Kai Aareleid: iga raamat räägib paratamatult ka selle autori painetest

Foto: Kairit Leibold / ERR

Saates "Plekktrumm" oli külas äsja Tammsaare kirjanduspreemiaga tunnustatud romaani "Vaikne ookean" autor, kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid, kes avas saates muu hulgas seda, miks on lohutav enese teadvustamine lülina pikemast ahelast, millist rolli mängivad kirjanikuna tema jaoks mineviku rääkimata lood ja kuidas raamat kõneleb paratamatult alati autori isiklikest painetest.

Rääkides sellest, millal Aareleid puutus esimest korda enda mäletamist mööda kokku raamatute ja lugemisega, märkis ta, et ta oli väga hiline areneja ja hakkas ise väga hilja lugema.

"Aga seda tugevamad ja meeldejäävamad on mõned mälestused lugemisest. Sellest, kuidas teised lugesid. Mul on kustumatu mälestus sellest, kuidas mu vanaisa luges vanaemale ette oma lemmikraamatut õhtul voodis. Mul väikese tüdrukuna oli tehtud ase sinna lähedusse, ja see raamat oli Ethel Voinitši "Kiin"," meenutas ta.

"See, kuidas loeti ja kuidas üks kuulas raamatut, mida ta oli juba võib-olla mitu korda kuulnud ... ja hilisem küsimus sellega seonduvalt, et miks oli see just tema lemmikraamat? Vastused jäävadki saamata, aga neile on kohtuvalt huvitav mõelda, ja mu vikerkestale on sööbinud see mälestus vanaisast, kes luges vanaemale raamatut."

Aastaid hiljem, kui ta hakkas tõlkima ühte Hispaania kirjaniku raamatut, mis on tema sõnul omalaadne kahekõne Ernest Hemingway raamatuga "Pidu sinus eneses" – Enrique Vila-Matase "Pariisile ei tule iial lõppu" –, otsis ta vanematekodu riiulist välja Hemingway raamatu ja leidis lehekülje servadel oma isa märkmeid ja allatõmbamisi.

"Kõiki neid allatõmbamisi, mida ma ise läbi elu olen kohutavalt vihanud, sest minu meelest peaks raamat minu jaoks olema puutumatu ja keegi on enne selle kuidagi enda omaks teinud ja see on mind alati väga vihale ajanud. Aga tol hetkel see konkreetne raamat minu väga noore isa märkmetega oli äkitselt pilk minevikku ja sellisele isale, keda mina veel ei tundnud."

Mõte sellest, kuidas tema isa luges seda raamatut, oli Aareleiu sõnul ka juba pilt millestki, mis oleks olnud, kuigi ta ei saa teada, mis moodi ta isa neid märkmeid sinna tegi või kus ta seda raamatut luges. Sarnaseid mälestusi on tal palju, tunnistas Aareleid.

Kai Aareleid saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Kuigi ta töötab praegu tõlkija ja kirjanikuna, on ta õppinud kunagi ka psühholoogiat ja Soomes dramaturgiat. See vihjab, et inimesega sündivad lood ja nendest lugudest rääkimine on Aareleiule tähtis.

"Minu teada on kahte ametit nimetatud inimhingede inseneriks. Need on psühholoog ja kirjanik. Ma ei tea, kumb paika peab. Me ju elame lugude sees ja näha maailma lugudega on ürgloomulik. Sellega seondub maailma nägemine piltidena. Mulle tundub, et ma näen maailma tardunud stseenidega, mis tuleks justkui ellu äratada."

Aareleid usub, et kuskil taustal aitab dramaturgiaharidus tal luua ka raamatuid. "Kõik see, mida olen lugenud ja õppinud, peab kuskile talletuma ja raamatutel on kahtlemata komme üksteist mõjutada kirjutamisel. Tõlkides ma otsin raamatutest seda, mida saaksin õppida ja kirjanikul on tegelikult palju õppida raamatutest, mida ta tõlgib. Seetõttu on väga kasulik olla tõlkiv kirjanik."

Samamoodi tuleb tõlkijana kasuks tegutsemine kirjanikuna, lisas ta.

Aareleid on ise varem sõnastanud, et tema raamatute teemad on juured, mälu, mäletamine. "See, miks juurte-, või mineviku-, näiteks perelugude juurde pöörduda, on enese kui inimese oleviku teadvustamine osana pikemast jadast. Ma olen justkui üks lüli ahelas."

Ta tõdes, et kuigi mingis mõttes tekitab see tunde, et inimene ei ole ainulaadne, on see ka lohutav, sest see tähendab, et temast sõltub ühelt poolt palju, aga samas ka mitte väga palju.

"Ehk kõik läheb edasi minust sõltumatult. Kui see kõik sellise ahelana on toiminud, siis see tõenäoliselt toimib edasi. See enese teadvustamine lülina ahelas on lohutav. See sunnibki mind takka otsima, kust ma tulen või kuidas ma siia olen jõudnud või miks inimese tänapäevas tegutsevad nii, nagu nad tegutsevad."

Kai Aareleid saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Aareleid tunnistas, et teda huvitavad saladused. "Mind ei huvita niivõrd nende päevavalgele kiskumine, aga minevik on mõnes mõttes tühjus ja mind huvitab sellest tühjusest ammutamine. Kirjanik mõnes mõttes ammutab sellest, mis meid ümbritseb, aga ka sellest, mida ta ei tea või mis on see tühimik."

