Ahto Lobjakas selgitas, et ta hakkas vinüüle ostma umbes 20 aastat tagasi Brüsselis. "Ma hakkasin käima kohalikul kirbuturul ühes vanas linnaosas, kus seda turgu on peetud väga kaua, seda ei pandud isegi läbi II maailmasõja ajal ühtki korda kinni," tõdes ta ja lisas, et kuigi paljuski on seal müügil tüüpiline kirbuturu kaup, siis seal müüakse palju ka n-ö majade sisustust. "Kui keegi ära sureb või välja kolib, siis tulevad mehed peale, võtavad selle, mis vähegi väärt on, ja viivad müügile."

Tema sõnul võis seetõttu leida turult nii raamatuid kui ka vinüüle. "Vinüülid ja raamatud olid üks euro tükk," mainis ta ja lisas, et kui ta sealt vinüüle ostma hakkas, siis otsustas, et hakkab end harima klassikalise muusika koha pealt. "Mul on paarsada klassikalise muusika vinüüli."

"Hea vinüülimängija ei pea tänapäeval olema väga kallis, on olemas selline osa turust, mille moodustavad vanad mängijad, mis on uueks tehtud," ütles Lobjakas ja lisas, et nende mängijate kvaliteet on tihti parem kui päris uutel. "Minul ongi üks Šveitsi mängijast nimega Lenco, mida asjaarmastajatele meeldib väga uueks teha."

"Kui inimesel on hea vinüülimängimise süsteem, siis ta tahab kuulata muusikat, mis on lindistatud hästi, mitte lihtsalt Ella Fitzgeraldit, vaid Ella Fitzgeraldit, kelle hääl tuleb headest kõlaritest, heast võimendist, heast plaadimängijast, heast nõelast, tihti võib hea nõel maksta rohkem, kui kõik eelpool mainitud asjad kokku," tõdes ta ja lisas, et seetõttu otsibki ta asju, mis talle meeldivad, aga mis oleks ka võimalikult hästi lindistatud. "Mõne bändi puhul tähendab see otsest vajadust minna tagasi 1980. aastatesse ja leida need originaalsed väljaanded, mis kõlavad kõige paremini, enne seda, kui tuli digitaliseerimine, mis on selle hobi kõige suurem probleem."

Lobjaka sõnul on see väga huvitav ja tore hobi, sest väga vähe on asju, mis on lineaarsed. "Sa ei pea maksma rohkem selleks, et saada võimalikult head kvaliteeti, võib juhtuda ka niimoodi, et sa saad väga odavalt, väga asju pole selliseid asju elus."