Riina Sikkut, kõigepealt palju õnne erakonna aseesinaise konkursi võidu puhul. Millega te mööda panite? Kas äkki sellega, et läksite jahtima nende valijate hääli, kes teie poolt niikuinii oleks hääletanud? Palun lühikest eneseanalüüsi.

Inimeste reaktsioon on tõesti selline, et kas õnnitleda või kaasa tunda, ega siin õiget vastust ei ole. Ka kampaanias käigus küsiti sisedebattides kõige rohkem seda, mille poolest ma eristun. Me mõlemad (Lauri Läänemetsaga – M.O) oleme sotsiaaldemokraadid, oligi keeruline eristuda, kuna paljudest asjadest arvame samamoodi.

Valimised on aasta pärast ja kui me räägime reitingu tõusust, täiendavatest häältest, siis selles osas olid meil erinevad arusaamad ja sammud. Mingil määral erines ka hinnang minevikule, kuidas me oleme toime tulnud viimasel seitsmel-kaheksal aastal, millised on olnud meie valikud. Mina ei ole selles suhtes olnud nii kriitiline. Me peaks vaatama pigem tulevikku – mis on tuleviku sotsiaaldemokraatia; mis on need asjad, mille eest seisame, et Eesti inimeste elu oleks parem; et me tuleks tuleviku väljakutsetega toime ja et me oleks ühiskonnana kriisikindlamad.

Selline rühmitus nagu SALK avaldas valimiseelseid küsitlustulemusi, sealt paistis Sikkuti võit vääramatu. Kuidas teie erakonna sisedemokraatia seis on?

Sisedemokraatia just töötab, lihtsalt pilt erakonnas sees ja väljas on hoopis erinev. See, kas sa oled valijate eelistatum kandidaat või laiema poliitilise kogemusega või erialase pädevusega, see ei ole niivõrd oluline.

Kust selline nihe avaliku arvamuse ja erakonna sisemeeleolude vahel sisse tuleb?

See on teistes erakondades täpselt samamoodi, et tegelikult on oluline ka erakondlik staaž, varasem koostöö erakonnakaaslastega, nende kaasavõtmise võime. Neil valimistel pidimegi kõnetama ikkagi delegaati, erakonnakaaslast, mitte valijat.

Ma olen kuulnud ka suhtumisest, et "kahe erakonnal juba on naisjuhid, oleks vaja eristuda". Mida te sellise jutu peale ütleksite?

Et sellest ei piisa.

Te ise olete maalt pärit, aga kampaaniast jäi mulje, et Sikkut on see linnainimene ja Läänemets on maalt, kuigi Läänemets ise on Tallinnast.

Ta on Tallinnast jah, aga elus ongi palju näilisust. Jah, tõesti niimoodi see kampaania ajal välja joonistati, kuigi faktid on vastupidised.

Tulite poliitikasse otse ametnikutoolilt, riigikantselei strateegiabüroos töötasite sotsiaalvaldkonna peal. Kuidas need kaks olekut omavahel võrdluses on? Meil on siin ERR-i kultuuriportaali intervjuu, mille eesmärk on tuua nüansseeritust meie avaliku teenistuse kultuuri. Nüansseerime nüüd natukene, palun võrrelge ametniku ja poliitiku olemist.

Kusjuures ka peale poliitikasse tulemist ikka paar aastat keegi küsis, ma pigem ütlesin enda kohta "analüütik", sest et see on see, mida ma hästi oskan. Tegelikult põhjus, miks ma poliitikasse tulin, oligi see, et Eesti poliitikategemist muuta.

Ma ei ütle, et poliitikategemine peab olema rohkem ametniku nägu. Aga seda, et sa teed informeeritud otsuseid, et läbipaistvust ja sirget tegutsemist, mida näeme väljaspool poliitikat seni rohkem, võiks rohkem olla. Me tegelikult oleme kõik ühtemoodi kodanikud, üks on pikem, teine lühem, üks punapäine, teine kannab prille, kolmandale meeldib sporti teha. Aga selline inimlikkus ja omapära hoidmine ja see, et sa siiralt oled selle taga, mida sa ütled, on oluline nii elus laiemalt, poliitikas kui ka poliitikast väljastpoolt.

Analüütikuna ma sain aru, et ükskõik, kui täpseks ma mingi mudeli timmin või arvutuse viin või kui palju paremini mingisugust poliitikasoovitust põhjendan, lõpuks tuleb teha väärtuspõhine otsus. Inimestel on erinevad väärtused ning inimlikku ja hoolivat otsusetegemist on meil vähe. Tegelikult see on laiemalt kasulik kõigile ja see muutus on võimalik ära teha.

