Erinevad uuringud kui ka arstide tähelepanekud kinnitavad, et inimeste vaimne tervis on väga halb. Perearstide seltsi juht Le Vallikivi ütles hiljuti, et inimesed on väga katki ja see on kõige hullem, mis koroona meiega teinud on.

Haldre kinnitas, et seda on näha. "Mina, kes ma igapäevaselt tegelen palju laste ja noorukitega, võin öelda, et lapsi ja noorukeid, kes pöörduvad suitsiidiprobleemidega, on mitu korda rohkem kui enne koroonaaega."

Ta lisas, et vestlustest kolleegidega selgub, et pea igal vastuvõtul on keegi, kes räägib, et ei taha elada ja on depressiivne. "See, kas need on lühi- või pikaaegsed suitsiidmõtted, on väga erinev."

Haldre sõnul on olemas ka värsked uuringud, mis halvenenud vaimse tervise olukorda laste ja noorte hulgas kinnitavad. Ta selgitas, et kuigi ajakirjanduses on kogu süü pandud Covidile, andis see tema sõnul aga ainult hoogu juurde.

"Heaolu ja emotsionaalsed probleemid on raskemad just nendel laste, kellel juba enne Covidit ei olnud pere toetust, kellel olid kaaslastega probleemid. Covid oli see, mis seda võimendas." Haldre sõnul on need lapsed, kellel olid juba varasemad head peresuhted, olukorraga paremini kohanenud.

"Ei saa salata – on lapsi, kellele kodus õppimine sobis ja kes väljendasid, et said oma pereliikmetega lähedasemaks. Sellised lapsed on ka olemas. Aga need, kelle põhiline tugi oli koolist kaaslaste, õpetajate näol, nende seisund on tunduvalt halvenenud."

Haldre märkis, et lapsi mõjutab ka see, kui pereliikmed on stressis. "Lastel on nagu tundlad peas. Nad võtavad õhust kinni. Isegi kui nad on väikesed lapsed, ei loe sotsiaalmeediat, ei vaata televisiooni – nad võtavad õhust kinni selle, mis toimub täiskasvanutega," selgitas ta.

Ta lisas, et see ärevus, mis peres liigub ühelt pereliikmelt teisele ja mida pereliikmed väljendavad ka mitteverbaalselt, väljendub ka lastes. Teismelistest rääkides märkis Haldre, et nende jaoks on vanemate osa arenguliselt natuke väiksem ja oluline kuuluda kellegi hulka, kuid on eakaaslaste hulgast ära lõigatud.

"Näeme, et just need lapsed on need, kes pöörduvad rohkem suitsiidimõtete, depressiooni, ärevuse, unehäiretega meie poole."

Kolm vaimse tervise alustala

Haldre märkis, et kui inimesel on vaimse tervise probleemid, siis on suhtumine selline, et ta vajab psühholoogi või psühhiaatri abi. "Inimese vaimsel tervisel – ja laste puhul – on kolm alustala, mis ei ole üldse psühholoogide ega psühhiaatritega seotud."

See, kas nad saavad puhata, kuidas nad toituvad ja kui palju nad liiguvad, on tema sõnul kolm asja, millest võiksid alustada vanemad ja ka teiste erialade arstid. "See laps, kes on depressioonis, unehäiretega, ei pea ilmtingimata jõudma kohe psühholoogi või psühhiaatri vaatevälja, vaid vanem peab mõtlema, kuidas tema lapsel nende asjadega on."

Haldre ütles, et kui noored tulevad tema vastuvõtule, siis ta neist kolmest asjast alustabki. "Enne kui alustada keeruliste psühhoteraapia võtetega, räägimegi neist kolmest asjast, kuidas nendega on. /---/ Need on väga baasilised asjad, mille üle võiks ka täiskasvanu mõelda."

Ta tõdes, et laste ja noorukite võimalused vaimse tervise abi saada on praegu katastroofiliselt kehvad. Haldre märkis, et kuivõrd paugupealt ei ole võimalik neid spetsialiste, kellest puudus on, juurde koolitada, leiab ta, et esmatasandi spetsialiste peaks selles valdkonnas rohkem koolitama.

"Need võiksid olla medõed, perearstid, aga miks mitte ka teiste erialade arstid, kes oskaksid inimesele anda esimest, elementaarset abi, kas või nendest alustaladest rääkida ja ka lihtsamatest võtetest, et kasutada ära inimese oma võrgustikku ja ressursse, et tal oleks võimalus oodata abi, kui ta peab järjekorras olema."

Haldre on lõpetanud Tartu Ülikoolis pediaatria eriala ja pediaatrina enam kui kümme aastat töötanud.

Huvi inimeste vastu tekkis raamatukogus

"Pediaatria kõrval oli mul kogu aeg psühholoogiahuvi. Aga ma olen mõelnud, et ma esiteks kasvasin väikeses kaevurite linnas Jõhvis, ma kasvasin piirkonnas, kus oli palju kaevurite perekondi, väga erinevad inimesed, kus ma väga varakult nägin väga palju erinevaid peresuhteid."

