Sel nädalal tähistatakse Järvamaal eesti kirjanduse pidunädalat, mille juures on tegev ka Kaus ise. Peagi on võimalik riiklikult tähistada ka eesti kirjanduse päeva, milleks peaks saama A. H. Tammsaare sünnipäev 30. jaanuaril.

Kaus tunnistas, et kirjutava inimesena ei ole tal kirjanduse tähistamise vastu mitte vähimatki. "Loomulikult võib arutada, kas Tammsaare sünnipäev on selleks kõige parem päev. Minu arust on see väga hea päev, aga võib ka arutada muid variante."

Näiteks on märtsikuu väga tihe kirjanduse kuu, tõi ta välja. "Juba 2. märtsil Friedebert Tuglase sünniaastapäeval antakse üle Tuglase novelliauhindu, 4. märtsil järgneb Vilde sünniaastapäev ja muidugi 14. märts emakeelepäev – miks mitte lisada sinna üks kirjanduse päev Marie Underi sünnipäeval 27. märtsil."

Samas võib mõelda ka vastupidi – kui aasta alguses juba on palju kirjandusega seotud pidupäevi, võib vaadata aasta teisele poole, pimedamatesse aegadesse, leidis ta. Samuti ei pea tema hinnangul piirduma kirjanike sünnipäevadega, vaid võib valida ka tähtpäeva, mille tähendus ulatuks kirjanduse piiridest väljapoole.

Ta tunnistas, et kuivõrd 1. jaanuar on Mati Undi sünnipäev, siis on tänu sellele tekkinud uue aasta saabumise pidustustele tema jaoks soojem joon juurde.

Rääkides suurtest autoritest, kes on teda ennast mõjutanud, tunnistas Kaus, et pole ses osas eriti originaalne.

"Tammsaare "Tõest ja õigusest" võiks pikalt rääkida, aga näiteks ka Tammsaare elu ja armastuse teemalistest teostest, mis on mind ehk isegi rohkem mõjutanud – nii romaan "Elu ja armastus", "Ma armastasin sakslast" kui ka "Tõe ja õiguse" IV osa".

Kõige südamelähedasem on talle aga Oskar Luts. "Luts oli üks neist autoritest, kelle saatel ma üles kasvasin. Kelle Palamuse-lugusid ma lugesin kustutamatu januga, ja mitte ainult "Kevadet", vaid ka "Suve", "Tootsi pulma", "Argipäeva" ja isegi "Sügist". Nii et minu jaoks on Luts see kõige olulisem autor."

Ta lisas, et on ka üksikuid väga olulisi raamatuid, mis teda noorena väga tugevalt mõjutasid või suunasid, nagu Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar", mis õpetas seda, kuidas kujutada või kirjutada karakterit.

Kirjandus näitab, et lihtsaid valikuid ei ole

Kaus on varem tunnistanud, et keskkooliõpilasena tal endal esialgu suuremat huvi kirjanduse vastu ei olnudki, sest tol ajal võttis tähelepanu lahjem alkohol ja vastassugupool, selgitas ta. "Ma ei arva, et see on väga traagiline, kui inimesel noorest peast kirjandusega sidet ei teki. Side võib tekkida palju hiljem."

Ta tõdes, et ilmselt poleks tema huvid kirjanduse poole pööranud ka kirjanduse õpikutega, mis ta nüüd ise on koostanud. Ta lisas, et neid kirjutades liikus ta kronoloogilisest lähenemisest temaatilise lähenemiseni.

"Mind hakkas huvitama kirjanduse teemadekesksus. See on üks võtmeid, kuidas noortele lugejatele ligineda, kuidas muuta klassikat neile kõnekaks."

Kausi sõnul iseloomustab ühte head romaani see, et seal on koos ajastu ja ajatus. "Ühelt poolt romaan asetseb väga selgelt oma ajastus – kirjeldab konkreetset ajastut, milles ta kirjutati. Samas on heas romaanis alati teemad, ideed, üldistused, mis on ajatud ja ühendavad inimesi ükskõik millises ajahetkes või ruumipunktis nad elavad."

Ta nimetas mõned – üksindus, armastus, surelikkus, võimuiha. "Need korduvad ühiskonnast ühiskonda, ajastust ajastusse. Need muudavad ka klassikalise kirjanduse jätkuvalt aktuaalseks."

Rääkides sellest, kas tema hinnangul on olemas kirjanduslik kaanon, mida peaks lugema, siis märkis Kaus, et seda võiks, aga ei pea lugema. "Kui inimesel on huvi kirjanduse vastu ja ta tunneb tõmmet kirjanduse poole, siis ühel hetkel ta võiks jõuda klassikani."

Ta usub, et kirjandus aitab maailmaga hakkama saada, kuid seda väga eripärasel ja kindlal moel.

