Vaba Lava praegust seisu Narvas iseloomustab ehk kõige paremini kuulsa Vene filmilavastaja Nikita Mihhalkovi vesterni nimi "Kodus võõraste seas". Teatrikeskuse katuselt on see rindejoon väga hästi näha. Ühelt poolt moodne kaasaegne teatrikeskus ja teisalt vananev ja paremaid aegu taga nuttev linn, mis võõrastesse väga suure umbusu ja kahtlusega suhtub.

Vaba Lava oma teatrinägemusega on justkui saareke keset Narva karmi tegelikkust.

Mille eest Vaba Lava Narvas kindlasti kiidetakse, siis teatrikeskuse arhitektuurse lahenduse eest. Ajale jalgu jäänud tehasehooned on saanud uue elu. Staažikad teatrikülastajad kinnitavad ka seda, et nii palju esietendusi pole Narvas kunagi olnud. Kuid kui palju seda võimalust kasutati ja kas ka rahule jäädi, on iseasi.

"Mõned minu tuttavad ütlesid peale mõnda etendust, et nad oma jalga sinna enam ei tõsta. Olid noored inimesed, kes ütlesid, et vahva. Oli inimesi, kes ütlesid, et oli huvitav, kuid mulle see ei sobi. Sotsiaalne teater paneb suurt rõhku keerulistele ja rasketele teemadele, kuid me sooviksime, et see vahelduks millegi rõõmsaga. Seda on kergem vastu võtta, pea on niigi probleemidest pungil," rääkis teatrihuviline Svetlana Zaitseva.

Asjatundjate hinnangul oli Narva kultuuriruum Vaba Lava vastuvõtuks liiga õhuke. Veel paari teatri kõrval oleks Vaba Lava oma niši kindlalt hõivanud.

Kuid suurimaks mureks peetakse riigi saamatust oluliste kultuurikeskuste arendamisel. Pool sajandit tagasi jooksid töölislinna elanikud kultuurile tormi, toona oli see riigi huvi, praegu enam mitte.

"Sellised keerulised kultuuriobjektid pole kunagi kohe iseseisvalt raha teenima hakanud. Meil pole selleks piisavat hulka elanikke, kes hakkaksid seal käima. Meie inimesed pole veel nii-öelda leivast  küllastunud, et rahvas vaatemängule läheks. See on pikaajaline investeering. Sa saad tulemusena väga head dividendid, kuid selleks peab investeerima, selleks on olemas ministeerium, mis koostab pikkadeks aastateks strateegia ja vaatab, kui oluline on antud piirkonna kultuuriline areng. Probleem on selles, et kultuuriministeeriumil puudub strateegia," lausus teatrikunstnik Deniss Polubojarov.

Vaba Lava on Narvas töötada saanud ametlikult pea kolm aastat, kuid poole sellest  neelas COVID- pandeemia. See on ikkagi liiga lühike aeg selleks, et dividende nõudma hakata.

"Praegu peab Vaba Lavasse suhtuma kui abstraktsesse kultuuriobjekti, mida peab toetama selleks, et  regiooni kultuuriline areng liiguks edasi. Oma suhtumist vormi saab väljendada vaid publik," ütles Polubojarov.

"Isegi kui kedagi kuulda ei võeta, keskus suletakse ja Vaba Lava nimi hoonelt kustutatakse, ikkagi ei saa ma antud kogemust ebaõnnestunuks pidada. Pooleteise aasta jooksul on võimatu edukat uuenduslikku projekti ellu viia. Andke aega, andke raha ning loomulikult vaatame veidi üle oma suhtumise Narva publikusse, sest me töötame ikkagi publiku heaks," ütles Zaitseva.

Kuni aga pole leitud lahendust, kes ja kuidas peaks teatrikeskust rahastama, peab ju teater kuidagi ots otsaga kokku tulema. Ja seepärast võidutsebki teatrilaval poks. Ja miks mitte. Täpselt nagu öeldi ühes Martin Scorsese filmis, "hommikul poomine, õhtul tantsud".  Selline ongi Vaba Lava Narva teatrikeskuse uus reaalsus.