Kooliajast peale on Martin Saar huvi tundnud keemia ja loodusteaduste vastu. Juba gümnaasiumiõpilasena oli ta üsna kindel, et just keemia õpetamine on see, mis talle pinget pakub. Ülikoolis hoopis inglise keelt ja kirjandust õppinud Saar tõdes, et see valik pani teda maailma avaramalt vaatama, sest tal avanes võimalus süveneda nii kirjandus- kui ka keeleteadusesse, filosoofiasse ja eetikasse. Karjäärivalikuks osutus siiski keemia õpetamine.

"Õpetaja olla on huvitav mitmel põhjusel. Mul on kolleegid, kes on, ma julgen öelda, oma valdkonna tippspetsialistid. Nendega koos töötamine on intellektuaalselt väga huvipakkuv," sõnas Saar. Ka oma õpilastega on tal enda sõnul vedanud, sest nad pakuvad arutelude ja kaasa mõtlemisega õpetajale vaimses mõttes pinget ja töörõõmu.

Saare kogemus õpetajana koroonaolukorras on ta viinud tagasi n-ö juurte juurde, et uues olukorras leida vastuseid küsimustele, mis on see, mida õpilane õppimiseks ja arenemiseks vajab. "Olukorras, kus kiiresti tuleb kogu õppekorraldus ümber mängida ja oled üsna tundmatus olukorras, ei ole võimalik proovida iga killukest kaasa võtta ega teisest keskkonnast kopeerida seda, mis muidu toimub kontaktõppes," nentis Saar. Tema sõnul on vaja leida see, mis on õpetaja ülesanne õpikeskkonna kujundamisel, et õpilane saaks edeneda. "Kui me jõuame igaüks enda õpetamise juures selle küsimuseni ja selle põhjal edasi tegutseme, siis ma arvan, et ka meie õpilased võidavad."

Juurte juurde tagasi minemine tähendab Saare sõnul selgete õpieesmärkide püstitamist. "Õppetegevus peab olema eesmärgistatud ja struktureeritud – see toetab õppijat, kes alles õpib maailma loodusseadustega tundma," ütles Saar. Oma osa on ka abstraktse visualiseerimisel ja õpilaste arusaamade toetamisel. Üle ega ümber ei saa harjutamisest. "Passiivne kuulamine või õpikust, isegi veebist pelgalt teksti lugedes õpitud ei saa," rääkis Saar ja lisas, et sihile viib harjutamine, harjutussituatsioonide varieerumine ning õpitu reflekteerimine.

Positiivselt intrigeeriv õpetaja

Õpiprotsessi aktiveerimisel on oma osa ka õpetaja isiksusel. Saar ütles, et õppetegevust võib käivitada midagi, mis on põnev, huvitav ja teistsugune. "Tähelepanu saab vangistada õpiobjektiga, loodus on selleks vaimustav objekt, aga teinekord, et selleni jõuda, võiks õpetaja katalüsaatorina panustada. Õpetaja, kes suudab piisavalt positiivses mõttes intrigeerida, küsida küsimusi või suunata õpilasi neid küsimusi püstitama," lausus Saar. Kui õpetaja vaimustub sellest, millega ta tegeleb, siis tõenäoliselt toetab see Saare sõnul ka õpilaste vaimustumist. "Tihtipeale on oma valdkonnast või kasvõi õpetamisest läbiimbumine see, mis on võluv ja töötab selle nimel, et õpilane ise edeneb."

Eesti kirjanduses on tavatsetud õpetajaid ikka kujutada väikese kiiksuga – olgu nendeks siis Maurus, Pommer või Wikman. Saar ei eita, et see annab õpetajale mingil viisil juurde. "Ka mul endal on jooni, mis mõjuvad mõnes aspektis mitte küll veidralt, aga ma kipun mõnikord unustama, mõnes teemas kaldun kõrvale, aga samas süttin ka mõningatest aruteludest. Võin olla teatud hetkedel üsna emotsionaalne, kuid püüan end paremini juhtida. Lõpuks oleme me kõik inimesed," ütles Saar.

Ilma empaatiavõimeta ta õpetajaametit ette ei kujuta. "Täiskohaga õpetajana puutun iga nädal kokku 300–400 õpilasega ja jõuan nähtavasti nendeni erineval määral. Avatud meel ja hoolivus, mis väljendub väga erinevates kategooriates, peab õpetajal olema," ütles ta, lisades et see ei tähenda, justkui tuleks kõiges järele anda. Oluline on leida tasakaalupunkt.

Klassijuhataja rolli peab Saar, kes ka ise Gustav Adolfi gümnaasiumis samas ametis olnud, väga tähtsaks. "See kasvatas mind õpetajana palju. Klassijuhataja on õpilase jaoks sageli see, kellest kujuneb usaldusisik," ütles Saar. Ta loodab, et igal õpilasel on koolis keegi, keda ta saab usaldada ja kelle poole vajadusel pöörduda. "Seda ka küsimustega, mis on talle kui inimesele ja tema arengule olulised. See on meeskonnatöö – klassijuhatajate, tugispetsialistide, õppejuhtide ja aineõpetajate ühine ülesanne. Kui me seda tööd koos ei tee, pole see tõhus," lisas ta.