Aga ametniku ja poliitiku vahe – kas ja kuidas olete hakanud teistmoodi funktsioneerima? Mida on vaja olnud endale juurde kasvatada või maha lihvida?

Ausalt öeldes kõige suurem üllatus või muutus, millega tuli kohaneda, oli meedia. Väga kummalisel kombel kõik see, mis puudutab solidaarset ravikindlustust või sotsiaalvaldkonna teemasid ... ma olin ka varem ajakirjanikega rääkinud ja siis oli suhtumine, et "rääkige meile, kuidas asjad on". Minusse suhtuti nagu eksperti. Aga alates 2. maist 2018 – samad teemad ja küsimused, aga toon või suhtumine oli hoopis teistsugune: "Aga miks ta midagi teinud ei ole", "Miks see või teine valesti on", mis ühelt poolt ongi normaalne, sest sa peadki olema valitseja suhtes nõudlik, see on ka osa demokraatiast. Samas inimesena niimoodi üleöö seda muutust läbi teha ... Selline kummaline nihe, et ma räägin täpselt sama juttu, mida ma eile rääkisin, aga nüüd ollakse mu vastu oluliselt kriitilisem.

Sisuteemade mõttes seda kohanemise vaeva ei olnud, pigem just avalikkuse poolt. Igaüks kohaneb erinevalt, võib-olla mõni sellepärast hakkabki rääkima ümmargust juttu või muutub poliitkorrektsemaks.

Aga samas võib aru saada ka sellest, mis on ajakirjanduse roll. Mina ei kontrolli pealkirju ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Nii et kui ma astun kaamera või mikrofoni ette, siis ma enam ei kontrolli suuresti seda, mis edasi saab. Ja see on minu jaoks okei.

Eks ajakirjanikud mängivad ka võimumängu, kaameranurgad võetakse sellised imelikud teinekord. Ja riigikogu liikme palk on ka täna suhteliselt konkurentsivõimetu, et selle suhtumise muutumist kuidagi hüvitada.

Mõistusega saan sellest aru, aga mul on väga raske ette kujutada, et inimene võiks või peaks poliitikasse tulema raha pärast.

Selge. Aga edasi, mis teiega veel on juhtunud, peale selle, et olete pidanud harjutama ennast ajakirjanike äkitselt tõusnud ärevusega teie vastu?

Teine pool, mida mainisin, et lõpuks on vaja teha väärtuspõhine otsus. Siin on väga tähtis teadlikkus sellest, kuidas sa ise otsust teed või kujundad. See oli enne koroonat, kui teadusagentuur tegi konverentsi – nemad räägivad ka ju teaduspõhisest otsustamisest, teaduse populariseerimisest – ja minult paluti sõnavõttu teemal, kas poliitik peab teadlast kuulama. Mis teie arvate, kas poliitik peab teadlast kuulama?

Ma arvan, et peab kuulama, aga ta ei pea otseselt kättpidi laskma teadlasel riiki tüürida ega saa delegeerida talle valitsemise kohustust.

Minu vastus oli ka see, et kahtlemata teadlane tuleb ära kuulata, aga ei ole vaja teadlase sõna kuulata. Need ongi kaks erinevat kategooriat.

Arusaamatu, miks poliitikas soovitakse teha otsuseid kõhutunde või pooliku informatsiooni pealt. Sellisel puhul räägitakse otsustusjulgusest, aga ka see võib näidata mingil määral julguse puudust, kui otsust ei julgeta teha andmete pealt.

Kui me räägime näiteks teisest sambast, siis ei juletud ausalt otsa vaadata andmetele, et on riskid, et suureneb pettuste risk ... No siis sa saad selles eelnõus ette näha ka meetmed, et sa saad maandada need riskid, mis oleks inimeste toimetulekule või sellele muutusele, mis sa soovid laiemalt teha, ohtlikud. Aga niikaua, kui sa ei vaata ausalt otsa tervikule ja sellele, mida sa teed, siis sa tegelikult alusetult välistad kõik riskid ega tegele teadlikult sellega, et saavutada ka tehtud valiku puhul kõige parem tulemus.

Kuidas te hindate, kas bürokraadid, kelle olemasolu üheks õigustuseks peetakse stabiilsuse hoidmist, et valitsuste poliitika liiga seinast seina ei lappaks ja et kogu aeg Eestit otsast ümber ei hakataks ehitama, oleks saanud midagi paremini teha selleks, et see muutus oleks natukenegi legitiimsem ja vähem toores välja näinud?

Ma pigem näen, et võrreldes esialgse plaaniga asi läkski paremaks, paljuski tänu asjatundjate tööle ja survele. Aga see on omaette huvitav küsimus nii rahanduskomisjoni kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni töös. Väga mitmel korral, tegelikult ka sellel nädalal tekkis see küsimus, et mida on ametnikul õige öelda või väita? Või sobiv. Mis on poliitikute ootus, kui keegi tuleb eelnõu tutvustama, seisukohta tutvustama, mingisugusest teemast ülevaadet andma.

