Mis võiks olla parim kompliment ühele kodumaisele tantsumuusika produtsendile? Ehk see, kui öelda tema loomingu kohta, et sellel on välismaine kõla. Pole ju saladus, et meie skeene on mõjutatud juba alguspäevilt piiritagusest tegevusest ning lisaks muusikalistele trendidele on sisse imporditud ka terveid pidude ja klubide kontseptsioone.

Niimoodi olid kunagiste ülipopulaarsete Vibe'i pidude eeskujuks New Yorgi suursuguste geiklubide hommikust õhtuni kestvad tantsumaratonid, praegu tegutseva kaasaegse teknopeatuspaiga Halli prototüüp on aga Berliini kuulus hedonismile pühendatud instituut Berghain. Eksportida enda helikiired mööda ilma laiali, see on ilmselt ka paljude kohalike artistide suurim unistus.

Neuronphase ehk Tartu neli/neli-muusika kohalik kangelane Anti Aaver on sellega siiani päris kenasti hakkama saanud. Aaveri autsaiderlik house on saund, mis kajastab täpselt seda, mis peegeldub hetkel vastu modernse klubimuusika ekstravagantsematest nurkadest. Arvestades, et suur osa eklektilise plaadifirma Porridge Bullet klientuurist on rahvusvaheline, ei ole sugugi suurt imestada, et järjekordselt on panustatud uue väljalaskega just Neuronphase'i peale.

Kaheksa träkiga värske kauamängiv on korralik põrandaalune afäär. Pimetestis võiks neid radasid segamini ajada hoopis Detroiti artisti Andrés'i või Heidelbergi diibikuninga Move D loominguga. Võrreldes varasemaga tundub helikeel olevat rohkem klantsitud ning vähem lo-fi, kuigi sahinaid ja krabinaid leiab vilunud kõrv siitki piisavalt. Paneme ka seekord linnukesed ette järgmistele lahtritele: rohked kajaefektid, virvendavad sündikihid, kolisevalt tolmune perkussioon ja manipuleeritud mikrosämplid.

Plaadil olevate palade ühine nimetaja võiks olla termin tech. Nimelt meenutavad need helid mulle eufooria poolest klassikalist tech house'i – just seda algupärast Terry Francise'i ja Mr. C tuntuks mängitud bassirohkeid, sügavaid ja keerukate trummirütmidega kõlamustreid, mis Lääne-Londoni klubides 90ndatel kuulsaks mängiti.

Kes Resident Advisorit jälgib, teab ka, et tech house'ile on käimas hetkel maineparanduskampaania, sest tegemist võib-olla ühe enim vääralt ümbertõlgendatud alastiiliga, mille algne põnevam kuvand ja olemus on moonutatud kaasaegsete peavooluprodutsentide käes äratundmatuseni igavaks. Muuseas, hea uudisena peaks mainima, et selle valdkonna vanameistril The Timewriter'il ilmub kohe üle pika aja uus album. 2022. aastal muudame tech house'i jälle lahedaks ning pilkavad meemid jäägu minevikku.

"Lon" on üldse väga tehniline teos. Meisterliku komponistina on Aaver sämpleid vorpinud efektidega niikaua, kuniks need on saavutanud soovitud kõlapildi. See vastandub näiteks tänavu ilmunud Kaido Kirikmäe ambient-visandite kogumi "Music That Makes You Yawn" produktsiooniga, kus on just teadlikult välditud helide üleliigset töötlemist ja ülemiksimist.

House'ile omaselt on Neuronphase'i gruuvid üles ehitatud pidevatele kordustele, mis vahel muutuvad isegi liiga monotoonseks. Kes ohtralt põrandaalust majamuusikat kuulavad, neile jääb siin paljugi üllatustevabaks, aga ega Aaver ei tegelegi juba varasemalt toimivate valemite ümberleiutamisega. Kellel on Neuronphase'i lood alati pleilistis olnud või plaadid riiulis ja valmis mängimiseks, jäävad uute paladega enamgi kui rahule.

Minu isiklikud lemmikud on Kenny Dope'i produktsioonikilde kanaldavad "Gotta Play" ja albumi tiitellugu "Lon". No katsuge mitte öelda, et ei kuule viimasest läbi kajavat The Bucketheadsi suurimat hitti!