Jaan oli luuletaja ja neid on alati vähe. Ikka vaid mõni üksik, alati vaid loetud arv ühe väikese rahva keeles. Jah, muidugi, ta oli veel nii palju, ühiskonnategelane, teisitimõtleja, isegi parlamendisaadik, kirjanik kõige laiemas ja kõige rikkamas mõttes, romaanidest kuni blogipostitusteni. Kõike, mida ta kirjutas, oli alati huvitav lugeda. Alati oli selles midagi värsket, üks väike ootamatus, üks väike muie.

Aga ikkagi, kõigepealt oli ta luuletaja.

Surmatunnil langeb inimese kuju ümbert maha kõik vähem oluline ja alles jääb imelikul kombel see kõige värskem, kõige elavam, see eriline naeratus, millega ta elades vaatas maailma.

Luuletaja on saadik ühest teisest paigast, ühelt teiselt maalt. Maalt, kus taevas on kõrgem, kus õhk on puhtam ja kus inimesed teavad üht saladust. Maalt, mis on küll siinsamas, aga mis ei ole alati kättesaadav ega ligipääsetav. Luule avab sinna akna ja mõnikord ka ukse. Luule on see, mis hingata laseb, kui teinekord rusub ja matab. 1980ndate sumbunud ja hallis Tartus kehastas Jaan Kaplinski just seda: ühte teist maailma, mida tema tundis ja teadis, mille vaba kodanik ta oli ja kuhu ta lahkesti ka meile kõigile ust paotas. Tema loengutel ülikooli Tõlkekabinetis, nagu seda tagasihoidlikult kutsuti, kuulis asju ja asjadest, millest keegi teine selles linnas ei rääkinud. Ega vist mõelnudki. Temas oli midagi nii suveräänset. Ja samas nii haavatavat. Kuidas ta julgeb kõigest sellest ...? Selles julgemises, avameelsuses oli mingi tohutu julgustus. Jah, ta oli nagu see kuningas ilma maata ühes ta enda noorepõlveluuletuses. Nüüd on see kuningas teel teisele maale, võib-olla oma päriskoju, aga sellest me enam midagi ei tea. Sealt ta ei kirjuta meile enam.

Aga just nagu kirjutaks ikka! Tarvitseb mul vaid lahti teha too väikene siniste kaantega raamat, "Õhtu toob tagasi kõik", mis mulle alati nii palju on tähendanud, ja jälle on tunne, nagu räägiks ta neid sõnu just siin ja praegu. Luule on igavene olevik, luule tühistab meie minevikukahetsused ja tulevikuhirmud. Korraga oleme vabad. Meil pole vaja kuhugi reisida, meil pole vaja millestki pääseda, lihtsalt teha lahti üks väikene siniste kaantega raamat. Ja isegi seda pole vaja. Lihtsalt tuletada meelde need sõnad. Sa ju mäletad neid?

Pesu ei saa kunagi pestud.

Ahi ei saa kunagi köetud.

Raamatud ei saa kunagi loetud.

Elu ei saa kunagi valmis.

Elu on nagu pall, mida tuleb kogu aeg

püüda ja lüüa, et ta maha ei kukuks.

Kui tara on ühest otsast korras,

laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,

köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod,

laste püksipõlved katki...

Kõike ei jõua meeleski pidada. Ime on,

et selle kõige kõrval jõuab märgata

kevadet, mida on kõik nii täis,

mida jätkub igale poole – õhtupilvedesse,

vainurästa laulu ja igasse

kastepiiska igal rohuliblel niidul,

nii kaugele kui silm videvas seletab.