Tegu on Benno kunstipraktikapõhise doktoriuurimuse viimase kolmanda osaga, mis seab peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku. Kujund abstraheerub ning arhitektuur taandub lavalt. Esile kerkib kihiline maastik, maakoore kivimid paljastuvad mullakihi alt. Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Benno loomingulises (enese)mõtestamises.

Tektoonilised kihid on elus, liiguvad ja hingavad, kasvatavad mägesid ning uputavad mandreid. Kihid kerkivad alt üles, raputades ja pragundades maakoorikusse auke ning lõhesid. Selleks, et kujutleda tulevikku, peab vaatama minevikku, et seeläbi mõista paremini käimasolevat.

"Kujutledes Maa kihte, töötan kihiliselt kunstivahenditega. Kihtidena töötamist võiks nimetada omamoodi kuhjamise meetodiks. Materjalid, jäljed ja kujundid katavad teineteist, nagu maakihid moodustavad suure kera. Poeetiliselt voogavaid mägesid leian tekihunnikuna voodilt, topograafiliselt kaardilt või uute olendite atlasest," rääkis Britta Benno

Britta Benno (1984) on joonistus- ja graafikakunstnik, kes on õppinud Eesti kunstiakadeemias graafikat ning on praegu sama kooli doktorantuuris teemaga "Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ning graafikaväljal".

Ta on EKA graafika töökoja trükimeister, juhendanud erinevaid kursuseid ning osalenud kunstnikuna Kanadas, Austrias ja Islandil kunstiresidentuurides. Tegu on Benno esimese isikunäitusega Tartus.

Näitus on avatud 20. veebruarini.