Tegelikult on need arusaamad väga erinevad, nii et ma korduvalt olen pidanud võtma positsiooni, et kuulge, ma ei taha, et ametnik esindab ainult ministri poliitilist positsiooni, tahaks kuulda ka ekspertteadmist, isiklikku eelistust. See on minu kui riigikogu liikme jaoks väärtuslik informatsioon. Ma ei pea seda võtma otsustamise aluseks, aga ma tahan teada teisi perspektiive. Kokkuvõttes saan ma otsusest paremini aru, suudan seda paremini selgitada ja see hõlbustab ka riskide maandamist.

Ma ei taha öelda, et poliitiliselt on üks või teine asi keelatud. Aga ka poliitilisi otsuseid, mida ekspert või teadlane ei soovita, tuleb teha teadlikult.

Teadlastest rääkides, meil on nüüd üht valitsust nõustamas kaks konkureerivat teadusnõukoda, Jüri Ratase ja Kaja Kallase oma. Tselluloosivabriku protsess oli täpselt samasugune. Üks vabakonna ekspert ütles, et ka selle puhul teadlased tegid ennast mõnevõrra lolliks, hakati vastastikku üksteist materdama. Kuidas teadlane sellises olukorras üldse mingisugust staatust endale küsida saab? Kuidas sellisel pinnal soovida valgustunud demokraatiat?

Mina ei ole selles osas üldse nii kriitiline. Need valikud, mida me praegu teeme, on sageli sellised, et sul ei ole universaalset õiget või valet, head või halba. See on sageli kompromiss, konsensuse ehitamise protsess ja me oleme selles pigem halvad.

Asi ei ole teadlastes, vaid selles, et me ei suuda leppida ebakindluse, vastukäiva informatsiooniga ja omavahel kokku leppida.

Kui kokku lepitud ei saa, siis minnakse tänavatele. Kui piketeerimise statistikat vaadata, siis Eesti on üks kõige vähem streikivamaid maid ja siin võib jälle küsivalt otsa vaadata Eesti sotsidele, kellega streigiõigust ajalooliselt ja osaluskultuuriliselt seostatakse. Võrreldes Taani, Prantsusmaa ja Belgiaga on meil pikk tee minna. Tõsi, üks Brüsselis töötanud sõber rääkis, et seal olid tavaks ulatuslikud ühistransporditöötajate streigid – kui streigikell kukkus, siis jäeti rong keset metsa seisma ja pidid endale sinna metsa takso kutsuma. Pärast 2016. aasta terrorirünnakuid tehti järjekordne streik ja selles uues olukorras see puudutas nii valusalt inimeste turvatunnet, et sellisest streigist sai tabu. Seal saadi aru, et tänavapoliitikat tuleb terroriajastul natuke maha tõmmata. Eestis oli viimane streik, õpetajate streik, millal, 2012. aastal?

Tervishoiutöötajad on ka pärast seda streikinud.

Kuidas selle tänavapoliitikaga on? On olemas selline termin nagu "metsik streik", kust jookseb õigusvastase demonstreerimisõiguse piir? Sotsdemmid on reeglina näinud sellises nii-öelda füüsilises kogunemises ja ka piirangute seadmises teistele – võetakse mingi teenus lihtsalt ära kaasmaalaselt, kui õpetaja või tervishoiutöötaja streigib, see mõjutas ju väga paljusid – ka mingit legitiimset poliitika ajamise viisi. Et kus see piir on "metsiku streigi" ja lällamise vahel?

Eestlased tõesti näitavad oma ärritust väga vähe tänaval. Vahepeal tõesti oli rida aastaid, kus praktiliselt ühe käe sõrmedel võis lugeda kokku korrad, kui keegi tänavale tuli. Need olid tudengid, arstid, õpetajad. Aga seda, et sul on võimalik meelt avaldades näiteks poliitilist otsust muuta, seda kogemust ongi meil vähe. Seda ei nähta justkui väärtusliku instrumendina.

Ühelt poolt kogu see individualism, ise tegemine, iseenda eest väljas olemine ei soodusta seda, et tuleme mitmesajakesi välja ja et meil on nüüd ühine eesmärk – olgu see palgatõus või poliitilise kultuuri parandamine – mille nimel hakkame võitlust pidama niikaua, kui me selle muutuse saavutame. Ühist tegutsemist on vähe ja kui seda on, siis see on terav mure su enda jaoks, puudutab erivajadusega last või omastehooldust, kus tegelikult ühingud, mis on tekkinud, seovad inimesi, kellel on praktiline kogemus ja mure selle teemaga. Me peamegi õppima.