Ta lisas, et kui näiteks keegi jätab oma loo jutustamata või võtab selle endaga surma järel kaasa, siis mingis mõttes on see parem aines kui see, et meil on tema lugu. "Tükid on veel paremad. Tükkidevahelise tühjuse täitmine on ideaal."

Ta on kindel, et ei pelga inimeste minevikust aarete asemel leida midagi, millest ei oleks tahtnudki teada või mis võivad mõjuda hoopis raskelt.

Pealkirja "Vaikne ookean" taga peituvast kujundist rääkides märkis Aareleid, et nii nagu ookeani pinna all, on ka inimsuhetes palju pinnaalust hõõgumist, mida teised ei tea, aga mida inimene ka ise täpselt ei hooma.

"Seda, et teiste inimeste elu on meie jaoks üks vaikne ookean, mille pinna all ei näe, seda püüdsin pealkirjaga edasi anda."

Aareleid on varem rääkinud kirjutaja nn vastutusest – mõõgaga ei pruugi üldse teha nii palju kahju, kui võib teha sõnaga ning see teeb sõnakasutuse vastutusrikkaks ülesandeks.

Kai Aareleid saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

"See on aukartus sõna ees, mis paratamatult tekib. Kirjanikud tajuvad seda erinevalt, aga mul on tekkinud see tõlkimisest, sest tõlkija peab iga sõna kaaluma, sest eesmärk on anda võimalikult samade sõnadega võimalikult täpselt see mõte. Kui ei ole võimalik neid sõnu kasutada, siis tuleb kasutada muid. Kõige tähtsam on anda maitse, mõte edasi. See paneb väga sõnu kaaluma."

Rääkides sellest, kuidas inimeste rääkimata lood meid mõjutavad, tõdes Aareleid, et rääkimata lood ja vaikimine on mõnes mõttes inimese kaitseala – see on reviir, mille inimene endale tekitab. "Kui ta otsustab millestki vaikida, siis ta tekitab sellega endale kaitseala ja seda tuleks justkui austada, ja tulebki austada. Samas mahavaikitud lood kerivad endale aastatega ümber igasugu muid asju."

Ükski saladus ei puuduta aga ainult ühte inimest. "Tavaliselt on sellega seotud inimeste rühm, ja mida aeg edasi, seda rohkem. Vaikitud lood paisuvad ajapikku, ja kui nad siis tulevad ühel hetkel välja, siis see, mis paljastub, on palju inetum kui see, kui see oleks kohe päevavalgele tulnud."

Samas võib Aareleiu sõnul mõelda, et midagi, mis tundub praegu akuutne ja oleks piinlik, kui see praegu välja tuleks, siis 30–50 aasta pärast ütleks keegi ainult "pähh" ja läheks edasi. "See on väga mitme otsaga asi."

Aareleid kinnitas, et romaanide kirjutamine on tema jaoks olnud mingit sorti pihtimine ilukirjanduslikus vormis, ka teatud teda painavate asjade n-ö ära kirjutamine.

"Seda viimast kindlasti. Üks Ameerika dokkfotograaf on öelnud, et iga foto peaks olema natuke autoportree. Raamatute juures peab see ka paika. See ei tähenda autobiograafilisust üldse, aga see paratamatult avab midagi kirjutaja enese kohta. Raamatud võiksid olla autoportreed selles tähenduses. Räägivad millestki, mis autorit painab."

Kai Aareleid saates "Plekktrumm". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Tema romaanid on olnud omamoodi juhtumiuuringud, tõdes Aareleid.

Armastusest rääkides tunnistas ta, et usub sellesse mitmuses – armastustesse – sest usub selle teisenemisse ja muutumisse ning tema sõnul ei ole olemas tähtsamat asja. "Millestki muust pole mõtet minu arust kirjutadagi. Sõprusest ja armastusest."

Aareleiu esimene romaan kannab pealkirja "Vene veri" ja ta tunnistas stuudios, et tema enda vene veri oli tema jaoks pikka aega piinlik. "Ma ei tea, kust ma selle olin võtnud, aga mulle tundus, et seda peab varjama nagu musti küünealuseid või jooksvat sukasilma, et sellest on parem mitte kellelegi rääkida ja hoida seda vaka all. Peatselt vabanevas Eestis, kui ma noor olin, ei tundunud see üldse popp asi, mida kõigile kuulutada."

Venemaal elades ta mõtles oma vene vere peale, kuid tunnistas, et ta ei tundnud seal inimesi vaadates mitte midagi ja mõtles, kus on nende ühisosa. "Aga kui mõtlesin, et kui ma igaüht eraldi vaatan, siis ma võib-olla isegi leian selle üles. Seepärast on "Vene veres" palju pildikesi inimestest."

Kultuurisoovitus. Aareleid soovitab lugeda Johanna Venho romaani "Esimene naine", mis räägib Sylvi Kekkosest. "Kuigi see on raamat elust suure mehe kõrval ja varjus, on see eelkõige raamat iseendaks saamisest. Sellest, kuidas kirjanikust ja saab kirjanik ning mis teda mõjutab ja muudab, ka väga inimlikul tasandil."

Teiseks soovitas ta Enrique Vila-Matase raamatut "Bartleby & Co", mis räägib inimestest, kes hakkasid kirjutama, kirjutasid natuke, aga siis otsustasid lõplikult vaikida ehk see räägib n-ö mittekirjutajatest. "Võiks öelda, et vakatajatest."

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Joonas Hellerma

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: