Prantsuse kunstniku Monet' nimele lisandub rõhuliide -gi, sest hääldus lõpeb täishäälikuga: Monet'gi.

Kui tuleb valida, kas kirjutada -ki või -gi liide, on reegel lihtne: -ki tuleb kirjutada​, kui sõna lõppeb helitu häälikuga. Ehk siis sõna lõpus on täht k, p, t, g, b, d, f, h, s, š, z või ž.

Kui sõna viimane täht on heliline ehk siis täishäälik, või on sõna lõpus j, l, m, n, r või v, tuleb kasutada -gi liidet. See tähendab, et ka näiteks sõna kohv järele tuleb liide -gi, mitte -ki. Kohvgi.

Monet ja teiste sarnaste võõrnimede, aga ka võõrsõnade puhul tuleb lähtuda hääldusest, mitte kirjapildi viimasest tähest.

Võib ka juhtuda nii, et sõna ja rõhuliite kokkupanemisel satub korraga kõrvuti kolm samasugust tähte. Näiteks lisades liite -ki sõna kukk või kokk lõppu: kukkki, kokkki. Sinna vahele sidekriipsu ei panda.

Tähele tasub ka panna, et nii -ki kui ka -gi liide lähevad sõna kõige-kõige lõppu, ka pärast käändetunnust. Niisiis ei sobi kirjakeelde sõnad millegile või kellegile, sobivad on millelegi ja kellelegi.