Metskurvits on metsas elav kurvitsaline, millele viitab ka tema nimetus. Kuna lind tegutseb valdavalt ööhämaruses, siis paljud ei ole ilmselt temaga kohtunud. See-eest kurvitsa spetsiifiline häälitsemine mängulennul on andnud talle hulga rahvapäraseid nimetusi nagu korpiitsakas, korbiits, korvik. Hääle iseloom on tekitanud lausa arvamuse, et tämä teeb äält tagaotsast.

Kurvitsa murdekeelsete nimetuste hulk on täienenud ka mitmete laensõnadega saksa keelest, kuna lind oli peamiselt mõisasakste küttimisobjektiks. Nii esinevad eesti murretes ulatuslikult nimetused nagu nepp ja valtsnepp ning nende häälikulised variandid: näpp, neps, valtsnäpp, valtsnipp või ka kombinatsioonid onomatopöast ja laenulisest nimetusest, nt korrnepp, krooksnepp.

Kui metskurvitsat tunti peamiselt tema häälitsemise järgi või õpiti sõnu mõisarahvalt, siis pea igas veekogus elutsevat ahvenat teavad kõik. Ahven on muide Soome rahvuskala ja ka nimetus ahven on meil soomlastega ühine. Eesti eri paigus aga tuntakse kala veidi teistsuguste sõnadega. Põhjaeesti murretes levinud ahvena kõrval kohtab peamiselt saartel ja Läänemaal ka as-liitelist varianti ahvenas ning Kesk-Eestis esineb veel ahvenjas. Lõunaeestilised vasted on ahun ja ahnik, idamurdele iseloomulikud nimetused on ahve ja ahves.

Rahvasuus on hulk nimetusi, mis on antud ahvenale tema suurust silmas pidades. Väikest ahvenat iseloomustavad sellised deskriptiivsed või kõneleja arvates väiksusele viitavad sõnad nagu koks, moks, mukk, muksik, suur ahven on aga jõmm. 

Punaste uimede tõttu on kala kutsutud punakalaks või pritsimeheks, kuna tuletõrjujatel olid punased pagunid. Vanasti ennustati uimede värvi järgi ka ilma: kui sügisel olid ahvena uimed erkpunased, siis pidi vali talv tulema, kui harilikku värvi, siis pehme talv. Ahvena uimede värvuse varieerumist on muide täheldanud ka kalateadlased.

Tundkem siis meie 2022. aasta tegijaid looduses ka nende murdekeelsete ja rahvapäraste nimetustega!