Aga kuidagi tundub, et asi läheb paremaks ka riigikogu ees. Ka väikesed asjad, et sul on olemas trummarite meeskond ja demonstratsiooni tekib kuidagi elu sisse ...

Et tekib tänavapoliitikakultuur?

Jah, täpselt. Aga nii nagu tänaval läheb samamoodi kusagilt piir ka riigikogus.

Muidugi on meil sõnavabadus, igaüks võib oma arvamust välja öelda, aga politsei usaldusväärsuse õõnestamine või nagu tehti kohtunike puhul ... See on minu meelest riigivastane, lubamatu. Aga lisaks sellele, nii nagu te kirjeldasite, et teadlaste suhtes ollakse skeptilised ...

Igal sellisel meeleavaldusel ja liikumisel on eestvedajad, kelle motivatsioonis me väga harva kahtleme. Esimese hooga võidakse vaadata, et võib-olla tõesti see on inimese jaoks väga oluline südameteema. Aga kui see tähendab suuremate rahade liikumist ja inimesele endale sissetulekut, töö tagamist mitmeks järgmiseks aastaks, siis minul tekib küsimusi. Et kes mingit imerohtu soovitab, ise neid pille või tablette müüb – tegelikult oleks vaja kahelda ka nende inimeste motivatsioonis, kes n-ö oma meelest õilsal eesmärgil neid inimesi kokku toovad ja tegutsema suunavad.

Peate silmas seda habemega tänavaerakonna esimeest? Inimene väljendub ja osaleb ühiskonnas nii, nagu oskab ja ka vulgaarset teksti tuleb osata kuulata. Aga kui keegi kirjutab, et pöörame äkki riiki ka ja pillub viiteid võimaliku algava kodusõja kohta, siis ka seda tuleks võtta sama tõsiselt kui vihaks maskeerunud muret. Ma olen täiesti kindel, et need 60 miljonit eurot, mille Mart Helme kaitsepolitseiametile majaehituseks eraldas, ei anna EKRE-le tegevusvabadust, mida näiteks vene keelt kõnelevatele samade taotlustega seltskonnale ei lubataks. Kas ma mäletan õigesti, et nii selle Teise Eesti manifesti kui ka kümnend hiljem Harta 12 ning selle õhustiku kujundamise juures oli ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond? Mõnes mõttes on ka sotsiaaldemokraadid Eesti elu juhtimisel kasutanud geriljataktikat. 2013. aastal kasvatati riigikogule selga rahvakogu, kas te ka ise saite võimaluse seal osaleda?

Lootsin olla rahvakogu liige, aga ei vedanud, ei sattunud sellesse, see oli loterii. Tol ajal töötasin analüütikuna mõttekojas Praxis ja pakkusin tuge.

Need ettepanekud, mis rahvakogule tulid, nende sünteesimisel olin juures ja olin seal kohapeal ka, et aidata aruteludest koondeid teha. Nii et olin kohal, nägin, jälgisin, väga huvitav protsess. Aga see ei olnud kuidagi erakondlik tegevus. Inimesed, sealhulgas need, kes on väärtuste poolest sotsiaaldemokraadid, nägid seda, et Eesti poliitikas on tõesti vähe läbipaistvust ja kaasavõtmist ja seda tuleks muuta.

Aga tänavapoliitika juurde tagasi tulles: vastutus korraldajatel ja osalejatel on mõnevõrra erinev.

Me ei ole hästi aru saanud, et selle 30 aasta jooksul ongi tekkinud terve seltskond inimesi, kes tunnevad, et riik on nende suhtes olnud ebaõiglane. Kui me kõik tunneksime täpselt, see on see Eesti riik, mille eest me seisime, mida me üles ehitasime, see on minu riik, mul on siin selline roll, ma tahan teha seda ja kaasa rääkida saan ma sellisel viisil ... Kui see arusaam oleks olemas, siis ei olekski neid meeleavaldusi ja politseinike vastu minekut.

See tunne, et sulle on liiga tehtud – kellel võetakse lapsel puue ära, kellel keskkonnaamet teeb trahvi, kes ei saa aru kohtumäärustest – tõesti on anekdootlikke näiteid, kus inimene loeb määruse läbi ja ütleb, et ma ei saa aru, kas ma sain hüvitist või mult mõisteti välja mingi trahv ...

Ma ei saanud isegi ilma tõsise pingutuseta aru paljudest käskkirjadest, mida ametnikuna kooskõlastama pidin. Need ongi koostatud selliselt, et pead töötama selles asutuses 20 aastat, et aru saada, mis käskkirjas öeldakse. Ametnikud kirjutavad reeglina ametnikele ja nad ei oskagi teisiti. Kahjuks.

