Reinverel on selja taga viljakas aasta – mitmed tema sümfoonilised teosed on ette kantud väga heade orkestrite esituses ja maailma paremates kontsertsaalides. Reinvere ise usub, et selle loomingulise elujõu taustal on pikk töö, mida ta ei jätnud kunagi pooleli.

"Me elame praegu maailmas, kus nõutakse inimestelt, et töö peab olema lühike või edusammud peavad olema kiired. Muusikul ja klassikalisel muusikul tihti on täpselt vastupidi – sa alustad tööd kuueaastasena ja sa täpselt ei tea, kuhu see sind välja viib ja kuidas ta sinna viib."

Seega tuli aasta 2021 tema ellu sellisena tänu sellele, et ta kuueaastase poisina hakkas Mustamäel muusikat õppima, lisas ta ja märkis, et tema ei valinud oma teed, et jõuda väga kiiresti väga kuulsatele lavadele.

"Ma tahtsin ennekõike õppida ja õppida enda jaoks ühes küllaltki raskes koolis – Sibeliuse akadeemias, mis oli aga väga hea kool. Selle õppetöö peale läks mitukümmend aastat, millele järgnes kolimine Saksamaale ja sealt tasapisi suuremate orkestrite ette ja paremate dirigentidega sõpradeks saades."

Reinvere on ise varem võrrelnud helilooja tööd aedniku omaga, mille juures on tarvis kannatlikkust, visadust, pikemat perspektiivi. Ta tõdes, et ta ei ole leidnud viisi, kuidas neid nn voorusi endas arendada.

"Seda kuskilt peaaegu ei õpetata ja seda võid õppida ainult ise juhul kui sul on vedanud oma mentoritega nii hästi nagu mul Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani kaudu. See võib juhtuda ka selle kaudu, et sa lihtsalt loed häid raamatuid, heliloojate-kirjanike-kunstnike elulooraamatuid ja vaatad ise sealt ning näed, mis on kõige olulisem vähemalt tol ajastul olnud."

Ta tunnistas koroonaajale mõeldes, et kuigi ta ei soovi praalida, on tal läinud hästi.

"Minu tööd olid kuidagi disponeeritud teisiti ja need tööd, mis olid pannud järgmistesse aastatesse, hakkasid hoopis, vastupidi, liikuma minu poole tagasi, sest kontsertorganisatsioonid hakkasid oma plaane ümber korraldama ja tekkis küsimus, kas mõni minu asi oleks võimalik teha varem, millele järgnes kohe uus tellimus."

Samas tõdes ta, et oli väga kurb vaadata, et koroonaaeg ei olnud paljudele kunstnikele ja teistele väga viljakas aeg ning paljud valisid perega ajaveetmise, hispaania keele õppimise jm asemel väga destruktiivse elu.

"Sa ei kujuta ette, kui palju hakkasin saama telefonikõnesid kell üheksa-kümme hommikul juba mõned pudelid alla neelanud kolleegidelt. Oli kurb mõelda, et see on see, mis koroona kaasa tõi."

Tunneb end kodus Kesk-Euroopa kultuuris

Reinvere usub, et teda eraldab paljudest Põhjamaade ja Baltikumi heliloojatest see, et ta juba väiksest peale tundis, et ta on sügavalt seotud Kesk-Euroopa kultuuriruumiga. "Ma ei mõtle ainult muusikat, vaid ka keelt, ajalugu, arhitektuuri, linnade paiknemist jne. See seotus Kesk-Euroopaga on olnud minus palju tugevam kui seotus Soomega ja isegi Vene muusikaga."

See sama seotus viis ta omal ajal ka Ingmari ja Käbi juurde, märkis ta. "Neil oli sama alus. Käbi oli eestlane, Ingmar oli rootslane, aga nad tundsid, et nende jalad seisavad hoopis Kesk-Euroopa kultuuril."

Rääkides sellest, mis Kesk-Euroopa kultuuri tema jaoks köitvaks teeb, märkis Reinvere asju nagu, kasvav psühholoogiline teravsilm, väga hea poeesia ja võime kommunikeerida ükskõik kui keerulisi süžeelisi kui ka poeetilisi mõtteid, jõudes sajandi lõpuks sinna, kus muusika hakkab väljendama seda, mida keel ei suuda väljendada.

"Tekib n-ö metafüüsilise muusika kogum." Ta lisas, et maailmas, kus on nii oskused, haridus, vana haridus, tihtipeale ka vana raha ja sõnades väljendamatu muutuvad üheks sümbioosiks. "See on see, kus mina tunnen end kodus."

