Nimelt pole võõrsõna alati umbrohi, mida tekstist – või suisa keelest – koos juurtega välja kiskuda. Nii mõnigi kord võib ta olla ka omal kohal. Kasvõi lausest "Sõber ignoreeris mu sõnumeid" saame suure tõenäosusega aru olenemata sellest, et on kasutatud sõna ignoreerima, mitte eirama või vältima.

Mis puutub võõrsõnade tähendustesse, õigupoolest tähenduste muutumisse muuhulgas keelekontaktide mõjul, siis see on tavaline nähtus. Näiteks sõna pasta tähistas eesti keeles varem üksnes püdelat massi, nagu sõnas hambapasta, ent see on inglise keele kaudu hakanud tähistama ka itaalia kultuuris olulist toitu: makarone ja nendest tehtud rooga.

Võrreldes oskuskeelega, kus terminitel on kindlamad tähenduspiirid, näiteks sõnal tester üksnes elektrimõõdiku tähendus, ongi tavakeeles sõnadel laiemad tähendused ja rohkem sünonüüme. Nii kasutatakse sedasama sõna tester ka proovipudeli või proovivõtuvahendi tähenduses.

Sõnavalikul on oluline see, et võõrsõna tähendus oleks kontekstis mõistetav. Näiteks lause "Eelmisel dekaadil sadas palju vihma" võib jääda mitmemõtteliseks, sest vähemalt ilma ümbritsevate lauseteta pole teada, kas mõeldakse eelmist kümmet päeva või aastat. Seevastu lauset "Kasutasin makstes kupüüre, mitte münte" on raske mõista teisiti kui nii, et müntide asemel kasutati maksmiseks paberraha. Mõlema sõna hiljem lisandunud tähendus, dekaadil 'kümme aastat' ja kupüüril 'paberraha', on kasutuses juurdunud – ühe tähendus võib lihtsalt kontekstis olla ühemõttelisem kui teisel. Teksti koostaja vaatab seda oma lauses ise, arvestades sealjuures sellega, kas lugeja võiks kirjapandut mõista temaga samamoodi. Ja vahel aitab autorit ka toimetaja.

Kokkuvõttes, nagu ühes varasemas säutsus juba olen öelnud: võõrsõna ei pea alati kartma. Eriti siis, kui ta on oma tähendustes eesti keeles juurdunud ja tavapärane ning kontekstis selge.

Loe ka Tiina Paeti ja Lydia Risbergi artiklit "Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus" ajakirjast Keel ja Kirjandus, 2021, nr 11, lk 965–984.