Online-formaat lubas läbi vaadata päris suure hulga (mul tuli kokku 45 filmi) ja olgu siinne formaat tunnustuseks tänavusele kvaliteedile, mis Berliini tavatasemega võrreldes keeras tõesti võimsuse 11 peale. Suurte nimede puudumine, tundub, tuli ka kasuks, sest esile pääsesid päris paljud filmid, millel oleks ehk staarnäitlejate ja – lavastajate suure varju tagant raske silma jääda.

Piirdusin siin pikkade filmidega, kuigi ka lühifilmi-Kuldkaru laureaat "Onu Tudor" oleks esikümnes oma koha välja teeninud. Sellest kirjutasin pikemalt eraldi.

1. "Mida ma näeme, kui me vaatame taevasse?" ("What Do We See When We Look at the Sky?" / "Ras vkhedavt, rodesac cas vukurebt?")

Režissöör: Aleksandre Koberidze
Gruusia
Rahvusvaheline võistlusprogramm (FIRPESCI auhind)

Kuna ma olin režissööri Aleksandr Koberidzet näinud paar päeva varem üsnagi kohutava nn marksistliku vampiirikomöödia "Vereimejad" peaosas, oli mul võrdlemisi keeruline end veenda vaatama sama mehe lavastatud kahe ja poole tunnist filmi vaatama. Selle vahele jätmine oleks aga olnud jäme viga, sest Koberidze kodulinnas Kutaisis ekslev muinasjutt oli festivali kõige suurem elamus.

Poiss ja tüdruk kohtuvad, aga neile pandud needus tähendab seda, et hommikuks on muutunud mõlema välimus ja kohtingule minnes ei tunne nad teineteist enam ära. See on filmi avakäik ja sealt edasi rännatakse kõrvalliinidega siia-sinna ning rütmi ära tabades on film täiesti vastupandamatu, ilus ja maagiline, peegeldades ühtviisi nii Jodorowskyt kui Iosselianit, ja muidugi näpuotsaga midagi sellist, mis on täiesti oma. Tahaks lihtsalt grusiinide kohta taas öelda, et "mõned ikka oskavad". Oleme ju oma rahvusliku suurima tähelennu samuti neile võlgu...

2. "Kohatu kepp ehk meeletu porno" ("Bad Luck Banging or Loony Porn" / "Babardeala cu bucluc sau porno balamuc")

Režissöör: Radu Jude
Rumeenia
Rahvusvaheline võistlusprogramm (Kuldkaru)

Esiteks pakkus Radu Jude oma uue filmiga huvitavat meelelahutust kõigile, kes selle hullumeelse filmi pealkirja tõlkida püüdsid (ei tahaks unustada ka Hendrik Alla varianti "Peesse keeratud panemine ehk lolliporno"). Teiseks eraldas täiesti professionaalselt terad sõkaldest väga raju pornograafilise avastseeniga, mis endast pidulikumalt mõtlevad inimesed ilmselt eemale peletas, et siis rääkida üks kaasaegne mõistulugu (nagu neid Rumeenia filmis ikka ette tuleb).

Kõnealuse video naispeaosas on üks õpetajanna ja kui video lekib, hakkab ta enda õigusi kaitsma nii lastevanemate kui kolleegide ja muude ametnike ees. Siin on virvendusi nii Cristi Puiu "Sieranevadast" kui Cristian Mungiu "Lõpetamisest", aga kõige rohkem on see film ikkagi Radu Jude moodi, sest Jude on kolme viimase mängufilmiga ajanud mingit päris oma rida. "Ma ei hooli sellest, kui läheme ajalukku barbaritena" (2018), "Suurte tähtedega" ("Uppercase Print", 2020) ja nüüd see käesolev film torkavad kõik valusalt Rumeenia autoritaarsesse lähiajalukku, ühendades selle tänase inimliku lauslollusega, ja valides loo rääkimiseks ülistiliseeritud, tingliku stiili, mis on intellektuaalselt nõudlik ja kohati võrdlemisi raske vaadata. Kas need on ka Jude parimad filmid, on maitse asi, aga need on küll täiesti tema filmid.

Kaameratöö on siin super, stseenide vormistus tihti selline, et kaamera ujub stseenis nii enne kui pärast tegevust kuskile kõrvale, et näidata kaasaja Rumeenia olustikku just nii ajuvabana, kui see on. Ettearvamatu ja absurdne ühiskonnakriitiline jazz – väärt teist kohta.

3. "Jeesus Egon Kristus" ("Jesus Egon Christus" / "Jesus Egon Christ")

Režissöörid: David Vajda, Saša Vajda
Saksamaa
Saksa kino perspektiivid

Saksa filmile pühendatud alaprogrammist tuli ootamatult rabav film, seda enam, et vaid viiekümneminutine debüüt. Isehakanud pastor on ühes sotsiaalabikeskuses koondanud enda ümber narkomaanidest  ja vaimuhaigetest koosneva koguduse, kellele ta jutlustab jumalariiki ja paremat elu. Varsti aga hakkab värskelt liitunud tugeva vaimupuudega Egon järjekindlalt väitma, et ta peab kõnelusi Jeesusega.

