Arvustus. Katsed kannatuse kallal
Eesti Draamateatri "Katsed elu kallal"
Autor Martin Crimp, tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Kairi Mändla, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja ja -kujundaja Veiko Tubin, koreograaf Ingmar Jõela.
Mängivad Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand. Esietendus 10. XII 2021 Eesti Draamateatri suures saalis.
Arvustab Andrei Liimets Sirbis.
Eesti Draamateatri viimaste aastate paraadlavastuseks võib pidada "Lehman Brothersit" (lav Hendrik Toompere jr), kolme näitleja neljatunnist rokk-kontserti, mida on saatnud maruline publikumenu ja ka asjatundjate tunnustus teatriauhindade jagamisel. Justkui kõverpeeglina on Priit Võigemast, üks "Lehman Brothersi" peaosalistest, toonud nüüd samale lavale "Katsed elu kallal", kus mehed on välja vahetatud kolme naise vastu.
Lavastaja isiku ja näitlejate arvuga küll sarnasus ka suuresti piirdub. Kui "Lehman Brothers" on ajas lineaarselt liikuv ekskursioon läbi ühe perekonna ja nende loodud äriimpeeriumi loo, siis "Katsed elu kallal" liigitub oma abstraktsuse ja kujundlikkusega pigem postdramaatilise, isegi eksperimentaalse teatri valdkonda. Mitte ilmaasjata ei alga näidendi tekst prantsuse filosoofi ja sotsioloogi Jean Baudrillardi tsitaadiga: "Keegi ei ole enam otseselt kogenud juhtumiste tegelikku käiku, kuid kõigini on jõudnud nende kujutis".
Baudrillardiga seostuvad esmajoones tema käsitlused kontseptsioonidest nagu hüperreaalsus ehk tegelikkuse segunemine tehnoloogia abil looduga ning simulaakrum ehk teatud kujutis või jäljend tegelikkusest. Baudrillardi simulaakrum ei ole aga üksnes tegelikkuse koopia, vaid kehtestab end uue tegelikkusena. Hüperreaalsuse ja simulaakrumitega on tegeletud põhjalikult ulmežanris, teerajajateks näiteks William Gibsoni küberpunkromaan "Neuromant" ja sellest ainest saanud kultusfilm "Matrix", mille neljas osa detsembris kinoekraanidele potsatas.
Teatrilaval on samade kontseptsioonide käsitlemiseks teistsugused vahendid ja piirangud kui filmi puhul. Ehkki tehnoloogia, s.o videoprojektsioon, keerukad valguslahendused ja muu selletaoline, on hõivanud tähtsa koha ka teatrikunstis, ei käsitleta tehnoloogiat ega tulevikku lavadel just sageli. Viimastest aastatest meenubki ehk vaid VAT-teatri "Tallinnville" (lav Helen Rekkor). Ka "Katsed elu kallal" on ulmest kaugel ning taandatud loodavalt ruumilt ajatu minimalismi rüppe. Baudrillardi ideid kujutlusest ja süvenevast lõhest tähistaja ja tähistatava vahel käsitletakse ühtaegu teatri väljendusvahendite kaudu ja metatekstuaalse kommentaarina neile. Vaataja näeb laval toimuvat ning selle oma kujutlustes ja seostes kujunevat projektsiooni.
Eelnev ei tähenda, et 1997. aastal Inglismaal esietendunud näidendil "Katsed elu kallal" poleks päevapoliitilist ambitsiooni. Selle autor Martin Crimp on käsitlenud mitmeid nüüdisühiskonna paineid tarbijalikkusest ja üksindusest meedia loodava paralleeltegelikkuse ning protofašismini, lavalaudadele jõudmise eel ning järel on neist ajakirjanduses põnevalt rääkinud ka tegijad ise. Crimpi tekst ei koosne aga otsesõnalistest konstruktsioonidest või kriitikast, vaid viidetest, kujunditest ja nihestustest. Lavale jõuab rida etüüde, sketše, stiiliharjutusi peamiselt fiktiivse karakteri Anni ümber.
Crimp on olnud kirjutamise kõrval tegus ka tõlkijana, tuues inglise keelde ennekõike prantsuskeelsest kultuuriruumist pärit Euroopa näitekirjanduse klassikat. Teiste seast leiab kuulsa satiiriku Eugène Ionesco mitme töö tõlked. Ionesco hoidus üksühestest kirjeldustest ja õpetlikkusest, eelistades pigem teatrikonventsioone pea peale pööravat absurdi. Crimpi puhul kehtib sama ja leidub ka absurdihuumorit, kuid palju vaoshoitumal, sardoonilisemal, isegi küünilisemal kujul.
