Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmeil on Erki Kasemets "installatsiooni-, maali-, performance'i- ja teatrikunstnik, kelle looming hõlmab eri tegevusvaldkondi: prügikunst, polügoonteater, isikliku elu süstemaatiline dokumenteerimine, materjalikultuur, kineetiline kunst, keskkonna- ja lavakujundused /--/. Kasemets mõtestab oma praktikat ning töömeetodit brikolaažina, luues oma teoseid sageli olmeobjektidest, mis on katkised, tarbetud või äravisatud. Paljud tema tööd kõnelevad aja ja mälu teemadel subjektiivsest vaatepunktist."

Päris pikk nimekiri. Polemiseerid oma doktoritöös (2017) mh kunsti lahtritesse jagamise üle. Kas selline lahterdav tööriistakast on vajalik või vastutulek publikule?

Mingis mõttes on see vastutulek. Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.

Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.

Brikolöörina nagu kuulud kõikjale ja samas keegi ei tunnista omaks?

Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.

Vastad sellega ju väga hästi romantismisaja kunstnikutüübile, kes ongi veidi lapselik, impulsiivne.

Oleks võimalus täiel rinnal mängida, siis täiel rinnal ka pühenduks mängule, aga elu toob kitsendusi. Olengi kahe vahele jäänud, nagu mainisid – natuke romantiline ja natuke traagiline.

Kui kunstnik just doktoritööd ei tee, siis kui palju üldse peab vaatajale oma kunsti selgitama?

Hea küsimus. Olen osa võtnud konkurssidest, kus on välja tulnud, et teistele tunduvad need asjad väga keerulised. Teiste jaoks selgitama asudes jääd kusagile kinni. Mu enda jaoks on kõik väga selge ja loogiline. Ma näen asjade vahel palju seoseid ja see on mu viga.

Pigem väärtus, mitte viga.

See esitab teistele liiga suuri nõudmisi. Kui asjad on omavahel liiga läbi põimunud, siis pole nende käsitlemine lihtne.

Kui ma su vanadest piimapakenditest tehtud teoseid vaadates piimapakke ära ei tunneks või ei teaks, siis looksin oma pähe hoopis teise teose. Kas see sobib sulle või eeldad, et mõtleksin sinu mõeldud suunas?

Ei eelda, olen loobunud. Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.

Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.

Kas sa brikolöörina näed igapäevaasjade ilu esteetilise kategooriana või näed sa kõiges lihtsalt kasutusotstarvet, midagi, millest annab midagi teha?

Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereerib arvude ja mõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi on palju, siis tekkivad mingid rütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka. Kordus ja süsteemialged on paljudest elementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.

Ütled, et lähtud kvantiteedist, aga su doktoritööd vaadates tundub, et sind huvitab ennekõike, miks ja kuidas asjad on.

Ei tohi jääda paigale ja kapselduda miks-kuidas küsimustele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega vastused ei avane, kvantitatiivselt tuleb eksperimente korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.

Kuidas su brikolaažitehnika sünnib? Vaatad enda ümber, et millest midagi teha annab?

Midagi peab olemas olema, mingi aine või materjal, sealt hakkab mõte tööle. Brikolaaž tähendab, et märkad asju ja võimalusi: kuskil on midagi võimalik teha või saadaval, näiteks polügoonteatri puhul koht. Brikolööri teadvuses on kogu aeg kasutada ulatuslik instrumentaarium, talle teadaolev andmebaas erinevatest materjalidest. Kohe ei pruugi juhtuda, kuid kõrva taga on teadmine, mida kuskilt saada.

Võimaluste arv, mida sellistest vahenditest saaks kombineerida, on pea lõputu. Nende hulgast realiseerimisse jõuab tegelikult väike osa. Võimaluste ehk prügi mõttes kaasas kandmine on kohati lausa koormav. Ideid langeb pidevalt ära, üksikud jõuavad tulemuseni.

Kahju on ka neist, mis ära langevad?