Stiil on siin puhas cinema verite, tegelaskujude, rollide ja pärisinimeste vahe imeõhuke, vahel olematu, osad astuvad üles oma nime all, suur osa filmist tundub olevat improvisatsiooniline. Selline teos, mille tegemise käigus ilmselt polnud võimalik lõpuni ette näha, mis saab. Ja vaadateski mõjub see ulm samamoodi.

4. "Sotsiaalne hügieen" ("Social Hygiene" / "Hygiene sociale")

Denis Cote
Kanada
Encounters (Parim režissöör, ex aequo)

Denis Cote on arthouse-friikidele alati kindel panus. Ikka ja jälle tundub ta justkui kaht senti kokku hõõrudes paljast õhust välja võluvat filme, mis ei olegi pealtnäha millestki ja kus ei toimu midagi, aga on tõelised kunstiteosed, mis pärast vaatamist enam naljalt ei unune. Autori sõnul on ta Quebeci kohaliku filmitööstuse silmis nagu mingi kummaline loom, kellest aru ei saada, sest mis mõttes on nii, et teised pungestavad staaride ja suurte eelarvetega korralikke filme teha ja iga kord on Cote jälle ainsana A-kategooria festivalide programmis figureerimas mingi põlve otsas tehtud etüüdiga.

"Sotsiaalne hügieen" on jälle täiesti võluv. Terve film koosneb põhimõtteliselt liikumatu kaameraga üles filmitud dialoogidest literaat-dändi Antonini ja rea inimeste vahel, kelle hulgas on nii naisi kui võlausaldajaid. "Sotsiaalne hügieen" on suutnud koroonaaja suutnud keerata piirangutest inspireeritud teoseks, kus tekst tantsiskleb kõrgklassi kõnepruuki kasutades ja samas pilades. Ja kui hakkab tunduma, et pildis ei toimu midagi, siis vaadake seda, kuidas loomulik valgus stseenides muutub. Film nagu värske tuulehoog.

5. "Tasakaal" ("A Balance" / "Yuko No Tenbin")

Režissöör: Yujiro Harumoto
Jaapan
Panorama 

Kui kõik eelnevad filmid on olnud raju isikupärase stiiliga mitmeti erakordsed filmid, siis "Tasakaal" on märksa diskreetsem ja töötab mingil vaiksemal moel. Struktuurilt ehk meenutab "Tasakaal" aga pigem Iraani kino, sest hakatakse lahkama tõde, mis lähemal vaatlusel kipub muutuma ja eest ära libisema.

Sümboolse tõekandjana on siin peaosas naisdokumentalist Yuko, kes hakkab uurima õpetaja ja õpilase armusuhet, mis tõi kaasa meediaskandaali ja kaksikenesetapu. Teledokki tehes küsitleb Yuko kõiki asjaosalisi, ja saab teada rohkem, kui vaja oleks nii talle, ta kolleegidele kui ka telejaamale, kes läks enda arvates tellima lihtsat mustvalget lugu, millel on selge moraal. Lisaks tuleb päevavalgele üks šokeeriv saladus Yuko eraelust, mis muudab tel juhtumi edasi uurimise äärmiselt keeruliseks. Kihiline ja intrigeerivalt ebaselge moraaliga teos, kus keskseks teemaks tasakaal erinevate tõeversioonide vahel.

6. "Härra Bachmann ja tema klass" ("Mr. Bachmann and His Class" / "Herr Bachmann und seine Klasse")

Režissöör: Maria Speth
Saksamaa
Rahvusvaheline võistlusprogramm (Hõbekaru – Jury Prize (III auhind)) 

Põhjendatud küsimus, miks peaks vaatama kolme ja poole tunnist saksakeelset dokki mingist kooliõpetajast leiab filmi lõpuks veendunud vastuse, et seda võiksid vaadata kõik. Sest härra Bachmann pole mingi tavaline õpetaja, keda kammitseks igal sammul hea tava ja ühiskondlikud normid, vaid ta on nagu päris inimene, ja ainult sellisena ongi võimalik saada mingit kontakti selle multikulti-segasummasuvilaga, kellest koosneb tema juhitav kooliklass.

Kõigi nende sisserännanud perede ajaloos on mingid traumaatilised juhtumid ja potentsiaalne soodumus allakäiguks, nii et Bachmanni roll on raske, aga ta saab sellega suurepäraselt hakkama. Nagu ütles üks tuttav kriitik: "Oleks mul olnud rohkem selliseid õpetajaid".

