Koolinoorte klassikalise muusika festivali Kratt logo hakkas uudisvoos vilkuma 2020. aasta suvel, kui Eesti oli esimesest lainest alles toibumas. Viirust trotsides sai alguse noortefestival, kus tulipunktis on koosmäng. Ansamblikonkurss, õpitoad ja päris orkester – kokku tuli 80 last ja noort üle Eesti (ja üks kontrabassimängija Riiast). Festivaliorkestri dirigendipulti asus sel esimesel korral Jaan Ots. Kontserdid toimusid Nigulistes ja Õpetajate majas.

Tänavu augustis, festivali teisel toimumisaastal, oli kõik juba suurusjärgu võrra kogukam: osales 150 noort muusikut, neist 14 Lätist ja üks Soomest. Sümfooniaorkestrit juhatas ERSO peadirigent Olari Elts, keelpilliorkestrit Andres Kaljuste. Neljast kontserdist kaks toimus Estonia kontserdisaalis ja kaks Katariina kirikus. Juba käivad ettevalmistused järgmiseks festivaliks töönimetusega K22.

Festivali taga on muusikamänedžer ja helilooja Siiri Siimer, kes oli pikka aega NYYD Ensemble mänedžer ja produtsent, hiljem ka kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja mitme eestimaise ansambli mänedžer. Ta on loonud hulgaliselt toredat muusikat noortele, mis on jõudnud nii laulupeole kui ka plaadile ja nooti. "Minu mõte oligi korraldada festival, kus 10–22-aastased noored saavad mängida orkestris, teha muusikateatrit ja osaleda õpitubades, et see kõik on nagu päris ja et noori juhendavad oma ala tipud. See on keeruline vanus ja mänguoskused on loomulikult ebaühtlased, aga igaüks leiab oma pundi ja saab oma oskustele vastavad väljakutsed ja näeb, kuidas teistele on muusika sama tähtis. Minu meelest see on väga oluline, et andekas laps leiab oma sisemise krati, kes tassib talle kokku muusikat ja koosmängimise rõõmu. Sellist festivali ei ole minu teada kusagil lähiriikides, järelikult tuli ta luua ja õnneks ma olen leidnud palju häid teekaaslasi, kes mõtlevad samamoodi!" räägib Siimer festivali algusest.

Juba 2020. aastal tuli puhtalt missioonitunde ja entusiasmi peal tehtud festivalile kaasa kaalukaid nimesid: ERSO kontsertmeistrid Triin Ruubel-Lilleberg, Kaido Välja, Rain Vilu ja Mati Lukk, Tallinna Kammerorkestri kontsertmeistrid Leho Karin ja Elo Tepp. Teatri õpituba vedasid Maria Peterson ja Kristjan Üksküla, impro õpituba kureeris Meelis Vind ning oma õpitoa sai ka vanamuusika korüfee Peeter Klaas. 2021. aastal lisandusid Liis Lutsoja ja Ene Nael, puhkpillide osas Toomas Vavilov ja Andres Kontus ning löökpille asus kureerima Heigo Rosin. Muu koosseis jäi samaks. "See annab kindlust, et teeme õiget asja," tõdeb Siiri Siimer.

Kust tuli nimi Kratt?

"Meil oli mitmeid variante, aga Kratt festivali nime ristiemaks on Maarja Kangro. Kratt on Eesti folklooris mitmetähenduslik tegelane – meie keskendume tema positiivsetele külgedele! Ta toob noori hingi muusikasse ja teisalt kogub noorele muusikalist kogemuste pagasit. Tihti seostatakse meid Tubina "Kratiga" ja sel aastal saigi üks osa "Krati" süidist sümfooniaorkestriga lavale toodud. Üheks ambitsiooniks on lähiaastatel tellida ka originaalteos mõnelt eesti heliloojalt," ütles festivali juht Siiri Siimer.

Kratt festivali logo ja visuaali kujundas disainifirma Angels ja tegi seda nii hästi, et sai selle eest reklaami- ja turundusauhinna "Kuldmuna". Üheks läbivaks kujundiks on näiteks noodijoonestikust kokku pandud heliloojate portreed, tõeliselt hoogne leid. Angels ja üks selle juhtidest Annika Avikson on festivali kujunduse eest jäänud siiamaani hoolt kandma. "Nad teevad seda innukalt ja ülimalt paindlikult," tõdeb Siiri. "Alati tuleb ju viimasel hetkel veel hulk väga häid mõtteid ja Annika suudab need kõigest hoolimata alati suunata sellisesse voolusängi, et tulemus tuleb kiiresti ja saab veenev."  