Kui seda muutust ei teki, et riik on inimlik, suhtleb iga inimesega nii, et inimene päriselt saab aru, mis nüüd juhtus, milline otsus vastu võeti või kui ta nõu küsib, et mis on need sammud, mida ta järgmiseks peaks tegema ... Niikaua, kuni me seda ei suuda, tekib järjest juurde neid, kes tunnevad, et kuulge, see riik on minu suhtes ebaõiglane. Ja kui see tunne on väga tugev, siis võib ju ka aru saada, et sellest tekibki tahe minna riigi vastu, et äkki tuleb midagi paremat.

Jevgeni Ossinovski vastus sellele ebaõiglusetundele oli, et keelame joomise ära ...

See oli nüüd küll ebaõiglane spinn ...

Võtan sammu tagasi, ütleme niimoodi, et mängin siin saatana advokaati veidi ja spinn on selline, et Ossinovski üritas tegeleda tagajärje maksustamisega ja probleemi endani ei jõudnudki. Te ütlesite alguses, et teil Läänemetsaga olid erinevad hinnangud sotside lähiminevikule. Mis selle kümne aastaga juhtus? Kuidas sealt 20 protsendi pealt alla tuldi ja kuidas siis ei suudetud hõlvata neid inimesi, kes tõesti tajusid ka ebaõiglust. Miks te neid lumesõdalasi oma tiiva alla pole saanud?

Kõigepealt natuke vildakas arusaam demokraatiast, just see keelamise-käskimise osa.

Minult on ka väga palju küsitud, et mis te õpetate neid inimesi elama, mis minu jaoks on väga hämmastav. Minu meelest me oleme ainus erakond, kes tegelikult seisab selle eest, et igal inimesel oleks võimalik ise elus valikuid teha. See, et sul oleks olemas haridus, sul oleks sissetulek, sul oleks vabadus ise otsustada, kuidas sa oma elu elad. See on fundamentaalne, see on kõige olulisem.

See, et inimene võib eksida, see, et ta võib valesti valida, see, et ta võib ümber otsustada, see on ka kõik täiesti okei. Seda me ei pea kuidagi keelama, piirama. Aga seda, et mõni tervistkahjustav valik võib olla kallim kui teine, see ei ole küll millegi keelamine.

Mul on paar huvitavat näidet olnud. Mul sõbranna ütles, et nüüd vist nad peavad mehega abielluma, ära registreerima, et muidu ta kaotab ravikindlustuse. See tegelikult ei ole ju vabu valikuid võimaldav riik, kui sa ravikindlustuse saamiseks tunned, et sa pead abielluma. Abielluda võiks teistel põhjustel. Meil on terve rida tingimusi, kus on võimalik saada ravikindlustus ka ise tööl käimata ja sotsiaalmaksu maksmata. Ja nüüd siis inimesed mõtlevad, et millisesse kasti ennast mahutada, et mitte ravikindlustust kaotada. See suund peaks olema ikkagi, et ravikindlustus, ligipääs arstiabile on nii tähtis, et see võikski olla kõigile kättesaadav. Et piisab sellest, et inimene ise soovib olla terve.

Ma arvan, et kõik inimesed soovivad olla terved. Sellest tegelikult peaks piisama, mitte see, et su sissetulek peab olema minimaalselt selline, sa pead nii palju maksu maksma, siis sa pead mingiks kuupäevaks midagi tehtud saama, pead mahtuma sellesse, teise, kolmandasse või viiekümnendasse kasti. Mungad ja nunnad saavad ka muide Eesti ravikindlustuse.

Mul ei ole praegu ravikindlustust. Pean ka mungaks hakkama. Kuidas see käib?

Täpsemaid juhiseid ei oska anda, meil on vähemalt nunnakloostrid, ma ei tea, kui palju see teid aitab. Eks peate siis endale selle sobiva kasti leidma.

Aga teie küsimuse juurde tagasi tulles, meil peaks olema valikuid võimaldav ühiskond ja vähem keelde ning piiranguid. See on just see, mille eest sotsiaaldemokraadid seisavad ja kõige muu väitmine on pahatahtlik, eksitav ja mis iganes.

Võib-olla olete kahe silma vahele jätnud stiiliküsimused. Poliitkultuuris on stiil ikkagi see, kuidas asju välja öeldakse, mis lausete ja millise tooniga, ja kes mida ütleb. Võtame Ossinovski. Ilmne vastuolu seisnes selles, et tegemist oli ikkagi oligarhi pojaga ja tema esinemismaneer ei võtnud temalt ära seda mainet, et näe, Inglismaal õppinud kena noormees õpetab vaeseid elama. Võib-olla olekski pidanud Jevgeni jätma täiesti välja kogu tervisekäitumise asjast ja andma selle teema kellelegi teisele rääkida, sotsidel on esimehe staatus niikuinii tinglik. Aga kuidas teil isiklikult tunne on, et kas Eesti erakonnad saavad aru – ärme räägi ainult sotsidest – mis poliitmaastikul nii-öelda rahva seas õigupoolest toimub? Kas poliitikute vahel on liikvel arusaam, et eesti rahvaga toimub praegu see ja see, ning probleem, mida peaksime lahendama igaüks omal moel, on selline ja selline?

