Aasta viimased päevad on Mikita sõnul täis maagilist tunnet. See saab alguse talvisest pööripäevast ning jõuab haripunkti 31. detsembril. "31. detsembri hommikuks on see väga tugev. Me ootame nagu midagi," sõnas kirjanik.

Lisaks tõdes Mikita, et on ka kindlad kuupäevad, mil inimesed kipuvad andma rohkem lubadusi. Üheks kuupäevaks on 31. detsember ning teiseks on inimeste sünnikuupäev. Lubaduste andmine tähendab Mikita jaoks unistamist ning suurte plaanide tegemist. Just seetõttu omab aastavahetus Valdur Mikita jaoks erilist tähendust.

Valdur Mikita on seisukohal, et eestlaste aasta võiks alata hoopis kevadisel pööripäeval. "See on kõikide asjade algus," ütles Mikita ja tõi näite Mesopotaamiast, kus on aastat alustatud ka kevadel.

Viimase pooleteise aastaga on Mikita arvates üle Eesti rullunud suured ühiskondlikud emotsioonid, mida iseloomustavad hirm, viha ning väsimus. Kuigi Mikita proovis leida ka neljandat iseloomulikku emotsiooni, sattus ta sellega hätta. Küll aga loodab kirjanik, et negatiivsete emotsioonide varjus võib järgmine tundeavaldus olla hoopis positiivne.

Isegi kui maailma tabavad ohtlikud looduskatastroofid või viirused, näeb Mikita, et eestlastele on omapärane suguvõsa kokkuhoidvus. "Minu meelest eesti suguvõsa on selline ellujäämisüksus," lisas ta. Mikita arvates on eestlastel imepärane võime tunnustada ja hoida enda lähedasi.

Igas inimeses on Mikita arvates talle iseloomulik tarkus. "Selle oma loomupärase tarkuse ülesleidmine on võib-olla üks inimese põhiülesandeid elus." Tema sõnul on igati arusaadav, kui inimesed ei mõista täielikult ümbritsevas maailmas toimuvat. "Mõnes mõttes me oleme nagu maadeavastajad uuesti," ütles Mikita ja lisas, et keeruline on öelda, mida tulevik meile pakub.

Kirjaniku sõnul tajuvad inimesed hästi, kui elu muutub keerulisemaks. Seda rohkem tuleb neil loota ainult iseenda peale. Seetõttu muutuvad inimesele oluliseks tema lähedased ja sõbrad. "Elu kõige tähtsamad asjad tulevad ikkagi kelleltki teiselt," sõnas Mikita.

Mikita sõnul on inimestel võime luua omaenda maailm . "Suudame selle ilusa värvilise seebimulli kusagilt välja puhuda ja see ongi meie tõde," rääkis kirjanik ja lisas, et eks iga maailma peab keegi kusagil välja mõtlema.

Valdur Mikita tõdes, et enda ümber ta palju inimesi ei vaja. "Üksinduses on võlu ja selles on tõde ja selles on tarkust," mainis ta. Küll aga nentis kirjanik, et soovib end ümbritseda heade inimestega. Samuti tundub talle, et ka Eesti vajab endale rohkem häid kui edukaid inimesi.

"Edukuse ja õnne järgi jooksmises on mingi kuratlik lõks. See on väga suur oht, et me kukume sinna lõksu." Nii leiab Mikita, et inimese elu mõte on pigem olla inimene ning mitte taga ajada edukust. "Selles edukuses on mingisugune väike vastuolu," rääkis ta ja lisas, et kui heita pilk loodusesse, võib märgata, et vähemedukad püsivad kauem.