Reinvere märkis, et kuigi Põhjalas on seda samuti olnud, siis II maailmasõda lõhkus selle liini ära. "See elas edasi üksikutes inimestes – kas või minu õpetajas Helju Taukis, kes oli väga seda tüüpi inimene. Aga tasapisi kaovad need inimesed meie hulgast ja seda liini ei ole uuesti Eestisse keegi toonud."

Kunst peab olema võimeline rääkima oma ajast

Ta usub, et klassikaline muusika ja kunst kui selline peab kogu aeg rääkima ajast, kus inimesed praegusel aja elavad. "Ma ei mõtle selle all banaalset ega plakatiivset rääkimist. Küll aga peaks olema kuulajatel-vaatajatel, kaasaelajatel ja ühiskonnal, kes seda kunstnike kaudu tulevat peegeldust näeb, arusaamine, et see räägib neist."

Selle on 20. sajandi kunst paradoksaalselt ära kaotanud, jätkas ta.

"Seal mängisid Adornod suurt rolli ja seal on olnud terve masinavärk taga, kes seda ideaalselt lõhkudes kaasa aitasid. Samas väideti, et me oleme kõige uuem ja inimesele lähedasem. Seda omakorda ei võtnud inimesed nii palju omaks. Põhimõte on siiski see, et kunst peaks alati olema võimeline rääkima omast ajast."

Kõige parem kunst ka klassikalises ajas on tehtud alati nii, et inimesed leiavad end sellest üles, ka siis, kui rääkida millestki, mis toimus 4000 aastat tagasi.

Reinvere märkis, et tal endal on küllaltki selge moraal sellest, mis muusika peab olema või millist muusikat ta tahab maailma tuua. See on alati olnud üks tema heliloomingu põhiimpulsse, et see peab olema tänasest päevast ja mingil moel – ehk ka ainult pealkirja, mõtete või suuremate filosoofiliste kontseptsioonide kaudu, mis teoses sees on – rääkima sellest, et elame omas ajas.

Samas tahab ta rõhutada, et hea kultuur on alati järgnevus. "Ei ole olemas ühtegi suurt, kes tuleb tühjast, vaid kõik jätkavad oma suurte eelkäijate tööd, mille rida on meie jaoks juba lõpmata pikk. Seda järjepidevat tööd tahan ka mina alati oma töös hinnata ja väärtustada ning mitte mingil juhul ära peita."

Praegu elab Reinvere Frankfurtis ja tõdes, et sellest linnast olulisem on Berliinist ärakolimine. "Berliini-aeg – mis kestis mitmes osas kokku 15 aastat – oli minu jaoks ääretult inspireeriv. Eriti see aeg, kus ma ka Berliini ja Londoni vahel elasin. /---/ Tohutu pidev inspiratsioon, uued kogemused. Sa näed-kuuled kogu aeg nii palju, et see kõik loob sinus kõik uueks."

Samal ajal märkas ta, et ta on seal vangis ja see linn ei vii teda kuhugi edasi ning kõik jääb isikliku elamuse tasandile, aga sellest välja liikumine on võimatu, sest Berliin on väga suletud linn. "Ta on väga selgete ettekujutustega linn, et kes kuhu peab saama väljastpoolt ja seestpoolt teatud ringidesse sissesaamine on peaaegu võimatu."

Frankfurti kolides hakkas elu hoopis käima aga teisel tasandil, jätkas ta. "Sattusin äärmiselt kirevasse, kobrutavasse Saksa muusikafestivalide maailma, mis on tegelikult fantastiline ja hakkasin palju rohkem kohtuma dirigentide, intentantidega jne."

Kõrgkultuuril on ees rasked ajad

Reinvere tõdes, et kultuur elab praegu läbi suurt murrangut ja pole teada täpselt, millist. "Koroona tuli ja segas laua veelgi segasemaks. Kõrgkultuuril kui sellisel on ilmselt ees rasked ajad. Selle taga on otsene poliitiline suundumus, mida kahjuks paljud rohelised edasi viivad. See on see, et kunst peab kuuluma kõigile."

Ta lisas, et see tähendab seda, et rohkem peab olema tänavaüritusi, üritusi, kus inimesed saavad kaasa laulda jne. "Toimumas on see, et kõik, mida peetakse elitaarseks, tuleb ühiskonnast likvideerida ja järele peab jääma keskklassi ja keskklassist alama osa mõtet kandev vaim."

