Esietenduseelne nädal on Paavo Piigi sõnul kogu trupile üsna ärev, ent samas pakub ka positiivset emotsionaalset laengut. Näiteks võivad toimuda veel viimased muudatused. Piigi sõnul võivad isegi väiksemad parandused muuta kogu lavastuse sisus palju.

Paavo Piik tõdes, et dramaturgi mõiste on teatris kujunenud natuke juba naljanumbriks. "Ega keegi täpselt ei tea, mida see dramaturg teeb. Ta on selline natukene müstiline ja müütiline olevus," rääkis Paavo Piik Klassikaraadio "Delta" saates.

Küll aga üritas Piik selgitada enda nägemust dramaturgi tööst. Kuigi dramaturgi rollid võivad lavastusest lavastusse erineda, siis dramaturgi peamine ülesanne on tegeleda tekstiga. Nii aitab näitekirjanik teksti mõista ja selgitada, ka võib dramaturg olla abiks lavastajale ning jagab omapoolseid mõtteid, kuidas lavastust veelgi paremaks muuta.

Näidendi "Katsed elu kallal" autor on briti näitekirjanik Martin Crimp, kelle kirjutised avastas Paavo Piik juba aastaid tagasi. Piik tõdes, et Crimpi teosed olid niivõrd kaasahaaravad, et luges neid järjest.

"Temas on mänglevus ja samas talle väga meeldivad sellised kurvad, tõsised teemad," rääkis Piik ja lisas, et Crimp räägib teemadest peidetult ning tihtipeale on lugejana keeruline mõista, kas peaks naerma või hoopis kurvastama.

"Midagi tema stiilis mulle tohutult imponeeris," sõnas Paavo Piik ja mainis, et andis Crimpi näidendeid lugemiseks ka lavastaja Priit Võigemastile. Paavo Piik teadis rääkida, et Võigemast valib enda lavastajatööks selliseid tekste, milles tunneb, et soovib ka ise mängida. Nii avaldas Võigemastile muljet Martin Crimpi näidend "Katsed elu kallal".

Tervemõistuslik paranoia

Kuigi Martin Crimp kirjutas enda näidendi 1990. aastatel, sobib Paavo Piigi sõnul see ideaalselt ka tänapäeva.

Üheks silmapaistvaks omaduseks peab Piik Crimpi juures paranoilisust. Crimp on mõistnud juba tolleaegseid probleeme ning kartnud, et need võivad tulevikus veelgi võimenduda. "Tervemõistuslik paranoia on autoril olemas."

"Paranoilisus on hea sõna teda iseloomustama," ütles Piik ja tõdes, et seda märganud ka teiste heade kirjutajate puhul. "Kui sa oled kuidagi paranoiliselt terav oma tähelepanekuga selle suhtes, mis juhtub ja kuidagi kardad ette mingeid asju, mis võivad juhtuda - sedasorti tundlikkus kunstiteoses võimaldab mingit perspektiivi."

Paavo Piigi sõnul üritab näidend vaadata mitte seda, mis juhtub, vaid inimeste arusaama ja rääkimist sellest, mis toimub. Nii leiab Piik, et see on aktuaalne ka tänapäeval. "Faktid ise on vähemtähtsad ja tõlgendused on muutunud tähtsamaks," ütles Piik ja lisas, et kui varem suudeti ühiskonnas jõuda faktides kokkuleppele ning arutati, kuidas neid tõlgendada võib, siis praegu see enam nii ei ole.

"Praegu oleme jõudnud kuidagi märkamatult ühiskonda, kus me ei suuda faktides kokku leppida," ütles Piik ja tõi näite sellest, kas maa on ümmargune või lame.

Ka tõlkijana üritab Paavo Piik mõista vaataja rolli. Näiteks ei pea ta ilmtingimata oluliseks, et kajastatud saaks kõik täpselt nii nagu algmaterjalis kirjas on. Näiteks kui kirjanik on maininud mõnda väikest linna, mis ei pruugi mõnele vaatajale midagi öelda, eelistab Piik jätta linna pigem abstraktseks. Nii tekib vaatajal tema sõnul linnast oma ettekujutus.

Lavastus koosneb Piigi sõnul väga eriilmelistest stseenidest, mis on üksteisega lõdvalt seotud. Martin Crimp on kirjutanud näidendi algusesse remargi, et näitetrupi koosseis võiks peegeldada maailma koosseisu väljaspool teatrit. Draamateatri laval kannavad lavastuse ette kolm näitlejannat – Helena Lotman, Inga Salurand ja Hilje Murel.