Ei, ei ole kuulnud ühtegi head usutavat arusaama, mis on need asjad, mida meil ühiskonnana teha oleks vaja ja tegelikult on see üks minu suuremaid pettumusi ja murekohti.

See palju räägitud klišee, et väga ühtselt tegutsesime selleks, et Euroopa Liitu ja NATO-sse saada ja ka euro kasutusele võtta. Kui meil oli rahandusminister Ivari Padar, siis sotsiaaldemokraat kärpis riigieelarvet, sest saime aru, et pagan, kui me praegu euroalasse ei saa ...

Euro tulek oli ju ka poolsõjaline operatsioon, soomukid, särgid-värgid.

Ühine oluline eesmärk ikka seob, seob ka erakondadeüleselt ja praegu meil seda ei ole, vaatamata sellele, et on kriis kriisi otsa. Tegelikult me ei saa lubada lõhenemist, me ei saa lubada eri suundades jooksmist või pingutamist.

Meil ühiskonnas oleks vaja nüüd mõnda edulugu. Ma lootsin, et äkki on see tõesti koroonavaktsiini leiutamine või elektriarvete hüvitamine ... Meil on digiriik, meil on info olemas, et teeks midagi nüüd kiiresti ja ilusasti ära, et saaks öelda, et vaadake, teised alles mõtlevad, aga meil on tehtud. Aga ei tulnud seda lugu, ei tulnud vaktsineerimisest, vaktsineerimisele registreerimisest ...

Ma väga ootan, et me suudaksime nii poliitikutena kui ka ühiskonnana teha midagi koos hästi ära. Midagi sellist, mille puhul me saame ise ka uhked olla. Ja kui vaadata nüüd tõesti julgeolekuolukorda, kliimapööret, siis tegelikult meil on vaja suuri muutusi.

Ükskõik, kas me räägime Ukrainaga seoses sõjaliseks olukorraks valmisoleku tagamisest või sellest, et me tõesti läheme üle taastuvenergeetikale, saavutame süsinikuneutraalsuse. Need on kõik suured muutused, neid on vaja teha. Aga neid muutuseid saab teha ainult siis, kui inimestel ühiskonnas on kindlus, et just mina ei ole see, kes jääb kaotajaks.

Kui kõigil on tunne, et äkki riskid realiseeruvad just minu jaoks ja ma ei suuda oma senist elukvaliteeti hoida, siis keegi seda muutust ei taha ja väga keeruline on kedagi veenda. Võib-olla osaliselt see selgitab ka seda alkopoliitikaga juhtunut, et kui kõik tunnevad, et minu jaoks läheb ostukorv kallimaks, siis mis paremaks läheb? Võib-olla peaks suutma vastata küsimusele, et mis meil ühiskonnana paremaks läheb, kui meil on vähem vägivalda, kui meil on vähem õnnetusi, kui meil on vähem noorte surmasid. Et mis see laiemalt tähendab.

Aga tehke seda koos meediaga.

Lugesin seda vist Äripäeva intervjuust Alko 1000 poe rajajaga, et kui alkopoliitika muutus, siis nemad olid teinud omale piiriäärse poe, aga kedagi väga ei käi … juba möödub kuu, kaks, kolm ja ta rääkis ilusti, kuidas nad äripartneriga olid kokku leppinud, et ega me kaua vastu ei pea. Et paar kuud veel, kui midagi ei muutu, tuleb uksed kinni panna. Ja minu arust ta ütles mingi sellise lause: "Ja siis tuli ajakirjandus meile appi."

Ka Postimehes ilmus üle kahe lehe lugu, et kui stardid Kohtla-Järvelt, mitu kasti õlut ja viina pead siis ostma, et 70-liitrise paagiga Volkswagen omadega plussi jääks. Sellised näited olid välja joonistatud.

Ehk siis ettevõtja tõlgendas seda ärimehena kui midagi, mis tekitas tema jaoks pöörde tema ettevõtte käibes. Mina kõrvalt vaatasin, et päris huvitav, et selline taju oli tekkinud. Küsimus on, et miks see nii oli?

Aga miks te siis ei helistanud sellele ajakirjanikule, teinud briifingut. Eesti on nii väike, siin pole nii palju ajakirjanikke, keda veenda.

