Mäletan hästi, kuidas NO99 teatrisse lavastust "Muuseas: ma armastan sind" vaatama minnes üllatusin väga, kui koos kavalehega sai osta ka mingi müstilise bändi Joyguns albumit? Misasi see on? Mõni Epliku projekt, millest ma tõesti mitte midagi ei tea?

Arvestades, et olin tol hetkel kuulanud kõike, mida Vaiko Eplik seni avaldanud oli, siis tegi suurt rõõmu, et säilinud olid tema noorpõlvebändi Joyguns salvestused, kus ta tegi koos hea sõbra Priit Võigemastiga arhailist indie't, mis oli läbi imbunud rock'n'roll'ist ja 1960. aastate popmuusikast. Mõnusalt toores kraam, mida kuulasin pärast teatrielamust nädalaid.

Kui selgus, et aastakümneid hiljem on Võigemast ja Eplik jälle uut materjali salvestanud, läks tuju mõistagi hetkega lakke. Kohe tuli ka aga väike pettumus: tüübid ei nokitsegi enam lohakalt bändiruumi nurgas ingliskeelset indie't, vaid võtavad ette hoopis Eesti levimuusika kullafondi.

Ei osanudki sellest midagi arvata, kuigi Epliku loomingut arvestades tundus see kõigiti loogiline areng, kuna suurema osa tema muusika aluseks on moel või teisel aastakümnete taguse Eesti (või Välis-Eesti!) popmuusika motiivid. Ja tõepoolest: "Sel suvekuul" asetub suurepärast Epliku diskograafiasse, kui ei teaks, et need on legendaarsete lugude uued töötlused, võiksin isegi uskuda, et tegemist on värske materjaliga.

Küünikud peaksid värskest albumist aga kaarega mööda käima, sest "Sel suvekuul" on rõkkav ja heatujuline, kohati isegi ehmatavalt joviaalne album, mis keset süvatalve võib tekitada kerget võõristust. Kui esimesel kuulamisel lööb see positiivse energia plahvatus põlvist nõrgaks, siis tasub plaat teist, kolmandat, neljandat korda peale panna, selleks ajaks jõuab juba üldpildiga harjuda ning plaat hakkab väga hästi tööle.

Põhiline väärtus, mida Epliku ja Võigemasti värske koostöö endas peidab, on kahtlemata Eesti popmuusika paremiku pühitsemine. Nad ei ürita neid lugusid kuidagi vägisi tänapäeva tõsta, pigem on värskete töötluste juured selgelt siiski aastakümnete taguses ajas, ei pea just luubiga otsima, et näha väga otseseid viiteid näiteks Uno Loobile. Seega teevadki nad otsekui kiire ekskursi siinse levimuusika armastatud (või kohati ka unustatud!) ajalukku, andes neile lugudele kaasaegse glasuuri, ent jättes alles originaalitruu essentsi.

Otsides võrdluspunkte ka Epliku enda loomingust, siis siin plaadil võib näha kõlapildis üht-teist sarnast näiteks plaadiga "Neljas" (2009) või "8: Nelgid" (2014). Need on lood esimesest armastusest, ilusatest kevadpäevadest, kaunist päikesepaistest, kui silmad kinni panna, siis võib tegelikult isegi ette kujutada, et praegugi läheb toas kuidagi soojemaks ja päiksekiir tungib läbi paksu pilvemassi.

Möödunud aasta sügisel lahkus meie hulgast Uno Loop ja võimalik, et Eesti popmuusika legendi mälestuseks polegi paremat plaati kui "Sel suvekuul". Eestikeelne pop ei saagi palju paremini kõlada, nüüd tuleb vaid oodata, millal kevad kätte jõuab, et selle albumi lõplik potentsiaal üles leida!