahlakas sõimulaviin on osa igapäevasest tänavaleksikast. Jalakäija on tänavapildis surutud tahaplaanile, kõndimiseks mõeldud ruumi röövivad pigem hiiglaslikud monster truck'id.

Need on juhuslikud ja suvalised killud, mis avanevad tasahilju läbi Bukaresti tänavate kõndides. Kärsitum vaataja hakkab kindlasti kella vaatama ja küsib, et kus seks on? Stilistiliselt on väga tugev kujund, et kõrvutada käsikaameraga filmitud vahekord aeglase, uimase ja veniva rännakuga läbi sigiva-sagiva linnaruumi. Eriti märkimisväärne on seejuures Marius Panduru operaatoritöö: iga kaadri lõpus pöördub kaamera tegevusest eemale, justkui otsides midagi. Vahel leiab operaator mõne värvika karakteri, teisel korral keerab lihtsalt kaamera suvalises suunas kreeni. Kaamerast saab seeläbi otsekui eraldi karakter, kes on pidevalt toimuvaga dialoogis.

Sellelt pinnalt annab küsida, et kas avas see magamistoas nähtu meile midagi Rumeenia inimeste kohta? Üht-teist kindlasti, aga hoopis avastuslikum on kõik see, mida saab näha möödaminnes tänavapildis. Samalaadsed videod hakkasid koroonaviiruse perioodil ilmuma ka Youtube'i, kus erinevad inimesed panid pähe GoPro kaamera ning kõndisid ringi oma kodulinnas. Selline reisimine turvaliselt kodudiivanil istudes töötas mingil arusaamatul põhjusel väga hästi. Radu Jude reis ei maali meile piltpostkaardilikku unistust Rumeenia, pigem üritab ta kõik illusioonid ja väärarusaamad purustada.

Veidi vähem kui kahe tunniga tehakse vaatajale lühikursus Rumeenia ajaloost. Kolmeks osaks jagatud filmi keskmine peatükk ongi justkui entsüklopeedia lappimine: tähestiku järjekorras avatakse lühikeste klipikeste kaudu riigi ajaloos märgilisi hetki või märksõnu. Suur osa sellest on kantud mõistagi Ceausescu​ diktatuuri mõjudest ja järelhoovustest, aga seal on kaasaegsemaid teemasid ja lihtsalt elutervet eneseirooniat. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" näitabki, et nalja võib heita kõige üle, miski pole tabu, lihtsalt seda tuleb teha targalt ja läbimõeldult.

Ehk ongi filmi võtmeelemendiks just oskus näidata lokkavat küünilisust ja lollust (kui tahate, siis isegi idiootsust!), langemata seejuures hetkekski ise samale tasemele. Tinglikult võib jääda mulje, et Radu Jude intellektuaalitseb liialt, mõnitab oma meta-motiividega vaatajat ja üritab saalisistujat lihtsalt lolliks teha, kuid ehk polegi see film per se nii oluline? Kiirkorras koroonaperioodil valminud linateos lonkab tehniliselt mitut jalga, aga Jude energia, mis sinna sisse valatud on, paneb kõik selle unustama. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" on seega kui audiovisuaalne katalüsaator.

See on film, mis jõuab kohale viivitusega, millalgi hiljem, võib-olla alles mitme nädala pärast, seega varuge heaga kannatust. Seniks, kui ootate filmi kohalejõudmist, tasuks mõelda küsimusele: kas Eestis saaks eestlastest ja eestlusest kunagi nii hulljulge ja provotseeriva filmi teha?

PS! Kui kõik eelnev teid külmaks jätab, siis soovitan taluda ekraanil toimuv veidrus ära lihtsalt selleks, et näha filmi finaali. Võimalik, et viimaste aastate kõige lollakalt tõhusam punkt ühele linateosele.