No ma ei tea nüüd, kas ajakirjanike erakonnastamine on see suund, kuhu minema peaks?

Info vahetamine ei ole erakonnastamine. Ajakirjanikud ikka suhtlevad poliitikutega. Et alkorallit mõnuga just sellise nurga alt kajastati, on ka ilmselt ajakirjanduse olemusliku valitsusskepsise osa. Aga selgelt olid seal mängus ka ettevõtjate huvid.

See, et erakond kõneisikuid võiks valida ... tõesti mõni on ühel teemal usutavam kui teisel, et võib-olla mina ei peaks rääkima väetistest või põllumajanduslike võtete muutmisest või erimärgistatud vedelkütusest.

Aga on inimesi, kes suudavad seda teha sellepärast, et nad ise on kõige sellega kokku puutunud ja kõik saavad aru, et nad teavad, millest nad räägivad. Aga samamoodi inimesed, kes tunnevad sotsiaalvaldkonda, haridust. Igas erakonnas on inimesi, kes on päriselt olnud õpetajad, arstid või põllumehed. Kui selliselt kõneisikuid valida, siis on keerulisem silte kleepida ja eelarvamuslikult suhtuda. Selles mõttes olen ma nõus.

Kui Jüri Ratase teine valitsus 2019. aastal EKRE-ga võimule tuli, siis sotsid olid kuidagi vait. Kas Indrek Saar siis ütles erakonnale, et mängime surnut ja ootame, mis saama hakkab? Olite samal ajal ka juba erakonnas?

Ei saa öelda, et me olime riigikogus või ajakirjanduses kuidagi vait ...

See, et meil EKRE-ga väärtuselist kattuvust eriti ei ole, oli selge. Samas minult küsiti ka kommentaari, et "issand jumal, kuidas selline asi on võimalik". Aga valitsus oli ju legitiimne. Me võime hukka mõista ühte või teist poliitilist valikut või otsust koalitsiooni moodustamiseks, aga valitsus oli ametis ja siis sai kritiseerida ainult tema otsuseid. Et ei, ei toetanud valitsuse ametisse asumist ega tegutsemist ju kuidagi. Aga selline see demokraatia ongi.

Eks siin võib ka olla stiiliküsimus, et sotsid ei läinud kohe kaasa selle lumpeniseerunud registriga, see ka olemuslikult võõras teile ja miks mängida võõral mänguväljal? Et mingi hetk määrid iseennast ka ära ja lähed trollimisega kaasa?

Mind väga segab madalama ühisnimetaja suunas liikumine. Tegelikult peaksime suutma, tahtma paremini, mitte nii, et kes kõige ebaviisakamalt ütleb ja kõige rohkem lärmi teeb. Me ei peaks soovima olla samasugused, vaid pigem liikuma vastassuunas.

Kas sotsidel on plaan ka vene valijaga? Lõimitus keskerakonnaga on venekeelsel vähemusel endiselt vist suurem kui lõimitus Eestiga?

Need viimased lõimumismonitooringud näitavad päris huvitavat pilti. Ühelt poolt tõesti see, et asjad on paremaks läinud, tarbitakse rohkem ETV+-i ja ka teisi Eesti meediakanaleid.

Aga seoses sellega, et ka Eesti kanaleid rohkem tarbitakse rohkem ja on parem arusaam sellest, milline Eesti elu on … Võin nendes osakaaludes eksida, aga need olid ehmatavalt suured, vist kolmandik inimestest ikkagi tundis, et nad on kõrvale jäetud, teistsugused või kehvemas positsioonis. Vaat see on muret tekitav. Et kui sa elad, õpid, töötad siin, siis miks sa ei tunne, et oled väärtuslik? Miks sa ei tunne, et sul on võimalik ka oma arvamust avaldada?

30 aastat pärast iseseisvuse saavutamist on see indikatsioon, et me ei ole lõimimisega hästi hakkama saanud. Ega meil pole toimetuleku osas eesti poliitikat ja vene poliitikat, et ükskõik, kes on see inimene, kellel ei õnnestu palgast ära elada või lapsi kasvatada ...

Pandeemia ajal on ka räägitud, et tegelikult oleks pidanud vene kogukonda valitsema veidi teistmoodi nende korralduste-käskudega, kahte riiki muidugi korraga Eestis pidada ei jaksa. Aga ometi on venekeelses ruumis ootused valitsemiskultuurile ilmselt teised.

Ma ei ole nõus sellega, et vaja oleks kahte erinevat riiki. Küsimus on ju selles, et näiteks kriisijuhtimises me soovime saavutada tulemust.