"Kõige lihtsam vastus, mida kirjandus mulle on õpetanud, on see, et lihtsust ei eksisteeri. Lihtsaid valikuid elus ei eksisteeri. Elu on komplekssem, kihilisem ja ennustamatum, kui me tajume. Elu on täis ootamatuid pöördeid ja parim on õppida nendes pööretes kohanema."

Parim, mis me saame teha, on tema hinnangul olla olukordades tundlik ja tähelepanelik. "Tundlikkust ja tähelepanelikkust kindlasti kirjandus õpetab."

Hea raamat kui must auk ja suur pauk

Lugemist on Kaus varem nimetanud silmadega kuulamiseks. Hea raamat toimib tema sõnul üheaegselt kui must auk ja suur pauk.

"Must auk pärismaailmas on selline aegruumi piirkond, kust miski ei pääse minema. Miski sealt pääseb minema, aga valgus ega aine ei pääse, see on tugeva gravitatsiooniga ruum. Hea raamat omab samamoodi väga tugevat gravitatsiooni," põhjendas ta.

"Hea raamatu sisse on asetatud üldistused – olgu nad sotsiaalsed, psühholoogilised, metafüüsilised – millel on tohutult suur vaimne gravitatsioon. Võetakse väga suur asi, mis meie kõigi elu puudutab ja pannakse see väga väiksesse ruumi, väga väiksele ruumalale."

Kui lugeja võtab raamatu kätte ja suunab sinna oma pilgu kui kiire, siis ta võib esile kutsuda plahvatuse, suure paugu, jätkas Kaus.

"See plahvatus toimub lugeja enda peas ja minu isiklikus kogemuses on olnud vähemalt paarkümmend väga tugevat plahvatust. Kogemust, mis on minu elu muutunud täiesti otseses mõttes pannud mind teistmoodi mõtlema ja mitte ainult – on pannud mind ka teistmoodi käituma."

Ühe näitena tõi ta välja George Orwelli "1984", mida ta luges 24–25-aastasena. "See on hiilgav romaan julgusest ja sellest, kui nõrk tegelikult inimese vaim on ja kui kerge on inimest vaimselt murda." Raamat tekitas temas suure kaastundesööstu inimlikkuse vastu ja ta leidis, et ta peaks iga päev vältima julmust.

Lugemine on Kausi hinnangul loominguline väljendusvorm, kuigi seda ei tajuta sellisena.

"Pealispinnal on lugemine lihtsalt mingi teksti vastuvõtt. Aga lugeja pilk hakkab tekstiga kaasa vibreerima või tekitama oma võnkumist. Kui lugeja loeb ajaloolist romaani, siis ta võib oma vaimus kanduda aegadesse, kus ta kehal ei ole kunagi võimalik ulatuda." Ruumiga on samamoodi, lisas ta ja tõi näiteks Frank Herberti "Düüni".

Tähistaevas annab otsekontakti imedega

Mõni päev tagasi ilmus Kausi värske esseeraamat "Vaade", mis räägib vaadetest tema sõnul üsna füüsilises mõttes. "Ma lähtun füüsikalistest tõsiasjadest oma elus. Üks selle raamatu algpunkte on vaatetorn, mille ehitas mu äi Juhan oma talumaja hoovinurka."

Ta kirjeldas, et talu asub Sakala kõrgustikul väikese künka otsas ja künka all on ilus väike puhta veega väga sügav Tilli järv. Ta tõdes, et on sealt avanevat vaadet nautinud juba mitmed aastad ja tunneb, et see vaade esindab kodumaad.

"See vaade on nagu minu vanajumal. Selle vaatega koos olles olen ma nagu vanajumala selja taga. Samas selles vaates on sees tohutult suur avarus. Mul on kogu aeg tunne, et seal ma asun taevale ligemal. See on illusioon, aga selline tunne on."

Raamatus on palju juttu ka taevast ja taeva vaatamisest. "Tähistaevas on kõige lihtsam, kõige otsekohesem, kõige vahetum viis kogeda imet, maailma imelisust. "Ma ei pea selle eest maksma, ei ole mingit kuumaksu. Sa saad otsekontakti imedega, imedemaailma."

Kaus tunnistas, et kuigi tal on eesti kirjandusega kontakt olemas, siis ta ei pea seda piisavalt põhjalikuks, et ta suudaks selles adekvaatselt ja pidevalt kaasa rääkida, sest samal ajal tahab ta lugeda tõlkekirjandust ja ka populaarteaduslikku kirjandust.

"Tuleb teha lihtsalt valikuid. Häid raamatuid on liiga palju."

Elu on ime ja ilu peitub selle kaduvuses

Elu ja elus olemist peab Kaus juba iseenesest suureks imeks. "Elust ei tasu imet otsida, sest elu on ise ime. Esimesest viimase sekundini. See on muidugi suhtumise küsimus." Ta leiab ka, et oluline ei ole elu pikkus, vaid elu sisukus. See, kui sisukalt inimene elab. "Sa võid ju olla elus, aga mitte elada."

Ta märkis, et kui surelikkuse tõsiasi kedagi ängistab, soovitab ta lugeda ilukirjandust, näiteks Julian Barnesi "Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis".

