1958. aastal alustas Eino Mäelt Tarbeklaasi tehases klaasilihvijana, peale mida avanes võimalus õppida tehase stipendiaadina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasikunsti erialal, kus juhtivaks õppejõuks oli Maks Roosma. Kõrgkooli lõpetamisel 1968. aastal alustas Eino Mäelt tööd Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna, töötades seal 1993. aastani.

Eino Mäelt astus kunstnike liidu liikmeks 1971. aastal. Kaheldamatult mõjutas Eino Mäelti käekiri tugevalt Eesti disainiajaloo uhkuseks oleva klaasitehase Tarbeklaasi toodangut. 1970. aastatel tutvustas just Eino Mäelt oma töödega tollastele tarbijatele igatsetud ekspressiivsust erinevate faktuuride ja värvikuse näol. Tema käe all valmisid karahvinikomplekt Akva (1974), vaasikomplektid Rock ja Aster (1978), Ira (1980) ning Kuru (1986) jpt.

Klaasikunstnik Merle Lobjakas rõhutas, et Eino Mäeltile andis loomingulise vabaduse kunstniku ja meisterliku klaasipuhuja oskused ühes isikus, andes võimaluse improviseerimiseks ning materjali loovaks kasutamiseks. Eino Mäelti klaaskompositsioonid on ehtinud ka mitmeid hooneid, näiteks Tallinna onkoloogiakeskusesse kavandatud vahesein (1983) ja Rahvusraamatukogu klaasikogusse kuuluv "Teise aega, teise ruumi" (1995). Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on Eino Mäelti loomingut tutvustanud püsiekspositsioonis, suurejoonelisel ülevaatenäitusel "Tarbeklaas" (1993) ning klassikute sarjas isiknäitusel "Klassikud. Klaasikunstnik Eino Mäelt" (2005).

Viimastel aastatel disainis Eino Mäelt mitmesuguseid trofeesid. 2006. aastast tegutses Eino Mäelt lisaks Tallinnale ka Kuressaares, kus avas menuka klaasikoja Kuressaare linnuse õuel. Eino Mäelti teosed kuuluvad mitmete Eesti muuseumite kui ka maineka Riihimäki klaasimuuseumi kogudesse.

Aastatel 1964–1973 sai Eino Mäelt kuulsaks ERKIs moodustatud folkpoppi ja protestilaule esitanud ansambliga Peoleo, kuhu kuulusid Henno Käo, Taivo Linna ja Lauri Nebel.