Joaquin Monegro on ühtaegu selle loo peategelane, aga samas püüab ta olla ka antikangelane. Teos ise kannab Monegro sõbra Abel Sáncheze nime, kes lavastuses jääb kandma kõrvalrolli. Kelle kirest lugu üldse räägib? See on tuline ja vihane kirg kahe sõbra vahel, mille algpõhjus on üks ilus Helena.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) lavakunstikooli XXX lennu lavastajaüliõpilase Margaret Sarve bakalaureusetöö toob Tallinna Linnateatri Hobuveski lavale kokku viis näitlejat, kuid neist veidi enam rolle. Hispaania kirjaniku ja filosoofi Miguel de Unamuno romaani on lavale sättinud dramaturgia suuna üliõpilane Roos Lisette Parmas. Laval hakkab hargnema kahe sõbra lugu, kellest üks on arst ning teine maalikunstnik. Juba loo alguses loksub paika nende igavene rivaliteet, mis – nagu tihti juhtub –, on seotud armutunnetega ühe ja sama naise vastu. Nii ilmneb, et Joaquín on tundnud terve elu kadedust Abeli vastu. Kadeduse tuum on Helenast ilmajäämine. Nimelt andis Helena end Abelile, selle asemel, et abielluda Joaquíniga. Autor Miguel de Unamuno on ise nimetanud seda traagiliseks kadeduseks, mis põhjustab Joaquínile isiksusehäireid, kohati ka suurusehullustust.

Joaquíni kehastab lavastuses Tõnn Lamp, kelle lavatöö on tugev, suutes edasi anda keerulise karakteri, pannes publiku ühtaegu Joaquíni armastama ning kartma. Lambi mängurütm on tempokas, mis muudab Joaquíni ettearvamatuks. Etendusest jäävad kumama mitmed Joaquíni repliigid, mis ilmestavad lavastuse essentsi. Ta lausub kirikuisale: "Ma vihkan teda, padre, vihkan kogu südamest," mispeale isa vastab: "aga, mu poeg, see ei ole vihkamine, see on kadedus." Joaquín tõdeb: "Iga vihkamine on kadedus, padre." Taoliste repliikidega tuleb esile, et dramaturg on väga osavalt romaani sisu ja teksti lava tarbeks ümber kirjutanud. Kui Unamuno teksti tõlkest (tõlkija Ruth Lias) leiab eesti keelele veidi liialdatud ja kummalisi sõnastusi, siis laval näitlejaid kuulates on kõik loogiline, harmooniline ning tabav. Ilmekad fraasid jäävad kohati ka kummitama.

Teost läbiv vendade või siinkohal sõprade viha on Esimesest Moosese raamatust pärit Kaini ja Aabeli loo uusversioon. Vennavihast ning -tapust saab Joaquíni kinnisidee. Abel ja Joaquín on olnud tuttavad terve elu ning kutsuvadki teinetest vennasteks. Kuna Joaquín tunneb Abeli suhtes konkurentsi, siis mängib ta mõttega, et peab sõbralt elu võtma nagu Kain tappis oma venna Aabeli. Lavastuses võimendavad seda kahe näitleja väga hästi koostoimivad, kuid samas õnnestunult erinevad rollilahendused. Joaquíni sõpra Abelit kehastab Märt Pius. Abel on lustlik ja leplik, püüab mõista Joaquíni kinnisust ning tõredust. Meeste jandiga peavad toime tulema nende abikaasad – juba mainitud kaunis Helena, keda mängib Maiken Pius, ning Joaquíni naine, pühakulaadne Antonia, keda kehastab Ursula Ratasepp.

Maiken Piusile sobib Helena tüpaaž hästi, ta mõjub kavala "pantrina", kes tõepoolest võiks kaks sõpra igaveseks riidu ajada. Antonia õilsus on ühtlasi tema needus, mistõttu jääb ta ka omaenda elus kõrvaltegelaseks, mida ta nendib vanas eas pidevate Joaquíni draamade saateks. Viies tegelane on jumalateener ning härraste teener, reageerides küll Pedro, küll Federico nimele ning siis muutudes hoopis kirikuisaks, padre'ks. See Argo Aadli mängitud komplekt tegelastest jätab mulje, et just Aadli vahelduvad karakterid orkestreerivad kõike seda, mis laval toimub. Aadli hoolde on jäetud mitu tegelast, kuid enne teise vaatuse kulminatsiooni hakkab tunduma nagu ei mängiks ta mitte ühtegi neist. See on huvitav ning küsimusi tekitav vimka, mille lavastaja on teosesse sisse toonud ning mida sellisel kujul romaaniversioonis ei esine. Lõpuni lahendamata jääv müsteerium võimendab ühtlasi peategelase Joaquíni segast meelt ning kahtlusi iseenda olemasolu ning tegelaskuju üle.

Lavastus mõjub terviklikult. Kui esmalt tekkis kahtlus, et kas kahe vaatuse vahele jäänud mitukümmend aastat võib osutuda kummaliseks lükkeks, siis tegelikult tuleb niiviisi oluline kõige selgemalt esile. Sellise valikuga on nurgad täpseks lihvitud. Lavastuse seovad tervikuks paar läbivat elementi, millest peamine on Joaquíni hirm Abeli portreede ees, mis toonitab tema skisofreenilist lõhestatust. Seda saab ka inimlikust aspektist mõista, sest just nii kaotas ta oma armsa Helena ning kardab kaotada veel kedagi kallist, jäädes aga tegelikult selles hullumeelses hirmus ilma oma ainsast sõbrast. See ongi loo kõige suurem traagika.