Modulshtein pole teinud kunagi saladust tõsiasjast, et nad ei lase end žanrilistest piirangutest häirida ja naudivad pigem piiride kompamist. Laias laastus on ehk tõesti future jazz kõige täpsem termin, millega neid kirjeldada, kuigi sellel tulevikul on elektroonilisele põhjale hoolimata küljes teatav retrotunnetus. Ehk mitte niivõrd high-sci-fi-esteetika traditsioonis, vaid pigem sellises hübriidstiilis, mis seob kokku eri ajastuid ja iseloomustab meie aja aina kiirenevat evolutsioonitempot. 

Glitch'i-pisted siia-sinna toovad meelde ammuse aja a la 2011, kui see justkui kuulutas uue muusika sünni algust. Elektroonika on aga viimase kümnendiga kombanud meeletu hooga kõikvõimalikke suundi ja suubunud nüüdseks suuresti universaalsesse techno-voolu, mille lained virvendavad veel analoogmaailma meenutavate klarnetimeloodiate all läbivalt ka "Timetrixil".

Albumi kahtlemata nüansirohkete kompositsioonidega muusikat võiks kujutada vabalt ette mõnes tuleviku VR-arvutimängus. Mõni platvormimäng, kus tuleb punasiniste neoonlaternate all mööda roostes redeleid kanalisatsioonitunnelitest katusteni ronida, maast leitud torujupiga mutantroboteid taguda ja päeva lõpuks päästa maailm kärgteadvust kustutada ähvardava viiruse eest. Jah, "Timetrix" võiks olla vabalt ka selle mängu pealkiri.

Lühidalt: kõva album kõvade külalistega (DARNO, Bert On Beats, Tommyboy, Typicalflow) ja kõva live-bänd, nagu nad viimati Station Narval tõestasid.