Vabadus ja vastutus käivad õpetamise ja õppimise juures käsikäes. Järjepidev ja rutiinne kontroll Saare sõnul vabalt edenemist ei toeta, ent õpieesmärkide püstitamise ja õppimise planeerimise juurde käib paratamatult ka enesekontroll. "Õpilasele tuleb luua ülesanded, millel ei ole ainuõiget lahenduskäiku. Vabadus ja loovus realiseerub kasvõi selles, et õpilane disainib täiesti uue lahenduskäigu, mis võib-olla on argumenteeritud, võib-olla jõuab ta aga vastuoluni," rääkis õpetaja.

Tarkus on Saare jaoks teadmiste, oskuste, mõistmiste, arusaamiste ja hoiakute kogum. Õppimise ja tarkuse suunas püüdlemine tuleb juba kodusest kasvatusest. "Üheltpoolt avab see võimalusi iseenda, teisalt teiste jaoks, et ümbritsevat keskkonda paremini kujundada. Muidugi on meil ka tugev haridustraditsioon. Ma ei taha öelda, et eestlased on eripärane rahvas, see kõlab klišeelikult, aga tegelikult on see võluv. Võib-olla on vahva mõelda, et minagi saan väikestviisi sellesse ideesse panustada," ütles Saar, kuid tõdes, et see ei tohi muutuda kinnisideeks.

Õppimisprotsess on see, mis Saarele rahuldust pakub ja heaolu valmistab. "Võib püüda leppida ka sellega, millised on ümbritsevad olud. Püüda muuta ja kujundada seda, mis on võimalik ja leida ilu selles, mida tead. Ise ma tingimata ei tunne, et kui õpin midagi juurde, muutun selle võrra õnnetumaks, vastupidi," rääkis ta.

Alkeemia ja paralleelid tänapäevaga

Juba paarsada aastat tagasi rõhutati Saare sõnul alkeemikute tähtsust nüüdse keemia juures. "Mis oleks tänane keemia ilma alkeemikute avastatud väävel- ja lämmastikhappeta, ilma eetrita ja nende töövõteteta. Need teadmised polnud alkeemikute jaoks eesmärgid iseenesest, aga me kasutame neid ja toetume neile," sõnas õpetaja.

Saar rääkis, et alkeemiasse võib suhtuda nagu eelteadusesse. Samas võiks võtta seda ka kultuurinähtusena, kus keemilised reaktsioonid on vaid praktiline tegevus või vahend loomiseks, et jõuda lähemale millegi olemuslikule tuumale.

Mõnes mõttes käime me tänapäevalgi alkeemikute rada. "Oma tegevuses me püüdleme millegi poole, otsime midagi ja tänases mõtlemises öeldakse sageli, et protsessi teekonda tuleb nautida. Ma arvan, et see on ühisosa, mida alkeemikutega tõmmata. Samas peame ka reaalsusega kontakti hoidma," ütles Saar.

Tänapäevane keemia on mehe sõnul igale õpilasele jõukohane. Teatud oskused, teadmised ja arusaamised kujunevad õppeprotsessi käigus ja Saare sõnul on neid võimalik kogeda kõigil. "See, kui sügavale ja kaugele õpilane jõuab, sõltub väga paljudest teguritest – kui suur on ta sisemine huvi, kuidas seda on äratatud, kui hea ja süsteemne tugi on tal juhendamise mõttes," sõnas ta. "Keemia kui õppeaine ja selle teaduse tundmaõppimine vajab süvenemist, struktuuri ja võimalust katsetada."

Haridus on pidevas uuenemises ja arengus ning ehkki progress on oluline, ei soovita Saar iga moeasjaga kaasa minna. "Muuta ja täiendada on tarvis õpikeskkonda ja õpetamise protsessi. Seda aga tõenduspõhiselt, mõeldes, mis on vastastiktoimed õpetamise ja õppimise vahel," sõnas Saar. Mõistuspärane uuendamine, mis ka õpetajale pinget pakub, peaks mehe sõnutsi olema nii õppimise kui ka õpetamise pärisosa. "Mõtted saja aasta tagusest haridusuuendusest sobivad ka tänapäeva – keskmesse tuleb seada õppija ise, katsetamine, mudelite valmistamine ja loodusteaduste tundmaõppimine."

Ka meie enda mõtete korrastamine ja maailmapildi avardamine nõuab Saare sõnul tööd ja arendamist ning loodusseadused klapivad selle ideega hästi. "Loodusseadused eksisteerivad meie teadmistest väljaspool, samas tahame neid kanda üle ühiskonda, kultuuri, sellesse, mis on inimese enda loodud. Me otsime sealt sarnasusi ja see on intellektuaalselt huvipakkuv. Looduse ja loodusseaduste tähelepanek võimaldab iseend paremini mõista," lausus õpetaja.

Looduse ilu tuleb Saare sõnul enim esile avarates paikades. "Mäed, sood ja rabad annavad kõiksuse tunde ja tekitavad aukartust," ütles Saar. Teine pool on aga inimese loodud kultuuril. "Kui jalutada muuseumides ja panna tähele seda, mis on mitu tuhat aastat enne Kristust inimese poolt loodud, tekib aukartus olnu ees."

Ka kultuurisoovitusena jagas Saar mõtet süveneda pärandisse. "Olgu selleks mõne paiga, näiteks raba kultuurilooline aspekt. Matkame küll rabaradadel, ent seal on kunagi olnud talud, võib-olla on sealt üle käinud konfliktid, võib-olla on seal olnud midagi väga kaunist. Vahest on see perekonna- või mõne paiga lugu," rääkis Saar. "Õpime seda tundma ja mitte selleks, et seda kopeerida, vaid et sellest inspireeritud saada."