Jaan Valsiner rääkis, et teaduspreemia komitee jaoks oli oluline laureaadi teadustegevuse interdistsiplinaarsus. „Nad vaatasid minu töid, mis on seotud erinevate teadusaladega, mitte ainult psühholoogia, aga ka ajaloo ja antropoloogiaga, mis on nende hinnangul väga oluline. Neid huvitas minu teema, mis on üldistus nende erinevate alade üle.” Samas ei muuda 80 000 euro suurune auhind kuigi palju tema edasist tööd. „Preemia tuli elutöö eest ja olen teinud tööd enne ja jätkan seda ka edaspidi,” kommenteeris ta.

Jaan Valsiner omandas psühholoogihariduse Tartu Ülikoolis 70ndatel, kuid toonane nõukogude ideoloogiline surve ja piirangud ei võimaldanud jätkata tööd teda huvitanud teemadel ning ta otsustas emigreeruda.

„Sellega kaasnenud riskid olid tohutult suured, sest see ei olnud lihtsalt emigreerumine vaid sotsialistliku kodumaa reetmine," meenutas ta. "See oli illegaalne, ainuke võimalus oli sõita välismaale kui turist ja jääda sinna. Enne seda oli mul kaks aastat suhteliselt depressiivset seisundit. Nõukogude süsteem surus peale ideoloogiat, mis oleks meie vaba tegevuse Tartus kiiresti lõpetanud. Reisisime Rootsi sugulaste juurde, aga kuna me koos abikaasaga läksime, siis see nägi välja väga kahtlane, et ilma lasteta paar koos välja lastakse. Üheks interpretatsiooniks oli see, et meid oli välja saadetud kui nõukogude spioone.

"Tegelikult meil õnnestus lihtsalt bürokraatia vea tõttu aasta lõpul luba saada ja kui juba välja saime, siis jäime. Mul läks suuresti õnneks, pärast kahte kuud saime Rootsis pagulase seisundi, siis oodati mind juba Saksamaale pooleaastasele töökohale ja siis juba Ameerikasse. Üsna imeline, et nii läks,” meenutas ta karjääri algust.

Valsineri huvi psühholoogia vastu tekkis sellest, et ta hakkas mõtisklema iseenda kui inimese ja inimsuhete üle. Samas oma metoodikas jääb ta vaatlevale positsioonile: „Ma püüan aru saada teiste inimeste tehtavast, ilma püüdmata neid mõjutada ja ilma vajaduseta neid kontrollida.” Tema pikaaegseks uurimisvaldkonnaks oli algul arengupsühholoogia, mis on teadlase sõnul keerukas, kuna uuritakse teadmata suunas toimuvaid muutuseid. „Areng on alati mingist alguspunktist tekkiv, aga sellise suunaga, mille kohta ei ole väga palju teada. Laps on algul sellises seisus ja ma tean, et ta hakkab ühel hetkel oleme teistmoodi, aga kuidas see täpselt toimub, seda ei tea. Arengu küsimustes on alati probleem selles, et see toimub mingis suunas ja on teada üldsuund, aga mitte täpselt,” selgitas ta.

Valsiner tõi näite, kuidas ühiskondlik psühholoogiline surve võib inimest palju mõjutada: „Pärast teist maailmasõda tekkis Inglismaal attacment theory, kus väideti, et esimese eluaasta jooksul peaks ema ja laps olema koguaeg koos. See on suhteliselt kahtlane, sest see on seotud sotsiaalse tellimusega pärast seda kui mehed tulid tagasi sõjast ja neil oli vaja töökohti, aga töökohad olid hõivatud naiste poolt. Siis tuli naised mingil moel vaja viia tagasi koju ja neile tehti selgeks, et kui nad ei ole lapse juures, siis on hiljem mingisugused probleemid lastele ja see on muidugi väga tugev surve naistele kui neile öeldaks, et kui te pole hea ema. Loomulikult nad olid valmis seda tegema. Tegelikku alust on sellel vähe ja elu jooksul tekib palju sotsiaalseid suhteid, mis on olulised ja kompenseerivad teatud asju ja inimese areng on avatud süsteem, kus ema ja lapse suhe on vaid üheks osaks,” rääkis ta.

Valsineri hakkasid ühel hetkel sügavamalt huvitama inimest mõjutavad kultuurilised aspektid ja 90ndatel hakkas ta tegelema kultuuripsühholoogiaga, mis on maailmas viimase paarikümne aasta jooksul uurimssuunana üha enam huvi äratanud. „Kultuuripsühholoogia ühendab antropoloogiat, ajalugu, sotsioloogiat, psühholoogiat ja haridusteadusi,” kirjeldas ta.

Kultuurilised tähendused on osaks inimesest: „Kultuur on inimese sees ja ta kasutab seda koguaeg ja igal momendil. Näiteks see veeklaas võib siin olla vesi kraanist või pudelist, mõnes kohas võib see olla püha vesi. See tähendus võib olla erinev. Kõik need tähendused, mida me inimestena kasutame, on kultuurinähtused. Meie kui inimesed kasutame neid, need on küll olemas ühiskonnas, aga meie isiklikult oleme neid kasutamas.”

Praegu töötab Jaan Valsiner Taanis Aalborgi ülikoolis kultuuripsühholoogia professorina ning juhib maailma esimest kultuuripsühholoogia uurimiskeskust. Tema jaoks on oluline loominguline lähenemine: „Tuleb vaadata, mõelda ja teha midagi teistmoodi, mitte olla seotud moega, sest moel põhinevad teadmised on piiratud ja muutuvad fikseerituks, see mulle ei meeldi, ma pidevalt uuendan,” rääkis ta.