Haldre rääkis, et tema esimene kodu oli ühiskorteris, kus tema kõrvaltoas elas perekond, kes kasutas laste suhtes väga julma füüsilist vägivalda ja millesse ta vanemad üritasid sekkuda. Need on tema varased mälestused, mis tema hinnangul võisid olla põhjus, miks ta psühholoogia vastu huvi hakkas tundma.

"Aga võib-olla ka see, et mu ema töötas raamatukogus ja ma olin tihti temaga tööl kaasas. Raamatukogu oli Jõhvis selline koht, kus inimesed tundsid üksteist, kus tekkisid mitmed vestlused. Ma mäletan väga koloriitseid kujusid, kes seal käisid," meenutas ta.

"Mõned üksikud inimesed, võib-olla natuke ka kogukonnast kõrvale jäänud inimesed, kes käisid raamatukogus selleks, et raamatukogu töötajatega vestelda, mitte ainult raamatuid laenutada."

Haldre tunnistas, et tema meelest need inimesed, kes seal töötasid, olid väga tähelepanelikud nende inimeste suhtes. "Ema alati ütles, et "pane tähele, et see naine näeb küll selline välja, aga ta loeb väga palju ja temaga on väga huvitav rääkida". Need olid asjad, mille peale ema mu tähelepanu juhtis."

Ta meenutas ka, et kui ta raamatukogus teinekord ära väsis, siis ta ema tegi talle Lenini teostest, mida keegi kunagi ei laenutanud, riiulite vahele aseme, kus ta sai põranda peal pikutada. "Ma kuulasin neid vestlusi ja olen mõelnud, et huvi inimeste vastu on alguse saanud kuskilt sealt."

Psühholoogiat läks Haldre õppima kohe pärast arstiteaduskonna lõpetamist, kuigi tal ei olnud plaani psühholoogina tööle hakata. See lihtsalt huvitas teda ja ta soovis end lihtsalt selles valdkonnas täiendada.

"Aga lastehaiglas töötades ma täheldasin, kui oluline on vanema-lapse varane suhe. Oli lapsi, kes olid väga raskelt haiged, aga ema kiindumus oma lapsesse, see hoolitsus, see mõjus selliselt, et lapsed paranesid palju kiiremini kui need, kes olid üksinda haiglas ja kellele vanemad ei tulnud järele."

Ta tõi välja, et oli ka selliseid vanemaid, kellele arstid pidid korduvalt helistama, et laps on tervenenud ja nad võivad ta koju viia.

"Aga vanemad ei tulnud ja selle aja peale lapsed haigestusid uuesti viirusinfektsiooni või kõrvapõletikku. Ma nägin lapsi, kelle haigused vindusid ja kes olid emotsionaalselt teistsugused. Nad väljendasid vähe emotsioone, ka siis, kui nendega tegeldi."

Haldre tõdes, et need lapsed ka ei nutnud. "Mind hakkas väga huvitama, milline on see vanema-lapse suhe, mis seda paranemist soodustab." Ta meenutas, et Tartu Ülikoolis töötas tol ajal Jaan Valsiner, kes oli noor õppejõud ja tundis selliste asjade vastu suurt huvi.

"Kui ma olin alles arstiteaduskonna tudeng, siis Valsiner kutsus mind minu kursusekaaslasega üliõpilastööd tegema koos psühholoogide ja tudengitega. Me õppisime ema ja lapse varast suhet sünnitusmajas. Valsiner esines tol ajal arstidele ettekandega, kuidas varane suhe mõjutab laste arengut. Tookord naerdi teda natuke välja."

Lastega tuleb suhelda horisontaalselt

Valsiner oli Haldre jaoks tõuge selle teemaga tegelemiseks. Seepärast õppis ta hiljem edasi ka pere- ja lasteteraapiat.

Rääkides sellest, kuidas laste ja noortega kontakti saavutada, tõdes Haldre, et alati ei lähe see hästi, aga ta püüab lastega suhelda horisontaalselt. "On spetsialiste, kes ütlevad, et ootavad esimese-teise korraga väga kiiret lahendust lapsele. Aga tähtis on kontakti loomine ja selleks võib minna mitu korda."

Haldre meenutas kohtumist poisiga, kes oli temaga nõus rääkima ainult Nublust ja kellega nad koos vaatasid Youtube'ist mitu korda "Öölapse" videot ning kellel ta lasi selgitada, mis talle selle juures nii väga meeldib. Alles pärast seda oli poiss nõus temaga rääkima teistel teemadel.

"Nii on ka paljude teiste lastega – sa pead leidma ühise teema. Ma olen rääkinud ka kardiautodest ja teemadel, mida ma väga hästi ei tunne."

Haldre rääkis ka, et kuigi palju räägitakse, et arvuti on laste ajule kahjulik ja lapsed ei peaks nii palju aega arvutis veetma, aga selle kõige keelamine võib kaasa tuua tõrjutuse.

