On vist üsna tavaline, et teismelisena kogetud vaimustus kergelt ununema ei kipu, see jääb meelde nagu esimene armastus. Olin teismeline 1990. aastatel ja kui Peeter Sauteri 1996. aastal tõlgitud Kerouaci "Teel"¹ minu teele jäi, siis muutis see biitnikud mulle väga oluliseks. Käesoleva luulekogu autor Lawrence Ferlinghetti end ise beat-generatsiooni hulka ei arvanud, kuid ka Sauteri eessõna rõhutab, et tal oli oluline roll 1950. aastatel alanud ja biitnikest olulisi impulsse saanud kultuurilises murrangus ja sellele järgnenud maailmavaatelises pöördes.²

Antud luulekogus kerkivad esile mitmed beat-generatsiooniga seonduvad märksõnad: jazz'ilik teksti voogamine, kunstide praktiseerimisest elu mõtte otsimine, võrdsed õigused ja palju seksuaalsust. Autor idealiseerib ja usub oma luules anarhiasse, mis toob nooruslikke utopistliku entusiasmi tuuli:

ja ma ootan / et löödaks lahinguid / mis muudaksid maailma / turvaliseks anarhiale / ja ma ootan / et kõik valitsused / lõpuks uttu tõmbaksid / ja ma ootan lõputult / et taas tärkaks ime  (lk 56)

Ka meil oli 1990. aastate lävel ime ja nii kõnetab see luule eestlasena lausa mingeid talveunes piirkondi. Anarhia aspektist olla Ferlinghetti küll leidnud, et inimesed ei ole piisavalt pühakud, et olla anarhistid, ent tema loomingu kõrgajal oli maailm värskelt II maailmasõja kogemustest õppinud ning pühendunud oma koledama poole revisjonile ja selles kontekstis mõjub tema anarhism tiivustavalt ning usutavalt. Tarbimisühiskonna sohu vajumine võib Ferlinghetti luules tunduda paratamatusena, aga huvitaval kombel mõjub Sauteri tõlke lydiakoidulalik sõnaseade taas ärkamisaja meeleolusid käivitavalt:

Ma lähen sinna / kus petturid kärvavad oma okses / piki neid asjaliku ilma / trööstituid tänavaid / ostke prahti! / su valu südames mul, oh mu maa (lk 67)

Luulemina näeb maailma kriitilise ja kaine pilguga, kuid tema vaatest ei kao elurõõm. Ängivaba armastuse kirjeldamine ei takerdu nö roosiokastesse, kui vaja, siis limpsib rõõmsalt oma veriseid näppe. Energiate liikumist au sees hoidev luuletus ütleb melanhoolse igatsuse kohta:

Tardunud süda / ohib armu järgi / ja puruneb  (lk 49)

Kuigi armastus on prominentselt kohal ja nagu ikka, kevadise ja värskena, siis on ka vanadust võluvalt kujutatud, näidates taas seda biitnike erilist oskust: mitte asjadesse kinni jääda, nende "jee, paneme edasi" tunnetus on ilmselt lausa metoodiline. Vanaks jäämist kujutatakse võluva metafooriga sellest, kuidas jäädakse raudtee kõrvale ning edasi enam ei põrutata:

Siin lõpeb raudtee / üldse ära / kuid rong veel mõne aja püsib koos / ja vanad löövad käega /ütlevad endale / ah nojah / eks siin see koht siis ongi (lk 95)

Ferlinghetti luulekogu viimane osa kannab pealkirja "Kadunud maailma pildid". Meie viimaste aastate piirangute rütmis kulgenud elu meenutab koomale tõmbuvat ringi, aga luulekogu käivitab elavad pildid ajast, mil maailm sirutas end vabadust otsivalt väljapoole, mitte kaitsesse ja lõputusse eneseabisse, mis on ka nüüdisaja nn käibekirjanduses domineerivaks žanriks saanud.

Viimastel kümnenditel on osade noorte seas populaarne luua sügavam side mõne varasema kümnendiga. Juba mõnda aega flirditakse taas 1990. aastate esteetikaga ja oleks huvitav teada, mida nad sealt sisulises mõttes leiavad. Tõenäoliselt veidi samamoodi seostasid 90ndate noored end 60ndate aastate esteetikaga, sealt sisulises/kultuurilises mõttes sarnasusi leides – olid ju siinmail saabunud uued vabadused, näiteks häälega laia ilma reisimine. Lisaks hakati teadvustama enesekolonisatsiooni kui nähtust ning selleks tekkis ka laiemaid praktiseerimisvõimalusi.

Nii 1960. kui ka 1990. aastad olid omas kontekstis ärkamisaeg ja sellest lähtuvalt kutsub "Meele lunapark" esile omamoodi paralleelnostalgia­ – mõlemad kümnendid on kauge minevik, kuid läbi Ferlinghetti luule on võimalik huvitaval kombel mõlema aja energiat kogeda. Samas ei saa öelda, et tekstid oleks minevikust, kirjutatu ei aegu sugugi: tekstid mõjuvad 70 aastat hiljem aktuaalsena vaat et isegi tänase Eesti poliitilise maastiku neokonservatiivsete tuulte taustal.³ 

Teos on kindlasti soovituslik kõigile, kes oma elus mingil moel "hipistunud" – see luule annab võimaluse end taas biitnike vaimu vooluvõrku ühendada. Ferlinghetti meenutab kadunud maailma ja anarhiast kantud ühiskondlikke ideaale. See on hea, sest alles hiljaaegu olime tunnistajaks mõningate konservatiivide absurdsele katsele ärkamisaega oma huvides kaaperdada. Aga eks on ka nii, et kui sai juba kord ärgatud, siis ärkamisest aina uuesti rääkida tundub järjest tobedam. Pealegi pole see enam biitnikele meelepärane flow – aina vooluga edasi liikumine.

¹ Jack Kerouac, "Teel" kirjastus Maa 1996

²  "Ferlinghetti on nii oma loomingu kui oma muu tegevusega olnud märkimisväärsel kohal laiemas protsessis, 1950ndatel aastatel toimunud kultuurilises murrangus, mis tõi kaasa paljude vanade tabude murdumise. See oli aeg, kus viks ja soliidne, süsteemitruult edasipüüdlik mentaliteet hakkas järk-järgult taanduma vaba ja mässumeelse, oludele allumatu vaimu ees. Beat-generatsioonile järgnesid hipid, uued tuuled pop-muusikas ja ennekõike muidugi järjest rohkem inimesi innustav kompromissitu vabadusiha, mis võttis mitmeid erinevaid vorme alates mustanahaliste segregatsioonivastasest võitluses ja lõpetades seksrevolutsiooniga. See kõik poleks juhtunud ilma maailmavaatelise pöördeta, mille teostumises on Ferlinghettil olnud oluline roll (Sauter: 71)". "Meele lunapark" 2020

³ Sveta Grigorjeva, "Meele lunapark" raamatu kaanetekstil.