Alustuseks Sigrid Viir. Kunstnik jätkab sellel isikunäitusel mõnusa teravuse ning vabastava huumoriga, mida võis kohata juba Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) toimunud eelmisel näitusel "Võltspuhkaja". Toonase projekti keskmes oli töö ja puhkuse piiride hägustumine kaasaegses ühiskonnas, pakkudes samastumisvõimalusi ja kibedat äratundmist. E-kirju tulistav nutitelefon ühes käes ja telekapult teises – see pilt on ilmselt paljudele argiõhtutest tuttav.

Draakoni galerii võrdlemisi väikest ruumi kasutab Viir kompaktselt ning kümne fototeosega õnnestub kunstnikul luua visuaalselt kõnekas jutustus – omamoodi dramaturgia tänapäeva töökultuuriga kaasnevast vaimsusest, mida kummitavad igasugused pained. Fotoinstallatsioonid ei koorma siiski rusuva sisu või keeruka vormiga. Pigem on galerii täidetud retrohõnguliselt – pastelse sinise ning veidi kulunud kitšilike postkaardi vaadetega. Fotosid raamistavad ergad neoontoonides pleksiklaasist raamid.

Nendel piltidel tõmbab tähelepanu korduv naistegelane – see sama võltspuhkaja – kes plakatlikke hüüdlauseid seljakotina enda turjal kannab. Just see fotokollaažilik lähenemine, koos erinevate sõnamängudega annavad näitusele ühiskonnakriitilise noodi, pannes terviku kõlama iroonilises ning nihestatud kõlapildis. Tundub nagu jälgiks mõnda jaburat situatsiooni-komöödiat eduka karjeristi eksistentsiaalsest rännakust, kus vaatajat eristab pimestunud peategelasest võimalus olukorra üle naerda. Ka Viir loob külastajale pinnase kriitiliseks distantsiks.

Näiteks üks tabavat tõlgendamist võimaldav kombinatsioon Viiri teostest on kolmik: "Kutsumuse tipp" (Vocation peak), "Palgalanguse juga" (Salary falls) ja "Tööotsija kõrb" (Job-seeker desert). Kujutisi vürtsitavad sarkastilised sõnamängud, muhedad vihjed pildilisele kultuurile ning teostekolmiku kulmineeruv seade. Nendel seisvaid hüüdlauseid võiks lugeda nagu kuulsat fraasi: tulin, nägin ja – antud teoste kontekstis – kaotasin. Keskmine installatsioon "Palgalanguse juga" hõlmab endas justkui romantistlikku loodusvaate motiivi Caspar David Friedrichi maalilt "Rändaja udumere kohal" ning ingliskeelset kalambuuri, kus Niagara joa ehk Niagara Falls'i asemel kannab teos slogan'it "Salary falls". Kujutise mustvalge esteetika rõhutab film noir'ile omast ängistavat meeleolu. Ent see näitusel esitatav lugu pole õudusfilm, vaid kihistustest sündinud suurepärane paroodia.

Viljandis ootab ees maalikunsti elav klassik Jüri Kask. Näitusel eksponeeritakse kunstniku suuremõõtmelisi maale, mis on valminud viimase kahe aasta jooksul Viljandi näituse jaoks. Kui Kaselt on küsitud, miks teda erksad popkunsti värvid lummavad, on ta öelnud, et võib-olla just lapsepõlves kodukandi Kolga-Jaani kirikus nähtud võimsa vitraaži või ema värviliste tikitud patjade pärast.

Tugevate koloriitide ning lustlike geomeetriliste kujutistega täidetud lõuendid toovad Rüki galerii sinise põrandaga ruumi liikuvust ning energiat, mõned maalipinnad ulatuvad lausa põrandale, mõjudes veelgi mastaapsemalt. Vaatepilt on siiski parajas tasakaalus, sest vormide selged piirjooned ning enda toonis kindlalt seisvad värvid loovad teatavat meelerahu. Seda olustikku iseloomustab hästi näituse pealkiri "Kosk" – tohutu jõu ja voolamise metafoor.

Antud nimi tuleb näituse keskselt teoselt, mis on 18 ruudukujulisest lõuendist koosnev seinamaal, mis oma apetiitse sinise ning teiste reipate toonidega võluvalt veejoa kombel ruumi sinise põrandaga ühte seguneb. See on peene vormitajuga abstraktne kompositsioon, mis mõjub ajatuna – olgu aasta 1970 või 2021.

Mõlema kunstniku iseomast huumorit ning värviköiel kõndimist saab minna nautima tasuta. Sigrid Viir on Draakoni galeriis Tallinnas 3. oktoobrini ja Jüri Kask Rüki galeriis Viljandis 9. oktoobrini.