Säpina küla Heina küüni jõudmine oli minu jaoks suveteatrile paslik sekelduste jada. Valesti keeramise tulemusel lõpetasin kellegi hoovis ja sain mõned minutid hobusega tõtt vahtida ning teisel korral õigele metsavaheteele keerates ootas esmalt ees põllul asuv parkla. Küün tundus võrdlemisi stabiilne, kuid vihmasaju korral oleksid mõned kohad osutunud ilmselt kuivemaks kui teised. Ei olnud küll väga ratsionaalset põhjust nostalgiliseks muutuda, aga ratsionaalsusega polegi teatris (ega ka armastuses) alati väga palju teha. "Petserimaa igatsus" jutustab armastusloo Pauli (Agur Seim) ja Valli (Lauli Otsar) vahel, keda eraldavad teineteisest nii riigipiir kui ka elulised takistused. Lahutatud armastajad peegeldavad ühtlasi lahutatud rahvust ning Petserimaa valusat minevikku.

Lähedal, aga ometi nii kaugel

Igatsus on lavastuse keskne teema ning seda hakatakse looma erinevatel tasanditel. Videoprojektsioonina kuvatavad kaadrid lapsepõlvest Mari Kalkuni muusika taustal (kes on minu meelest üks kõige soojema ning kodusema muusikalise keelega artiste Eestis) viivad tagasi kättesaamatusse aega, mil polnud vaja midagi igatseda, sest kõik oli justkui olemas. Muusika on lavastuse atmosfääriloome keskne osa.

Erinevatel piiri pooltel olevad armastajad suhtlevad üksteisega peamiselt telefonitsi. See peegeldab ka lavastuse ühte juhtmotiivi: lähedal, aga ometi nii kaugel. Vallil ja Paulil on telefonitsi palju kergem üksteisega aus olla ja oma tundeid väljendada ning telefonikõnelused tunduvad olevat osa unistuste maailmast, kus füüsilisest kaugusest hoolimata on inimene hingele lähedal, peaaegu käega katsutav. Kohtudes jääb neid ikka midagi lahutama; on see siis mõni teine inimene, suutmatus oma unistustest reaalsusesse astuda või mõtteliselt ja ka lavapildis füüsiliselt alati kohal olev kontrolljoon.

Igatsuse tasandina hakkab tööle setokeelne luule. Kui muidu Paul ainult õhkab Valli nime ning jääb puudu julgusest oma tundeid väljendada, siis luules leiavad kõik igatsused sobivad sõnad. Muidu karedam ja otsekohesem (lüürilise armastaja roll jääb Pauli täita) Valli leebub ja pehmeneb luule ees ja mõjul. Luules sulanduvad kokku igatsus teineteise, koosolemise ja Petserimaa järele. Oma roll on ka seto keelel. Argised probleemid ja raskused lahendatakse eesti, vene või kõigi kolme segakeeles, seto keel jääb tundeliste ning emotsionaalsete vestluste tarbeks.

Unelev-igatsev tasand jätab selge jälje näitlejate kehalisele liikumisele. Igatsevalt unistades on Pauli samm kerge ja lendlev. Kohe meenub 50aastase mehe hõljuv tantsimine või karglemine kui sõnadest jääb väheseks. Üks paeluvamaid stseene on abstraktsemalt kujutatud katsed küll hüpates küll ronides piiritala (mis väga sobival kombel on katkematult laeni välja) ületada ning ka voodivõre leidlik rakendamine traataiana. Armunute kohtudes on samm raskem ning komistamised ämbrite ja kappide otsa sagedamad. Väljenduslaadilt tagasihoidlikum ning sõnalisem Valli muutub unistades tegusast perenaisest graatsiliseks neiuks, kes vähemalt mõtteliselt leiab mööda pesunööre liueldes tee teispool piiri.

Mitmete erinevate tasandite kasutamine ühe ja sama idee edasi andmiseks võib mõjuda kurnavalt ning korduvalt, aga antud lavastuses see nii ei olnud (kui välja arvata fraasi "lähedal, aga ometi nii kaugel" enda ülekasutamine). Igatsus oli piisavalt mitmetahuline, et kõik kujundid peegeldaksid veidi erinevat külge. Lõpptulemusena luuakse kaasahaarav, tundlik ja intiimne atmosfäär. Samas peab nentima, et kujundliku ja poeetilise tasandiga tegeles peamiselt lavastuse esimene vaatus. Teises vaatuses liikus rõhk sisule ja tekstile, mille tõttu muutusid armastusloo traagilisemad jooned kesksemaks ning suurenes ka poliitilis-rahvuslik rõhuasetus. Siiski ei loobutud juba kasutusele võetud vahenditest, mõningal määral neid isegi täiendati ning liiguti enesekindlalt lõpuni; tervik on paeluv poeetilisel ja emotsionaalsel tasandil.

Maagiline realism kui elutunnetus

Eraldi väärib mainimist pärimuslikku joont kandev vanaisa vaim (Siim Angerpikk). Pauli hinge heitnud vanaisa on oma pojapoja jaoks endiselt olemas, annab nõu ning saab osa surnuaeda toodud kostitustest. Esmapilgul mõjub hauakünka tagant ilmuv vanaisa veidi ootamatult, kuid muutub paari hetkega loo loomulikuks osaks, seto kombestiku ja elutunnetuse vahendajaks. Lisaks pärimuslikule elemendile toob vanaisa sisse poliitilis-rahvusliku mõõtme ning laiendab lavastuse juhtmotiivi. Vanaisa on alati Pauli lähedal ning hoiab tal teispoolsuse ukse tagant silma peal, aga päriselt tagasi ei too teda miski.

Kes neid jõuaks liita taas

Puhtast pärimusteatrist (teater, mis lähtub rahvatraditsioonist ning annab sellel kunstiliste vahenditega uue vormi¹) "Petserimaa igatsuse" puhul rääkida ei saa. Kuigi seto pärimust ning ka keelt on lavastuses omajagu, on tegemist siiski Ilmar Vananurme autoriloominguga, mida Urmas Lennuk on kohandanud. Lisaks on kasutatud pärimus rahvusliku identiteedi teenistuses ja lavastuse käigus aina süvenev igatsus ühtse Petserimaa järele muutub lõpuks halvavaks. Kontrolljoone põhjustatud raskusi jagub mitmele tasandile. Paul ja Valli toovad välja kontrolljoonega seotud praktilisi probleeme ning ebaõiglust. Vanaisa kaudu tuleb esile pisut melodramaatilisem ehkki kaalukas tagajärg – maa, millega inimene on seotud ja mis teda hoiab, on kadunud.

Olenemata sellest, et lavastuse tegevus toimub minevikus, on ilukirjanduslikus kastmes kujutatud raskused vägagi aktuaalsed. Samad igatsused on rahvuslikul tasandil endiselt olemas ning asjade senise arengu põhjal tundub, et see peatükk Petserimaa kurvast ajaloost ei leia niipea (kui üldse) õnnelikku lõppu. Omal moel panustab ka see lavastus setode emotsionaalse ajaloo kinnistamisesse ja identiteedi kujutamisesse.

¹ Teatriterminoloogia, www.teater.ee