"Viimases peatükis üks mees ärkab üles paradiisis ja saab aru, et on surematu ja ometi ei päästa see teda tavalisest inimlikust ängistusest ja tüdimusest. Äkki just see, et elu on lühike ja väga väike ressurss ning kuna ma ei usu taassündi, siis arvan, et oleme ainukordsed kahel moel," tõi Kaus välja.

"Me ei kordu kelleski teises – igaüks meist on kogenud midagi, mida pole kogenud keegi teine ja meie elu ka ei kordu. See teeb elu väärtuslikuks ja iga hetke potentsiaalselt plahvatusvõimeliseks."

Novembrikuu Akadeemias ilmus Kausil essee "Normaalsus ilus". Ilu on tema hinnangul seotud ajalise kestusega, sest seda määratleb see, et see on piiratud ressurss.

"Meile on kätte antud piiratud ressurss aega. Seetõttu on ilu seotud kaduvusega – elu on määratud kaduma. Iga hetk on määratud mööduma. Me elame olevikus, aga see on püsiv mööduvus, mis meist läbi libiseb."

Ka näiteks õhtutaeva ilu peitub tema sõnul selles, et see on kohe kadumas. "Ta on ääretult üürike. Ilu on efimeerne ja see teeb sellest väärtusliku. Võib mõelda, et mis sellest kasu on, kui ta on üürike ega kesta, aga võib ka mõelda, et väga tore, et ma sellest osa sain, et see kestis ja et see juhtus. Väga tore, et sain sellega kontakti."

Kirjandus pakub teistsugususe kogemust

Kaus tõdes, et teine asi, mida kirjandus talle õpetanud on, on ettevaatlik suhtumine tõdedesse.

"See, mida mina pean tõeks, võib olla lihtsalt minu tõlgendus maailmavaatest või meelelaadist. See on minu veendumus. Aga veendumus võib muutuda. Veendumus võib muutuda pöördeliselt. Ma võin ühel hetkel kogeda midagi, mis minu veendumust väga tugevalt mõjutab või muudab."

Inimelu muudabki tema hinnangul huvitavaks see, et see pole staatiline. "Ta on ennustamatu ja võib pöördumatult muutuda." Ta märkis, et on avatud ideedele, mis on tema jaoks võõrad.

"See ongi minu jaoks kirjanduse juures oluline, et kirjandus pakub teistsugususe kogemust. Ta pakub mulle lähedast suhet millegagi, mis on mulle olemuslikult võõras, aga ma saan lugedes selle võõra kogemuse sisse minna ja selle mingis mõttes enda omaks teha ja tema saab minu enda omaks teha. Ma olen korraga kellelegi, kes võib tunduda mulle väga võõrastav, olla talle väga ligidal."

Seetõttu meeldivad Kausile ka romaanid, mille minajutustaja on ühtlasi ka antikangelane, kuidas keegi, kes on ebasümpaatne, püüab enda ebasümpaatset vaatepunkti tõestada ja lugejana sind veenda. "See on ääretult oluline dünaamika, et sa saad lähedase kogemuse teistsugususega."

Kaus tõdes, et inimene muutub kogu aeg, kuigi inimene ei pane sageli seda muutumist tähele. "Me ei näe, kuidas Kuu taevalael liigub ja sama on meie vaimuga. Meie vaimulaad pidevalt vormub ja muutub."

Ta meenutas, kuidas ta pidi keskkoolis lugema Herman Hesse "Klaaspärlimängu" ja see oli tusk ja piin. "Ma mõtlesin, miks on selline piinariist sellise raamatu näol välja mõeldud. Kümme aastat hiljem mõtlesin, et katsetan uuesti ja siis ma nautisin seda raamatut tõsiselt. Inimene ise muutub ja siis muutub ka tema suhe raamatutega."

Kultuurisoovitus. Kaus andis kaks kultuurisoovitust – kaks Loomingu Raamatukogu raamatut – Thomas Bernhardi "Hukkasaaja" ja Tsitsi Dangarembga "Närvilised olud".

"Bernhard on suurepärane stiilimeister. Tema "Hukkasaaja" näitab ära väga olulise asja – mitte kunagi ei ole tähtis ainult see, mida me räägime, vaid ka see, kuidas me räägime."

Dangarembga "Närvilised olud" on aga Kausi hinnangul täpselt selle eelmainitud teistsugususe raamat. "Raamatu minajutustaja on naine – mina olen mees –, ta on mustanahaline – mina olen valgenahaline –, ta on noor – mina kahjuks enam mitte eriti –, ka meie varaline seis on erinev," kirjeldas ta.

"Täiesti teistsugune elukogemus, aga ometi ma leian siit ühisosa ja saan aru, mis on selles raamatus ajatut ja üldinimlikku – soov olla mõistetud, soov leida elus kindel koht ja sealt kuidagi teiste inimestega ühendusteid leida."