Liikumislavastus "Ingel" peaks panema vaatajat mõtlema inimesi saatvatele kaitseinglitele, kes võivad peituda ka nendes sadades mänguasjades, mida teatri palvel annetati etenduse dekoratsioonideks.

"Selles lavastuses ei ole üht konkreetset inglit kui sellist, see ingel on ikkagi metafoor. Ta on meie sees, meie vahel, kuskil meie ümber, kus ta nimelt sellel hetkel on, ongi selle eriline saladus ja võlu," rääkis koreograaf Renee Nõmmik.

"Kindlasti ei tohiks seda tantsulavastust karta või ei tohiks tulla saali eelarvamusega: ma ei saa sellest aru, et mis nad siin liigutavad, ma tahan teksti kuulda," selgitas näitleja Jaune Kimmel.

"Vastupidi, Renee ja Tiina on meiega nii palju töötanud ja andnud meile sisemise monoloogi, mida me läbi keha anname niivõrd täpselt, niivõrd informatsioonirohkelt edasi, et see on väga-väga ilus. Ja ka meil endil on seda väga huvitav teha, ka meie ei loe "üks-kaks", vaid me räägime lugu.

Teiste tavatute juhtumite kõrval on lavastusse kokku kogutud ka näitlejate lood.

"Meie leiame siit selle loo, mis meid kõnetab, mis meile pai teeb, mis meile haiget teeb ja mida me saame välja elada, ja publik samamoodi. Kindlasti ei jää siin keegi tühjade kätega ja tühjade mõtetega," lisas Kimmel.