Kuidas siis ikkagi oli võimalik 2020 ja 2021 teha festivali, kuhu tuli kokku nii palju inimesi?

"2020. aasta jaanuaris olid meil ju suured plaanid," meenutab festivali meeskonnaliige Aet Bergmann. "Raha ei olnud, aga rahastustaotlused olid teele saadetud ja osa koostöökokkuleppeidki juba sõlmitud. Siis aga tuli koroona. Peaaegu heitsime meelt, sest esiteks ei tulnud kuskilt punast krossigi ja teiseks ei oleks sel ajal julgenud ju keegi kellegagi kohtuda ka. Aga mais tuli Jaan Ots ja ütles: "Teeme ikka, kasvõi väikselt". Ta pakkus välja kava ja tema kui Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri dirigent tundis paljusid noori, keda ta innustas liituma. Tulid ka mängijad Vanalinna Hariduskolleegiumist, Tartu Elleri koolist, Viljandist, Võrust – üle Eesti. Jana Peäske sai enda kureerimisele kammeransamblid ja koostas nende konkursist vägeva kava. Elo Tepp võttis julgelt juhendada kõige nooremaid keelpillimängijaid, õpitubade juhid innustusid ja sellest, et kõik uskusid ja kaasa tulid, saigi koroona-aasta festival hoo sisse. Tagantjärele vaadates oli see hulljulge ettevõtmine, aga ainuõige!"

Teisel aastal sai festivali partneriks Eesti Kontsert ja kaks kontserti toimusid Estonia kontserdisaalis – säravate kammeransamblite kontsert ja võimas sümfooniaorkestri kontsert. "Seda võibki imeks lugeda," tõdeb Siiri. "Võtsin julguse kokku ja läksin Eesti Kontserdi juhi Kertu Orroga rääkima, et ehk saaks mingil moel koostööd teha. Ja saigi! Tegime proove Estonia kontserdisaalis terve nädala ERSO-st vabadel aegadel ja Eesti Kontsert aitas meid ka kõige muuga, mis kontserte puudutas. Täna saame julgelt välja hõigata, et meie koostöö jätkub ka tuleval aastal. Meil on juba palju põnevaid ideid, kuidas K22 ajal täita see maja noorte muusikutega."

Üks haarav uuendus sel aastal oli loengute sari "Kuidas kuulata klassikat". "Mõte sai alguse, nagu sageli, elust enesest. Eelmisel aastal teatri õpitoas küsis üks tüdruk, et mind muusika huvitab, aga ma olen täitsa algaja – kuidas oleks mul hea alustada? Vastasin, et kui tahad muusikat kuulata, ära osta plaati, vaid mine kontserdile. Estonia kontserdisaalis istu rõdule orkestri kohal, siis näed, kuidas muusikat tehakse. Ja sealt tuli otsus, et sellest kõigest peaks ka rääkima. Meiega liitusid tõelised korüfeed: Doris Kareva rääkis klassikast laias mõõtmes, Anu Lamp antiikeeposest ja heksameetrist üdini vapustaval moel. Pärt Uusberg jutustas oma muusikasse kasvamisest, Peeter Vähi käsitles popmuusikat ja klassikat. Toomas Siitani juhendamisel võrreldi erinevaid salvestusi ja arutleti, mis on autentne esitus," rääkis Siimer.

Kontserdile andsid sära juurde noortest talentidest solistid: 12-aastane viiuldaja Anna Katarina Tralla ja klassikatähest pianist Tähe-Lee Liiv. "Mõlemad on väga säravad muusikud ja erandlikud anded. Tähe-Leega oli Olari juba koostööd teinud ja teadis, et ta on juba väga hea professionaal." räägib Siimer. "Raha ei olnud esimesel aastal absoluutselt, aga ka siin kehtis vanasõna: parem olgu sul sada sõpra kui sada rubla. Kersti Nigesen andis meile mõlemal aastal tasuta Vanalinna Hariduskolleegiumi halduses oleva Okasroosikese lossi kogu nädalaks kasutada. See on eriline maja oma vanaaegse, natuke hatuse olekuga, sõbralik, salapärane ja boheemlik. Krattlastele meeldib see väga! Vahel tuli õhtuti klassid läbi käia ja üksikud või koos harjutajad sõbralikult õhtusse juhatada. Samuti saime proove teha Vanalinna muusikamajas. Ka Niguliste kirik ja Õpetajate maja meie käest raha ei küsinud. Kogu meeskond töötas sel esimesel aastal ainult õhinapõhiselt, tasu saamata ja küsimatagi. Ka sellest tekkis veendumus, et ju me teeme õiget asja, kui nii paljud väärt inimesed selle ära tunnevad ja oma õla alla panevad."

