"Me ei teaks, mis on valgus, kui poleks pimedust ja varju. On olnud emotsioonide mõttes pime aasta, seda paljudele inimestele maailma eri paigus. Kõigepealt pandeemia, mis jätkuvalt palju inimesi enneaegselt hauda viib, ja ka loodus on vist inimkonna peale pahaseks saanud," rääkis Vike-Freiberga.

"Oleme planeeti väga halvasti kohelnud. Kõigepealt saastamisega paljude aastakümnete jooksul, aga viimasel ajal kliima soojenemisega. Samas pole inimkonna ajaloos olnud sellist perioodi, mil meil oleks olnud ainult päikesepaiste, õnn ja rõõm, rahu ja vaikus," tõdes ta.

"Pimedus ja valgus on meis alati olemas. Inimhinge tume külg on potentsiaalne agressiivsus ja kurjus, kurja tegemine oma ligimese vastu. See on samamoodi olemas, nagu hoolivus, armastus, kaastunne ja sõprus."

Ta sõnas, et selle inimhinge pimedama poole osas tasub valvas olla. "Nagu Platon rääkis inimhinge kolmest osast – hobustest, vankrist ja kutsarist, peame meiegi hoidma ohje enda käes, mitte laskma hobustel niisama joosta," märkis Vike-Freiberga.

Vike-Freiberga jagas saates ka mälestusi II maailmasõja ajast, kui ta oli sunnitud koos oma vanematega Lätist lahkuma. 1945. aastal põgenes tema pere Saksamaale.

"Minu vanematel oli see armas illusioon, et Rahvasteliidu liikme ja maailmas tunnustatud riigi puhul hoolitseb kogu rahvusvaheline kogukond loomulikult, et kõik võõrväed lahkuvad meie riigist kohe pärast sõja lõppu. Nad palvetasid sõja lõpu eest ja ootasid, et see juhtuks kiiresti," meenutas ta.

Ta­ rääkis, et Saksamaal põgenike laagris luges ta esimest korda August Gailiti teost.

"Lätlased andsid välja palju raamatuid, ka tõlkekirjandust ja läti keeles anti välja eestlase August Gailiti "Leegitsev süda". Mu ema ostis kõik läti keeles ilmunud teosed. See raamat oli meil kodus olemas, lugesin seda 9-aastasena ja ma ütlen teile – see ei ole raamat väikestele tüdrukutele," tõdes ta.

"Seal on päris vürtsikaid episoode, aga tänase päevani mäletan sellest lõike, mida saan tsiteerida, sest see oli väga terav ja muljet avaldav teos, mida ma pole kunagi unustanud," lisas Vike-Freiberga.

Ta rääkis, et samal suvel, kui ta oli veel endiselt 9-aastane, hakkas tema ema koos ühe eestlannaga töötama brittide juures. Ta ema sõbrunes eestlannaga, kes võttis tööle kaasa oma tütre.

"Kui me polnud koolis, siis me mängisime koos. Ta õpetas mulle eesti keeles numbreid. Olin rabatud, kui avastasin, et Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni" loos olid nende hanede nimed, kellega Nils Holgersson rändas, tegelikult soomekeelsed numbrid. See oli nii huvitav, et ma olin valmis eesti keelt õppima. Oleksingi õppinud, aga kahjuks ta kolis ära," tõdes Vike-Freiberga.

"Minu sünnipäeva puhul oli see proua nii lahke, et läks pisikesse Läti raamatupoodi ja ütles "Meil, eestlastel, on "Kalevipoeg". Kas lätlastel on ka midagi analoogset? Tahaksin selle ühele lapsele sünnipäevaks kinkida." Poes öeldi, et loomulikult, meil on Andrejs Pumpursi "Lacplesis" ("Karutapja")," meenutas ta.

Naisterahvas oli selle teose talle kingituseks ostnud. ""Lacplesis" on lähedane folkloorile ja ma pean tunnistama, et mulle meeldis see rohkem kui Rainise sümbolistlik ja peen luule, mida õppisin hindama vanemas eas, kui Rainise loominguga tutvusin," sõnas Vike-Freiberga.