"Katsed elu kallal" on tõlkinud peamiselt Kinoteatriga seotud Paavo Piik, kes pani mullu meeldejäävalt suupärasesse eesti keelde Marius von Mayenburgi "Bängi" ning kolm aastat tagasi sama autori "Monumendi". Mõlemad ühiskonnakriitilised teosed on jõudnud siinmail lavalaudadele Priit Võigemasti lavastajakäe all ning leidnud teatripubliku seas sooja vastuvõtu. Mõlemas on mängitud tegelikkuse ning üle võlli pööratud absurdi piiridel, kuid tehtud seda läbiva loolise selgroo toel, mis "Katsetes elu kallal" peaaegu puudub. Eesti Draamateatri lavale on jõudnud temaatiliselt palju rohkem harali, stseenist stseeni hajusamalt seotud ning tervikuna võbelevam sketšikogumik, mis eeldab vaatajalt suurt pingutust.
Peaosalistena on laval Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand. Šikilt musta ülikonda ja valgesse triiksärki rõivastatud ning tossudesse kängitsetud kolmiku mängida pole luust ja lihast karakterid, vaid erisuguste tegelaste varjud või kujutised. Seejuures tulevad aegamööda kuuldavale nende mured ja mõtted või ilmnevad kujutised neist. Kiituseks tuleb öelda, et suur ja minimalistliku kujundusega lava ühes sinna seatud trepistikuga täidetakse füüsiliselt kenasti ära – veel üks sarnasus "Lehman Brothersiga". Küllap väärib selle eest eraldi tunnustust koreograaf Ingmar Jõela, kelle abil sai oma kaasahaarava lavaliikumise ka Von Krahli teatri hitt "Pigem ei" (lav Juhan Ulfsak).
Paraku püsib "Katsed elu kallal" "Pigem ei" rõkkava absurdi või "Bängi" raju poliitilise satiiriga võrreldes koos tunduvalt halvemini. Teksti ja tegevustiku saab mõtteliselt jaotada infoühikuteks, mille tähenduse ja edasikandumisega mängima hakatakse. Paralleeli võib tõmmata Renate Keerdiga, kes katsetab oma töödes samuti tähenduse endaga. Kui Keerdi värvikad kompositsioonid jõuavad kiht kihi haaval lahtikoorimise järel teatava harmooniani, siis Eesti Draamateatri laval tekib sketšide vahel pigem kakofoonia.
Tähenduste mõtestamiseks antakse vaatajale sedavõrd peenike ja libe nöörijupp, et sellest on keeruline kinni haarata, laval toimuvaga mingigi nurga alt suhestuma hakata. Tegemist on selgelt naiste maailmapilti ja identiteeti peegeldava näidendiga, kuid pikemalt ei taha koos püsida ükski tõlgendus, sest pidevalt vahelduvaid ja tähendust vahetavaid infokilde on keeruline koos hoida. Kahe ja poole tunni peale hakkab see intrigeerimise asemel väsitama, vahele pikitud muusikaline number mõjub pigem kohustuslikuna, kiirelt vahetuvate märksõnade näitlemine meenutab aga lavakunstikooli katseid.
Lavaruumi tagasihoidlikkuse ja näitlejate kasvavalt ülepakutud, lausa hüsteerilise mängulaadi vahel tekib dissonants, justkui püütaks viimasega täita kuidagiviisi mingit tühjust. Ehk on selline dissonants taotluslik, kuid tekitab vaatajas tõenäolisemalt kimbatust, frustratsiooni ja distantsi, pannes kannatuse korralikult proovile. "Katsed elu kallal" on liigestest lahti ja püüab kiskuda lahti ka vaataja tõlgenduste maailma, kuid pakub vastu liiga vähe, et kogetut rahuldavalt või olulisemanagi huvitavalt kokku panna.
Liig on lisada, et kõik sõltub muidugi iga vaataja valmidusest olulisi kihte välja raalida. Huvitava pähkliga on tegemist just valdavalt klassikalisi draamatekste lavale toova Eesti Draamateatri repertuaari kontekstis. Julgus katsetada on õnneks olnud pisut üle kolme aasta kunstilise juhi ametis toimetanud Hendrik Toompere juuniori käekirja osa.
Selline katsetusjulgus väärib imetlust, isegi kui kõik katsetused ei toimi, mida illustreerib "Katsed elu kallal" puhul kardetavasti tõsiasi, et niivõrd märgatavat publiku vähenemist kahe vaatuse vahel pole ammu näinud. Kuuldavasti on sama kordunud mitmel õhtul. "On väga oluline, et me saaksime kõik ühtmoodi aru," kõlab vahepeal lavalt justkui enesepeegeldusliku torkena, sest ühtmoodi arusaamise võimatusega "Katsed elu kallal" kaude tegelebki. Vaevalt on eesmärgiks siiski olnud, et erinevalt arusaamise asemel lahkub suur osa publikust suurt midagi aru saamata.
Toimetaja: Karoliina Tammel
Allikas: Sirp