Möödunud aastal jõudis kinodesse "filmimaastiku päästeinglina" Christopher Nolani magnum opus "Tenet", veidi enam kui aasta hiljem jõuab samasuguse üleelusuuruse ootusega vaatajate ette uus James Bondi film "007: Surm peab ootama". Üllataval kombel on need kaks linateost väga sarnased. Kui Nolan teeb mõtteliselt tänukummarduse Bondi pärandi suunas ja mõtestab filosoofiliselt lahti spioonifilmi kui sellist, siis ka "Surm peab ootama" üritab oma identiteedis selgusele jõuda. Pea kolmetunnise kestuse juures otsitaks justkui vastust küsimusele, kuivõrd on üldse kohane muuta seda n-ö bondilikku essentsi.

Iseenesest pole selles küsimuses midagi uut, Daniel Craigi ajal on seda varemgi proovitud. Kõigi aegade parim Bondi-film "Skyfall" läks ootamatult sügavale peakangelase minevikku ja tegi seal sisulisi lükkeid, mida poleks mõnikümmend aastat tagasi selles saagas ette kujutanud. Kui võrrelda kogu Craigi-ajastut sellega, mis pühaduseteotus toimus Pierce Brosnani ajal, siis on Bond liikunud pigem tagasi oma ajalooliste juurte juurde.

Antud juhul pole uuendamine aga mitte eesmärk omaette, vaid üritatakse tabada kaht märki korraga. "Surm peab ootama" on korraga nii julgelt Bondi-klišeesid lõhkuv kui ka läbi ja lõhki, kohati isegi naeruväärselt bondilik film. Avakaadrid, kus Bond sõidab Aston Martin DB5-ga mööda Itaalia mägiteid, taustaks mängimas Hans Zimmeri eepiline muusika, mõjuvad kõige grandioossema paroodiana, mida sellele saagale teha saaks. Eriti arvestades, et see kõik kulmineerub – oh üllatust – sensuaalse seksistseeniga...

Aga ehk ongi see alati olnud Bondi-filmide suurim tugevus, et neid on praktiliselt võimatu ehedalt parodeerida, kuna need on lihtsalt oma olemuselt niivõrd naeruväärsed? Selle ideega mängib ka režissöör Cary Joji Fukunaga, kelle taust sarja "True Detective" autorina annab filmile ka õrna noir-varjundi, üsna julgelt. Kohati võinuks ehk jaburusega veel julgemalt üle piiri minna, viimastele Bondidele ette heidetud liigne tumedus saab kohati ka "Surm peab ootama" jaoks saatuslikuks. Küll mitte lootusetult, enamasti on tasakaal üsna mõnusalt paigas.

Ajastu märk on aga kindlasti see, et filmistuudio Universal otsib Bondi-lugudest sentsatsioonilisust. Kui mõtleme tagasi enamikele neist nii umbes 25 linaloost, mis alates 1960. aastatest vaatajate ette jõudnud, siis on need ikkagi tõhusad eraldiseisvad menufilmid, mille eesmärk on toimida ka sõltumata eelnevast-järgnevast kontekstist ja ajaliinist. James Bond on ju paljuski nagu "Simpsonite" tegelaskujud: aastakümned lähevad mööda, aga nemad ei vanane. Maailm muutub, aga nende reaalsus jääb ikka samaks. Seda mudelit üritab "Surm peab ootama" varasemast veel jõulisemalt murda.

Tahtmata reeta ühtki suuremat või väiksemat sisulist elementi, tuleb tõdeda, et Craigi kehastatud James Bond mõjub värskes filmis kui elutark vanamees. Seda kaugeltki mitte halvas tähenduses: tema tegelaskujusse on sisse kirjutatud teatav erudeeritus ja ükskõikne egoism, mis ei tulene lihtsalt vastupandamatust cool'ist, mida temast nii või teisiti kiirgab, vaid pigem möödunud raskest karjäärist spioonina. Ka napsuvõtmine on Bondile kuidagi kahtlaselt meeldima hakanud, see pole enam mitte lihtsalt äge "võtan ühe martini", vaid ühel hetkel tuleb jooki teha isegi keset suuremat tulevahtust. Kas võib tõesti olla, et Bondist on saanud vagur pereinimene või hoopis vanamees?

