Tarbimisühiskond, emotsionaalne üksindus, infoga manipuleerimine, enesetapud, natsism, terrorism ja sõda. Need ja paljud teised on sünged märksõnad, millest Crimp oma 1997. aastal kirjutatud näidendis räägib.

"Me oleks võinud selle tüki teha ka kümme aastat tagasi, aga siis see oleks jäänud natukene kaugeks. Need teemad on tuttavad ja kahjuks sealt lääne poolt siia meile jõudnud," ütles lavastaja Priit Võigemast.

Lavastus koosneb 17 stseenist, mida esitavad Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand. "Autor on öelnud, et see trupp võiks peegeldada maailma koosseisu. Minu jaoks siis kolm naist peegeldavad seda maailma koosseisu," sõnas Võigemast. Lavastaja sõnul peaks lavastus lõpuks mõjuma nagu näitlejannade kohapeal sündiv improvisatsioon

"Tänases päevas on hästi oluline, et me saame kokku, me ei ole kuskil Zoomis, vaid see kõik sünnib siin, meie kontaktist," rääkis Helena Lotman.

"Paljudes stseenides kasutame võimalust rääkida näiteks kõrgest numbrist, mis on täna siin Eestis seotud enesetappudega," sõnas Hilje Murel.

"Mitu aastat tagasi sai Jaapan endale üksinduse ministri, siis britid. Kui me seda tükki hakkasime tegema, tuli mulle meelde, et võibolla oleks aeg hakata teda otsima," ütles Inga Salurand.

Ehkki see, millest laval räägitakse, võtab kohati kananaha ihule, on lavastuse vorm kõike muud kui sünge või lämmatav.

"Mida tõsisemad, traagilisemad teemad, seda hoolikamalt peaks jälgima, et ei vajuks ise sellesse ängi, vaid prooviks leida mingisuguseid lahendusi, kuidas teemale läheneda kuidagi kergemalt," rääkis Võigemast.

Näidendi tõlkis Paavo Piik, suurejoonelise lavakujunduse on loonud Kairi Mändla ja helilooja on Veiko Tubin.