7. "Õnne- ja fantaasiaratas" ("Wheel of Fortune and Fantasy" / "Guzen to sozo")

Režissöör: Ryusuke Hamaguchi
Jaapan
Rahvusvaheline võistlusprogramm (Hõbekaru – Grand Jury Prize (II auhind))

Ryusuke Hamaguchi eelmist teost "Asako I & II" ma ei suutnud välja kannatada (äkki peaks nüüd uuesti vaatama?), aga "Õnne ja -fantaasiaratas" on haarav ja väga kirjanduslik lühifilmide põimik, kus keskmes on allasurutud tunded ja varjatud identiteet.

Kolm episoodi naistest erinevates suhtesituatsioonides on väga värske tekstiga ja huvitavate pööretega, ilma liigselt draamat paisutamata. Niimoodi delikaatsel jaapani moel aetakse asja.

8. "Mets – ma näen sind kõikjal" ("Forest – I See You Everywhere" / "Rengeteg – mindenhol latlak")

Režissöör: Bence Fliegauf
Ungari
Rahvusvaheline võistlusprogramm (Parim kõrvaosatäitja, Lilla Kizlinger)

Kellel mingil põhjusel nägemata Fliegaufi eelmine film "Lily Lane", siis proovige see viga parandada. "Mets" on väga hea koht, kust edasi minna, ja see sarnaneb mõneti ka eelmise Jaapani filmiga. Seitse lühivinjetti suhete teemadel, väga otsekohese, tihti ebamugava tekstiga, aga siin ei ole erinevalt eelmisest eriti mingit kinematograafilisust – üksnes halastamatult lähedal asuva käsikaameraga üles võetud ebamugavus ja pinge.

Ikka hirmus asi, kui inimesed lõpuks oma vaikimisi kokkulepetest enam kinni ei pea ja hakkavad üksteisele tõtt ütlema. 

9. "Azor"

Režissöör: Andreas Montana
Argentiina
Encounters

Ladina-Ameerika totalitaarsete režiimide tänuväärsel teemal on tehtud terve rida häid filme, lisame loetellu siis "Azori", kus Šveitsi pankur Yvan De Wiel läheb sõjaväelise diktatuuri puhkemise päevil Buenos Airesesse, et vaadata, kuhu on jäänud tema kaotsiläinud äripartner ja mis on saanud reast rikastest klientidest.

Ettevaatlikult uue elukorralduse lainetes loovides proovib De Wiel aru saada, mis mängu tuleb mängida, sest kõik räägivad ainult mingis mõistukõnes täis hirmu ja ettevaatust. Kõik tunduvad olevat kõigega – kaasa arvatud ta enda eluga – rohkem kursis kui De Wiel, aga tasahilju biiti tabades hakkab ka šveitslane kaasa mängima ja tegema valikuid, mida ta Argentiinasse jõudes poleks ehk isegi kaalunud.

Tasa hiiliv film täis salapära ja kõhedust. Jällegi muljetavaldav debüüt.

10. "Maitse" ("Taste" / "Vi")

Režissöör: Le Bao
Vietnam
Encounters (Žürii eriauhind)

Nigeeria jalgpallur vigastab jalga ja lastakse lahti. Elumere lained kipuvad meest üle parda pühkima, seepärast asutab ta koos nelja samas olukorras Vietnami naisega kommuuni, kus elatakse igapäevast elu. Kui see kirjeldus kõlab üksluiselt, siis päris filmiga võrreldes on see kirjeldus tõeline märul. "Maitses" on kõik maha keeratud – tegevus ja selle selgitamine, dialoogi on vaid paiguti, tegelaste miimika olematu ja liikumine nn märgist märgini.

Väga raske on süžeepöördeid jälgida, aga polegi vaja, kui lihtsalt piirduda selle jälgimisega, kuidas see film on üles võetud. Millised kaadrikompositsioonid, värvilahendused, detailid. Ja kõik eelpool kirjeldatud puine esteetika on loomulikult täiesti taotluslik kunstiline võte. Nulleelarvega tehtud lugu tundub olevat, nii et raha puudumine ei pruugi kujutlusvõime olemasolul olla mingiks takistuseks.

11. "Kuuekümne esimese hirmus" ("The Scary of Sixty-First")

Režissöör: Dasha Nekrasova
USA
Encounters

Õudukaid oli Berliinis mitmeid, aga silma jäi ennekõike just see USA noorte tšikkide paugutamine. See film on täielik retro-tripp ja laenatakse absoluutselt kõike kokku, aga maitsekalt. Tulemus on selline, nagu vaataks salaja üht korralikku video nasty't neljandat korda ümber lindistatud videokassetilt.

Lugu algab nagu "Rosemary's Baby" – kõhe korter kõhedas majas ja imelikud külalised. Hoogu annab aga kaasaegne teema, kus segunevad QAnon, pizzagate ja Jeffrey Epsteini vaim üheks hirmsaks ja eriti stiilseks looks satanistidest, pedofiilidest ja Ameerikast. Olgu siis sellele filmile ära teenitud mu isikliku top-10 special mention. Dasha Nekrasova, Madeline Quinn ja Betsey Brown jagavad omavahel lavastaja- ja stsenaristirolli ja filmi kolm peaosa. Dark girl power.