"Aga Pumpurs kasutas rahvajuttude motiive. Lacplesis on rahvajuttude karutapja, tugeva mehe motiiv ja ma nautisin seda meeletult," rääkis ta märgilistest teostest, millega lapsepõlves kokku puutus.     

Päike kui läti folkloori keskne element

Päike on lätlaste rahvalauludes üks väga oluline element ja Vike-Freiberga tõdes, et teda üllatab, et see pole nii oluline eestlastele, sest me elame Euroopa kaug-põhjas.

"57. paralleel läheb siin sõna otseses mõttes meie nina alt ja teie olete veel umbes ühe kraadi jagu põhja pool. Meie esinevanemad olid väga arukad, leides, et elu maal ja meie eksistents sõltub päikesest. Teaduslikult ongi see täpselt nii. Maa peal ei ole enam mingit elu või see kaob, kui päike nelja miljardi aasta pärast või millalgi kustub," ütles ta.

Päike annab meile soojust ja valgust ning on ka meie taevane ajamääraja, lisas Vike-Freiberga.

"Meie esivanematel polnud käekelli, aga oli taevane kella sihverplaat. Seda mööda liigub päike koidikust loojanguni ja selle asukoht hetkel taevas on sama, mida vaatame kellaosutite järgi. Taevas on kella numbrilaua ekvivalent."

Rahvalauludes ronib päike mäe otsa, ronib iga päev üle mäe, on koidikul horisondil, tõuseb, kuni jõuab seniidini ja siis laskub taas, kirjeldas ta. "Aga on ka aastapikkune mägi, sest talvisel pööripäeval on tema rada väga kitsas." 

Vike-Freiberga­ selgitas ka Laima tähendust lätlaste jaoks.

"Laima on jumalanna, teda on läti rahvalauludes väga ohtralt kujutatud. Samuti räägitakse temast rahvajuttudes. Minu abikaasa avaldas paar aastat tagasi kogumiku, milles oli umbes 2500 laulu. Meil on 4500 laulu päikesest ja umbes 2500 laulu Laimast, seda on ikka palju."

Ta meenutas, et lapsena oli Laima talle rahvajuttudes palju muljet avaldanud.

"Need räägivad Laimast, kes oli lahke just orbude vastu, täpsemalt orbudest tütarlaste vastu. Isa poolt olin ka mina orb. Mul oli väga hea kasuisa, aga ema sõbrad nimetasid mind ikka vaeseks orvukeseks. Kui lugesin rahvajutte Laimast, kes oli orbude vastu lahke, leidis ta väga sooja koha minu südames," rääkis ta.

"Kui ausalt öelda, siis olen leidnud oma elu suurtel kriisihetkedel, et mis iganes minuga ka juhtuks, tuleb Laima minu juurde mõne naise kujul. Ma ei tea teda, aga mingil põhjusel tuleb ta minu juurde küsima, kuidas mul läheb. Vastan, et kohutavalt, ma olen hädas, ma vajan abi! Ja ma saan abi. Ma olen ise mõelnud, et hea küll, Laima hoolitseb mu eest," ütles Vike-Freiberga­.    

Ta rääkis, et folkloori ja mütoloogiat on vaja uurida, kuna need kosutavad hinge ja pakuvad ainest ka teistele teadusvaldkondadele.

"Meil on nii palju absoluutset kirjaoskamatut mõistmatust teaduslikult objektiivse materjali suhtes, et tahaks lihtsalt nutta. Mul oli kolleeg, ketšua indiaanlane Peruust, kes meile pidevalt meelde tuletas, et põlisrahvastel ja nende kommetes on väga palju mitmekülgseid teadmisi," rääkis ta.

"Näiteks farmaatsiakompaniid kammivad läbi Brasiilia džungleid, et leida taimi, millel on aktiivseid komponente, mida teadus pole suutnud sünteesida ega välja arendada," tõi ta näite.

Rahvakommetega on tema sõnul samamoodi, näiteks põllumajanduse meetodid, viisid, kuidas Indias üleujutusi ära hoitakse – seal on külasid, kus ehitatakse tamme samamoodi, nagu ehitasid nende esivanemad.