Idee sellest, et aastakümneid macho-kultuuri esindanud Bondist saaks lõpuks päriselt inimene, kes ei käitu naistega halvasti ja mõtleb vahel ka oma tuleviku peale, on julge ja tunnustamist väärt. Teostuslikult ei kanna see aga siiski lõpuni välja: suurem osa ekraaniajast pühendatakse köitva, kuid paratamatult kiirelt ununeva põnevusloo peale ning tegelaste arengule seejuures liialt ruumi ei jää. Stiilselt vananeva Bondi kontseptsiooni avatakse vaid hädavaevu, samuti jäävad kahetsusväärselt skemaatiliseks Rami Maleki kehastatud põhipahalane ja Lea Seydoux mängitud Bondi-tüdruk.

Mõnes mõttes käitutakse Bondi pärandiga "Surm peab ootama" puhul samamoodi nagu lugematutes Marveli koomiksifilmides superkangelastega. Filmitegijad vaimustuvad liialt kogu sellest virvarrist, mis Briti välisluureteenistuse MI6 ümber toimub – alates lõppematust hõõrumisest M'i ja lõõpimisest Q'ga kuni selgusetuks jääva võimuvõitluseni –, mis aga muudab karakterid pisut skemaatilisteks ja ebausutavatakse. Ka otsus siduda põhisündmustik eelmise filmiga "Spectre" jääb arusaamatuks, kuna vaevalt keegi suudab mäletada, mis toimus täpselt kuus (!) aastat tagasi kinodesse jõudnud filmis. Ja kas ongi üldse vaja?

Liiga palju siiski selle pärast muretseda ei tasu, et "Spectre" on tänaseks meelest läinud, sest vaatamata mitmetele tegelastele, kes ka sel korral ekraaniaega saavad, on "Surm peab ootama" lõpuks ikkagi publikusõbralik kassahitt, mille eesmärk on teenida võimalikult laiade masside huve. Sellega saab film ka veatult hakkama: põhjust kella vaadata ei ole, ekraanil toimuv hoiab igati fookuses ja meel saab täie raha eest lahutatud. Sisu on piisavalt lihtsakoeline ja üheplaaniline, et kui ka mõni liin või karakter jääb arusaamatuks, siis elamus sellest kuidagi ei kannata.

Kas saalist lahkudes midagi meelde jääb? Ilmselt mitte, aga kui välja arvata imeline "Skyfall", siis ei suuda ma tegelikult ka ühtki teist Bondi-filmi meenutada. See on olnud alati selle saaga kurb paratamatus: nende filmide põhiline voorus on aegadeülene funktsionaalsus, justkui kvintsessents suurest meelelahutuskinost, mistõttu ongi teravamad nurgad alati maha lihvitud. Viimastel aastatel on sama mudeli perfektselt realiseerinud ka "Võimatu missioon", sest kuigi vaatan kõiki neid filme suure õhinaga, siis päev hiljem on need peast pühitud.

Küll aga olen ma enam kui kindel, et montaažilaua taga saanuks filmi vabalt umbes kolmandiku võrra lühemaks. Ilmselt on neid, kellele meeldibki, kui nende lemmikkangelane taidleb ekraani nii kaua, kui vähegi võimalik, aga "Surm peab ootama" ei suuda tegelikult oma pea kolmetunnist kestust põhjendada. On hetki, kui sündmustik jahtub kümmekonnaks minutiks täiesti maha, näidatakse lihtsalt ilusaid inimesi, maalilisi paiku ja mängitakse valju muusikat, võludes vaataja lihtlabase kinomaagiaga. See kõik on tore, aga tervikliku linateose seisukohalt mitte eriti vajalik.

Pärast linastust jõudsid mult juba paljud inimesed küsida, mida filmist arvasin, vastasin neile kõigile aga ühe lausega: heas mõttes klassikaline Bond. Sellise suhtumisega soovitan ka kõigil kinno minna, sest kuigi tegu pole kaugeltki veatu filmiga, siis on saaga nende samadega probleemidega ikka ja jälle kokku puutunud. Kas saamegi neid sel juhul üldse ette heita, või peaksime nendega lihtsalt leppima? Lõpuks on see ikkagi suurejooneline meelelahutus, millesarnast koroonaviiruse tõttu mõnda aega näha ei saanud ja mida vaadates saab rahumeeli korraks argimured seljataha jätta. Paljude inimeste jaoks ongi see põhiline, mida üks õige ja loomutruu Bondi-film tegema peab.

Aga ärge end kinos liiga mugavalt ka tundma hakake, sest lõpuks saate ka väikese, khm, üllatuse. Rohkem ei ütle!