Kas võib oodata, et paraneb ka rahaline pool?

"Seda me loodame väga," lausub Aet Bergmann. "Me teame nüüd hulga paremini kui kahe aasta eest, kui vajalik ettevõtmine see on ja loodame, et see äratundmine ja arusaamine jõuab ka nendeni, kes kultuurivaldkonnas raha jagavad. Me ju saime juba ka sel aastal festivalile rahastust: Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Tallinna linn, muusikakoolide liit, Integratsiooni Sihtasutus, nad kõik eraldasid meile midagi. Mitte kõik päris nii palju, kui vaja oleks olnud, aga ilma me ei jäänud ja selle eest täname otsustajaid muidugi südamest! Aga jah, see ei ole ju meie tänu ega kasu – meie endi suur võit on rõõm kordaläinud üritusest ja noorte säravad silmad. Selline festival ei hakka kunagi olema äriprojekt ega kellegi pensionisammas. Küll aga midagi sellist, millele saab ehk kunagi tagasi vaadata tundega, et sai tehtud üks väärt asi ja kui kõik arved said ka lõpuks makstud, läks eriti hästi."

Festivalil on olnud ka eratoetajaid: Tõnu Velt, Mariine Auto andis terveks hooajaks festivali käsutusse auto, Frenchy restoran kostitas krattlasi maitsvate vahepaladega, Nordic Hotel Forum aga majutas kaugemalt tulijaid ülisõbralike hindadega. Heade sõprade loetelu sellega ei piirdu ja igaühel neist on oma oluline roll.

Kuidas noored muusikud ise festivali vastu võtsid?

"Festivali peapõhimõtteks on koostegemine. Koostegemises on jõud," räägib festivali juht. "Me oleme saanud palju head vastukaja lastelt endilt, vanematelt, ka õpetajatelt. Kui laps, selline teismeline, kelle mõtted on pigem TikToki lainel, kes võibolla juba veidi kaldus arvama, et äkki ei olegi see pillimäng nii oluline – kui selline laps hakkab salvestatud orkestriproove õhtuti kodus üle kuulama, siis on see märk millestki suuremast. Mitmed võtsid endale väga suure tüki festivalist: hommikul 3 tundi kammerorkestris, õhtul 4 tundi sümfooniaorkestris. Suhtlus jätkus ka pärast proove. Mitmelt poolt kuulsime: see on nagu päris! Mõni laps mängib väikeses orkestris, siis kammerorkestris, seejärel läheb suurde saali kuulama sümfooniaorkestri proovi – selle teadmisega, et 5 aasta pärast olen mina ka seal! Ühest muusikakoolist tuli vastukaja, et mida te nende lastega olete teinud – nad mängivad koos hoopis uuel ja paremal tasemel!"

"Järjepidevus on oluline," arvab Aet Bergmann. "Kui laps leiab sellest festivalilt oma koosmängulusti ja tuleb tagasi, siis meie jaoks on see edulugu. Selliseid osalejaid on meil juba palju ja paljud on öelnud, et tahavad kindlasti järgmisel aastal jälle tulla. Festivali aeg on ka selliselt valitud, et oleks aega partiisid kevadel koos õpetajaga harjutada, suvel ise ja ka erinevates pillilaagrites - Värska keelpillilaagris, Albu tšellolaagris, Rakveres kammeransamblite laagris. See, mida me siin lõpuks kuuleme, on jäämäe särav tipp, terve hooaja pühendunud töö tulemus. Siit on hea edasi minna uude kooliaastasse, uue innuga ja usuga endasse ja oma muusikasse."

"Krati" sisu võtab aga ilmselt kõige paremini kokku ühe noore muusiku ohe festivali lõpupäevil: "Ma tahan, et see nädal kunagi ei lõpeks!"