"Nad avastasid, et saavad hoiduda sõna otseses mõttes naaberküladega vee pärast sõdimisest. Mõlemad külad said koguda vett, kasutades iidseid võtteid, millega mussoonvihmade perioodil kaitsevallid ehitati, et saaks hilisema põua ajaks vett koguda," jätkas ta.

Endel Tulvingu õpilane

Vike-Freiberga­ rääkis, et kirjutas oma doktoritöö eesti teadlase Endel Tulvingu juhendamisel.

"Olin vist tema esimene õpilane, kes temaga lõputööd tegi. Meile oli tulnud noor professor, kes oli äsja saanud Harvardis doktorikraadi. Mina otsisin doktoritöö juhendajat ja nagu kõiki teisi, võlus ka mind üks professor, kes õpetas sotsiaalpsühholoogiat," selgitas ta.

"Aga kõik tahtsid oma väitekirja tema juures teha ja kui temaga rääkisin, ütles ta, et kahjuks on tal juba kümme tudengit ja rohkem neid võtta ei saa," meenutas ta.

"Mõtlesin siis, et äkki peaks üritama selle uue professoriga, aga ta tundus olevat kohutavalt noor. Selgus, et ta oli minust kümme aastat vanem – seega meie vanusevahe polnudki nii väga suur."

Vike-Freiberga meenutas, et kui ta tema juurde läks, nägi ta välja nii range ja nii karm, et ta ehmatas täiesti ära.

"Kui ta minu töös parandusi tegi, kui väitekirja kirjutama hakkasin, olin täiesti endast väljas. Hiljem ütles ta, et tegi ju ainult pisiparandusi, et samamoodi teeb ta parandusi ka enda kirjutiste mustandites," jätkas ta.

Hiljem selgus, et samamoodi oli kimbatuses olnud ka Vike-Freiberga­t juhendanud Tulving.

"Kui doktorikraadi kätte olin saanud, kutsus ta mu õhtusöögile ja tunnistas, et tema noore professorina oli samuti ehmunud, kui kaunis preili tuli ja ütles, et otsib doktoritöö juhendajat. Ta ei teadnud, mida teha ja kuidas olla, seega me mõlemad kartsime teineteist," ütles ta.   

Psühholoogia valdkonna teadlasena on tal kujunenud ka oma definitsioon elu mõttest. "Kui meie elul peaks olema mõte, siis see, et õpime midagi, kuni siin oleme. Meile kõigile on antud piiratud aeg ja me ei tea, kui piiratud," sõnas Vike-Freiberga.­

"Vahel on see aeg traagiliselt lühike, näiteks mu isa suri väga noorelt. Ma ise olen kaotanud lapse tema teisel elupäeval. Minu noorem õde suri imikuna. Aeg võib olla traagiliselt lühike, aga kui palju meile ka aega on antud – elu mõte tuleb sealt, mida me oma ajaga teeme," tõdes ta.

"Meil on ju see vabadus. Asjaolud võivad meile seada piiranguid kõige karmimal moel, seda kindlasti, aga alati jääb isikliku vabaduse ruum. Mida sa tunned enda sees ja mida õpid – see on meile antud kingitus," rääkis ta.

Kultuurisoovitus: "Tasuks naasta oma kodumaiste klassikute juurde. Mitte tingimata folkloori juurde, kui see pole teie maitse, kuigi ka seda saaksin soovitada," märkis ta.

"Mina tunnen eesti rahvalaule raamatu kaudu, mille autor on Juhan Kurrik. Ta oli väliseestlane, töötas Torontos ja pani kokku raamatu "Ilomaile". Sellest raamatust õppisin eesti rahvalaulude kohta. Eestlane, kes ei tea oma rahva traditsioone, võiks seda lugeda."

Kirjanduse osas soovitaks Vike-Freiberga sedasama August Gailiti  "Leegitsevat südant". "Minu meelest on see väga hea raamat. Saaksin sealt terveid lõike tsiteerida."