On küll. Maksimalism on paha omadus. Tahaksin kvantitatiivselt kõik ära kasutada. Teatrikunstnikul on alguses kutsehaigus, et liiga palju tahetakse korraga ühte kujundusse panna, kõiki ideid kohe ära kasutada. Kunagi olen seda ka mina põdenud, nüüd oskan valida.

"Poisi ja libliku" lavakujunduses kasutad prügi, ja see kõlab Tammsaare mitmekihilise miniatuuriga väga hästi kokku. Loo poiss tallab oma teel ilu, aga kas vaataja peaks ilus prügi nägema, peaks taipama, millest ja kuidas lavakujundus on sündinud või pigem nautima selle ilu ja omapära?

Läheneda võib mitut moodi. Ese võib anda lisatähenduse, aga seda ei pea märkama. Kõige parem on jääda vahepeale – ei tõsta esile ega peida. Mis puutub ilu märkamisse kõikjal, siis see nõuab pidevat tööd ja treenitust. Ja tuleb teha vahet, kus ilu võib olla ja kus ei tohi olla.

Tarbides tahavad inimesed, et kõik materjalid oleksid uued, häälestatud uuele algusele, selgusele, puhtusele – seda ei saa pahaks panna. Kui näed aga uue vananemist, võib see olla hirmutav, isegi eemaletõukav. Vana ja uue äärmused on sageli sarnased. Vahepealne maa pakub rohkelt tõlgendusvõimalusi.

Kas vanemad võiksid suunata, et vaadake, teie viskate ära, aga lavastuses kasutatakse nii nutikalt?

Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka seda maailma püütakse ette disainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed.

Nii et vastupidi, lapsed osutavad täiskasvanutele?

Jah, täpselt. Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.

Millest "Poiss ja liblik" loona räägib?

Igale inimesele räägib eri asja. Mina lähtun mõtestamisel enda elukaarest ja vaatan tagasi oma tegevustele – mis on see, mida olen märganud ja mida mitte märganud? Millele rõhku pannud? Mitte küll traagiliselt, aga paneb mõtlema. Samas ei saa midagi ette heita ka mängurõõmule, tagaajamisrõõm on ju puhas mäng. Kui midagi on maha trambitud, siis ju pidi see hetkes niimoodi minema. Lastele räägib lavastus tegevuslikult selgemat liini, aga minu jaoks läheb suund ajaliini mõtestamisele.

"Minu kõigi tegevuste ja loomingu liikumapanevaks jõuks on ebaselge päritoluga "ajakiiks"," ütled aastal 2009 ja ka doktoritöös kirjutad palju ajast.

Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.

Kunst peaks olema ajatu. Kas paradoksi pole, et teed teatrikunstnikuna tööd lühikesse ajaaknasse?

Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordnesündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.

Püüdsid polügoonteatriga teatri mõistet avardada, on see õnnestunud?

Ma arvan, et enda jaoks kindlasti, see on jäänud minu enda arengu mõõdupuuks. Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilised ääremaad pakuvad kõigest teoreetilisi rõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikud aktsioonid järjestatud ajapaelal.

Millal taipasid, kuidas pead oma kunstnikurada käima?

Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.

Tagantjärele on kõik läinud vaikselt ja märkamatult, pole teadlikku äratundmist olnudki. Ega ma väga rahul sellega ole, kuidas asjad läinud on. Ma pole olnud sihikindel ja süstemaatiline, palju on kokkusattumisi. Kui kindlat otsust pole, siis satud oma teele vaikselt.

Samas on prügikunst täna aktuaalsem kui kunagi varem.

See on natuke selline seisva kella fenomen, et kaks korda päevas näitab seier ikka õiget aega. Mõned asjad, millega olen juhuslikult pikka aega tegelenud, on nüüd aktuaalsuspunkti jõudnud hoopis teisel kujul. Huvitav nähtus.

Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.

Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.

Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.

Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on ühiskonnas juhtunud.

Jõudsimegi uuesti aja juurde.

Nii lavastuse kui mu loomingu juures üldiselt on omamoodi märksõnaks taasringlus. Mul oli ka näitus "Aja taasringlus" (1996). Aeg ja asjad tulevad uuel kujul tagasi. Prügi ja aja taasringlus võtab kokku väga paljud olulised teemad.