"Ma olen nõus, et seda peaks olema tunduvalt vähem." Aga ta märkis, et laps, kellel vanemad olid selle täielikult ära keelanud, tunnistas talle, et tal ei ole teiste poistega koolis millestki rääkida.

"Seal oli tekkinud oma väike sõpruskond, kes rääkisid mängudest, suhtlesid selle pinnalt omavahel ja see poiss oli eraldi ning tundis endast kehvasti, valge varesena." Haldre selgitas, et TikToki videote jm sarnase sisu vaatamisel polegi seepärast niivõrd oluline see sisu ise, vaid see, et teistega on võimalik nende teemal kaasa rääkida.

Ta tõdes ka, et esimesel koroona-aastal otsisid palju abi ka üksikvanemad, kellel on stressi tunduvalt enam kui perekondadel, kus laste eest hoolitsevad kaks vanemat.

Haldre märkis, et kui ta ei näeks oma töös tervenemist ega paranemist, siis ta seda tööd ei teeks. "Kui ma näeks ainult inimesi, kelle hädad muutuvad krooniliseks või kes ei parane, siis ei suudaks seda tööd teha."

Ta rääkis, et kuigi eri uuringutes, mis on uurinud paranemist soodustavaid faktoreid, on need protsendid natuke erinevad, siis ainult 20 protsenti on metoodika ise ja 30 protsenti on terapeudi või psühholoogi isiksus – kontakt, empaatia, kuidas ta inimesega kontakti saab.

Kõigis on isetervenemise võime

"10–15 protsenti on platseebo ja 40 protsenti on inimese enda isiklikud ressursid, mis temas on. Meis kõigis on olemas nähtamatud ja ka nähtavad jõuvarud. Terapeudi ülesanne on olla kullakaevaja, kes aitab inimesel tema ressursse näha, et ta saaks oma ressursside najal edasi minna ja sellest olukorrast välja tulla."

Haldre sõnas, et peab seda oma töös väga tähtsaks ja kipub seda ka vahel ära unustama.

Ta usub, et igaühes on isetervenemise võime. "Kui mõelda inimese ressursside kui toidupüramiidi peale, siis alustala on varane armastuse kogemus, mida inimene on saanud. Iga inimene vajab seda, et teda oleks elus armastatud. Mõnikord on mõne inimesega juhtunud, et seda perekonnas ei ole olnud."

Haldre tõi välja, et kui John Bowlby 1960. aastatel tuli selle varase armastuse teooriaga välja, siis märkis ta, et see on parandamatu, kui inimene ei ole varajases eas seda kogenud, et siis tulevad kõik muud häired sinna otsa.

"Tänapäeval on seda teooriat kohandatud, et inimene peab elus kogema armastuse tunnet, aga see võib olla hilisemal ajal ja see võib parandada varasemaid suhteid. Ma olen seda oma elus näinud korduvalt, kui tähtis see on."

Ta tõi välja, et kui inimene on õnnetu, siis tavaliselt ta soovib, et keegi talle armas inimene oleks meie läheduses. "Ka vaimse tervise alustala on see, et see isik oleks inimese jaoks olemas." See isik ei pruugi olla ka konkreetne füüsiline isik, vaid keegi, kes tema elus on olnud.

"Need võivad olla mälestused sellest isikust. Need on inimesed, kes on sul tagataskus, keda sa oled elus kohanud."

Haldre enda isiklik ressurss on lähedased suhted. "Mul oli väga armastav ema. Ma mõtlen talle väga tihti. Mõnikord mõtlen, mida tema selles olukorras oleks öelnud või kuidas käitunud. Ta on alati tagataskus. /---/ Mul on ka väga hea suhe oma lastega."

Oma osa on mängida ka kunstiharrastusel ja loodusel. Haldre on ka Tartu Kunstnike Liidu liige ja tema tööd on igal aastanäitusel ka üleval. Praegu on ta seotud Konrad Mägi nimelise vabaateljeega. Maalimist on ta õppinud Heldur Viirese käe all.

"See on väike üksteist teotav kogukond. Eriline koht, mis mind tasakaalustab." Kunst, muusika, kirjandus jt on kõik ressursid ja vaimset tervist abistavad vahendid, märkis ta.

Kultuurisoovitus. Haldre võttis saatesse kaasa hiljuti avastatud raamatu "Kõige kaunimad ehted. Lapsed antiikkirjanduses", mille on koostanud ja toimetanud Kristi Viiding ja Maria-Kristiina Lotman.

"Ma soovitan seda lugeda nii neile, keda huvitab lasteteema, aga ka ajalooteema. See käsitleb laste väärtustamist ja kasvatamisega seotud küsimusi Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ning on võib öelda, et midagi uut ei ole – juba tol ajal räägiti, kuidas lapsi kaasata, millised on nende õigused, kuidas neid julgustada. Väga huvitav lugemiskogemus."