Seda on tema sõnul näha ka ringhäälingute korraldamisest Saksamaal, kus on jõutud juba väga kaugele. "Kultuurraadioid pannakse järjest kinni või reformitakse neid väga karmi käega. Hommikustes programmides ei tohi näiteks olla enam vaimulikku muusikat. /---/ Ideaalkuulajaks on pandud nn Tchibofrau."

Tchibo on pood, mis peaks Reinvere sõnul müüma justkui kohvi, aga müüb samal ajal ka sukkpükse, odavaid rongipileteid jne. "Tchibos käivad inimesed, kelle nimi on Tchibofrau. Ma võin umbes ette kujutada, kuidas ta välja näeb. Vot neile tehakse kultuuriraadioid, et kui nad on Tchibos ära käinud, kuulavad kodus seda raadiot."

Olukord on tema sõnul aga selline, et see Tchibofrau ei kuula seda raadiot ja varasem püsikuulaja on kadunud ja otsib uut raadiot. Üks põhjus, miks selline olukord on tekkinud, on Reinvere hinnangul see, et poliitiline eliit ei kuula enam klassikalist muusikat ega pea seda oluliseks.

"See läheb esimese lõka alla, kui kusagilt kärpima hakatakse. Teine pool on see, et katsutakse meelitada kõige rohkem teatud kontingenti rahvast, kes nende meelest on tulevikule mõeldes kõige valimisjõulisem."

Rääkides sõjaväeorkestri staatuse muutusega eelmisel aastal ja viidates oma arvamusloole, kus ta märkis, et ehk ei adunud otsustajad suhet või seost orkestri ja meie enda turvalisuse vahel, sõnas Reinvere, et iga endast lugupidav riik omab teatud hulga sümboleid, millega ta näitab, et ta on tegus ja funktsioneeriv riik, mis suudab korraldada maailmatasemel vastuvõtte, kui tulevad kõrged külalised.

"Puhkpilliorkestri esialgse plaani järgi maha rapsimine ära vasakule – mõtlesin, et ehk tuleks kõigega nii teha. Milleks meile näiteks Kadrioru loss? See tuleks esimesena jaapanlastele üürida. Üürime presidendile bürooruumid. Või milleks meile lipp? Igavene vaev alati see üles tõsta ja siis jälle alla lasta. Seda mõtet võiks jätkata, et kui ära nullime me oma eestluse, kui Leedus on viis sõjaväelist orkestrit."

Uudishimuta inimene elab rasket elu

Eesti on ja saab olla ainult kultuuririik. "See ei tähenda, et siin ei võiks muud olla, aga peame taipama, et kultuur on kõik, mis me oleme – mis on meie keel, mõtlemine, mõtteruum. Kui selle kaotame või muudame kahtlaseks ameerikalikuks ka natuke, aga aegunud lääneeuroopalikuks jamaks, siis meid ei ole kaardil enam näha."

Kultuuriarmastus ja lugupidamine kultuuri vastu seisneb Reinvere sõnul uudishimus. "Uudishimu on üldse üks elu jaoks kõige olulisem jõud. Inimene ilma uudishimuta elab üht väga rasket elu. Uudishimu teiste elude, aegade, mõtete, kunstivormide vastu on see, mis paneb meid liikuma teises suunas, kus me oma mandunud ja klammerdunud olekus oleksime."

Kui selles arengus pidevalt töötada ja kaugemale minna, õpib inimene tasapisi panema asju konteksti. "Sa õpid mõistma, et mõned asjad ajaloos korduvad ja ei kordu mitte täpselt. Väga suur viga on, kui praegust olukorda võrreldakse aastaga 1938 või 1939, sest me ei ela aastas 1938 või 1939."

Mõistmine, mis on inimlikkus ja võime asetada asju õigetesse proportsioonidesse ja mõista neid nende omas kontekstis – kui see puudub, siis näeb palju seda, mis maailmas praegu võimust võtab, märkis Reinvere. "Kõik on kuidagi läbisegi, argumenteerida, argumendid võetakse siit, faktid sealt ja neid kuidagi sobitatakse kokku."

Kultuurisoovitus. Reinvere märkis, et luges suvel läbi "Tõe ja õiguse" II osa ja leidis, et kõik probleemid, mis tänases maailmas on, on selles raamatus sees. "Kes iganes otsib vastuseid tänasesse hetke, siis sealt on vastuseid tulemas kuhjaga."

Samuti soovitab ta käia sügisel Kronbergis avatavas Pablo Casals Forumis, millest saab tema sõnul üks uhkemaid ja täiuslikemaid kammermuusika saale.