Liina Lukase sõnul oli plaan luua teos balti kirjanduskultuurist juba ammune. Raamatusarjaga soovitakse näidata, et Eesti ja Läti kultuuriruum on olnud väga mitmekeelne.

Kokku ilmub raamatusarjas kaheksa köidet. Esimene köide "Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad" on Lukase sõnul nii-öelda suur sissejuhatus ja juhib tähelepanu sellele, millistel tingimustel üks kirjakultuur areneda saab.

Lisaks heidab raamat pilgu peale näiteks koolide, vaimulike, mõisnike, seltside ning ajakirjanduse rollile kirjakultuuri kujunemisel.

Algselt oli raamat kavandatud üheks teoseks, kuid uuritav ajaperiood oli niivõrd pikk ja mahukas, et autorid pidid tegema ühest teosest mitu. Liina Lukase sõnul võtab "Balti kirjakultuuriajalugu I. Keskused ja kandjad" kokku senise 30-aastase uurimisseisu. "Ta näebki siinmaist kultuurilugu, kultuuriajalugu mitmekeelsena," rääkis Lukas.

Raamatusarja järgmised köited puudutavad näiteks religiooni, ilukirjandust, haridust ja teadust, keelt, ajalugu, ökonoomikat ja palju muud.

Liina Lukase sõnade kohaselt ei soovi loodud raamatusesari teha revolutsiooni kultuuriloos, vaid tuua hoopis teistsugust perspektiivi – näidata regiooni kultuurilugu mitmekeelsena. "Ma arvan, et sellena ta nihutab eesti kultuuriloo piiri nii geograafiliselt kui ka ajaloolises mõttes," ütles Lukas. "Seni avastamata seoseid on alati põnev avastada," lisas Liina Lukas.

Vaatluse all on nii Eesti kui ka Läti

Raamat uurib kirja tulemist Eesti ja Läti aladele. "Me mõistame ka eesti kirjandust, eesti kultuurilugu, kui võtame arvesse ka selle, mis toimus seal Läti alal, sest seal olid täpselt samad poleemikad. See oli täpselt see sama kirjaruum nagu meilgi siin," ütles Liina Lukas. "Mõnikord ongi nii, et see võti, miks üks või teine areng realiseerus, ongi seal teisel pool keelepiiri."

"Ainult Eesti alal kirjandusi silmas pidades me teeme ikkagi ainult pool rehkendust," ütles Lukas ja lisas, et tänane riigipiiri ja keelepiir ei olnud tol ajal nii oluline kirjakultuuri silmas pidades.

Ühe märkimisväärse detailina tõi Lukas välja, et kuigi eestlaste ja lätlaste kultuuriruum võib olla sarnane, leidub selles ka erinevusi.

Kui Läti esimese rahvuspoeedi looming trükiti peaaegu kohe, siis eestlastel nii hästi ei läinud. Kristjan Jaak Petersoni loometöö jõudis trükki alles sajand hiljem. Põhjus peitub Liina Lukase sõnul selles, et Läti kirjaniku luuletused oli tol ajal väga sarnased sellele, mida lätlased olid harjunud kirikus kuulama. Küll aga erines oma loominguga Kristjan Jaak Peterson, kelle luuletused olid pigem ebatraditsioonilised ning mõjusid liiga radikaalselt, et saada kirjakultuuri osaks.

"Eesti ja Läti kirjandusloos on ka omad suured erinevused ja neid on ka hea teadvustada," sõnas Lukas.

Juured ulatuvad kaugele

Siinsete alade kirjakultuuri uurimises saab Liina Lukase sõnul tagasi minna kuni Henriku Liivimaa kroonikani. Kuigi Henriku kroonika oli kirjutatud ladina keeles, siis polnud see enam selleks ajaks ainus kirjakeel Euroopas. "Juba mitmed rahvakeeled olid saanud kirjakeele staatuse," ütles Lukas ja lisas, et eestlasi mõjutasid enim alam- ja ülemsaksa keeled.

Neid keeli, milles on siinmail tekste kirja pandud, on veel teisigi. Näiteks andis Tartu Ülikooli loomine hoogu juurde ladina keele kasutamisele. Lisaks ladina keelele on Lukase sõnul Eesti ja Läti aladel kirjutatud tekste ka kreeka keeles.

Keelte kasutamine sõltub ka valitsevatest võimudest. Nii on siinmail kasutusel olnud näiteks ka poola ja rootsi keel. "Keeleliselt on olnud see Läänemere rannik väga põnev," ütles Lukas.

Lukase sõnul tasub kindlasti kirjakeelel kõrval arvestada ka suulise keelega, mida küll kirja ei pandud, ent mõjutas siiski kirjakeele arengut märkimisväärselt.

Ajaliselt jõuavad raamatu autorid käsitleda aega 1840. aastani. "Sealt edasi on teksti mass niivõrd suur ja hakkavad tõesti kujunema välja juba rahvuskirjandused," ütles Lukas.