Me teame, et eakale tuleks paberil midagi koju saata, mitte piirduda ainult elektroonilise kanaliga, või kellele sobib perearsti kaudu lähenemine või perearsti kõne, kellele töötab väga mugav e-registreerimise võimalus ja suhtlemine bot'idega või millega iganes. Et igale inimesele ei ole vaja seda personaalset tervishoiutöötajat vastu.

Täpselt samamoodi peame aru saama, kuidas see sõnum vene kogukonnas kohale jõuaks, töötaks, et saavutaksime tulemuse, mida tahame, olgu see siis nakkuse levik või julgeolekuolukord. See on pigem kommunikatiivne küsimus, aga selles osas on teil õigus, et kui sa soovid poliitikas oma programmilisi seisukohti tutvustada, siis sul on täpselt samamoodi vaja nii hea keeleoskusega inimesi, aga ka neid, kes oskavad seda sõnumit niimoodi kohale viia, et see ka tegelikult töötaks.

Kas sotsid siis koostavad vene sihtrühmale eraldi sõnumeid?

Mitte sisus, aga mõnel erakonnal on positsioon, et ei ole vaja tegeleda kodakondsuse küsimusega, vene kooli küsimusega, et siis ei ole vaja seda võib-olla ka väga kommunikeerida. Aga meil on ju sotsiaaldemokraatide hulgas koosõppiva kooli kui ka muude teemade puhul väga tugevad kõneisikud, kes suudavad seda usaldusväärselt teha.

Aga olulisim küsimus edasi vaadates on tegelikult rohepööre. Kui me ütleme Eestis mis iganes kliimaga seonduva asja, kõik mõtlevad kohe Ida-Virumaa ja põlevkivi ning see kahtlemata lihtsalt puudutab rohkem vene emakeelega inimesi, nende sissetulekut, nende ümberõpet, nende tulevikku. Selles osas peaks strateegia suutma venekeelset elanikkonda kuidagi kõnetada.

Ma ei ütle, et see on strateegia, ma ütlen see on Eesti jaoks hädavajadus. Kui me soovime kliimapöörde tegemises edukad olla, siis peame looma Ida-Virumaal kindluse, et sissetulek ja töökohad säilivad. Et Ida-Virumaa inimesed ei tunneks, et ahah, Eesti teeb kliimapööret, aga ta teeb seda meie arvelt.

Iseenesest teil sihistatud lähenemise loovust erakonnas ju on. Võtame sellesama Tallinna öölinnapea. Kui te märkate määrata endale inimese, kes käib öösel joobnud hipstereid värbamas, siis kes on teie kõige kuulsam venekeelne kõneisik, kes on sotside Arkadi Popov?

Vene emakeelega inimesi on meil erakonnas ilmselt kümneid, sadu, aga kui me vaatame Ida-Virumaa poole, siis meie Ida-Virumaa ime ikkagi sündis kohalikel valimistel Katri Raigi näol. Nii et tegelikult ka inimene, kes emakeelena vene keelt ei räägi, suudab. See ei ole keeleküsimus, kui sa mõistad Narva inimesi, nende muresid ja suudad tekitada kindlustunnet. Et teeme nüüd ikkagi korraliku linna, kus lastel on võimalik saada head haridust, ühistransport toimib, kõik muud asjad toimivad. Seda hinnatakse vaatamata keelele või mis iganes rahvuslikule taustale. See, kui me elame siin koos ja meil on ühised eesmärgid, see ühendab kõige paremini.

Lõpetuseks. Kuidas teile tundub, kas Kaja Kallas on mingites olukordades vahel üle mänginud selle "ma olen naine ja sellepärast mind ei aktsepteerita"-kaardiga? Ma ise selles küsimuses seisukohta ei oma, see ei ole isegi minu väide, aga olen seda kuulnud, sestap küsin peaministri sookaaslaselt.

Kaja Kallas ei ole peaminister sellepärast, et on naine, ta sai 20 000 häält, võitis valimised.

Aga need on kaks erinevat asja, et kas inimene soovib, nõuab midagi, või peab naisena võimupositsioonil olles oluliseks – ja seda juhtub Eestis ikkagi oluliselt vähem, kui seda juhtub meeste puhul – seda teemat selgitada.

Näiteks Kersti Kaljulaidilt on küsitud väga palju selle kohta, kuidas on olla naisel presidendiametis ja täpselt samamoodi Kaja Kallaselt. Tähtis on rääkida sellest, milline on tema kogemus nüüd võimule saamisel.

Ükskõik, kas teema on ajakirjanduse liigne tähelepanu pööramine välimusele või hoopis sookuuluvusega seotud ähvardused, sellest tuleb rääkida. Mitte midagi ei muutu paremaks, kui me pigistame silma kinni selles osas, et peaminister on naine ja proovime ignoreerida seda fakti ning neid eelarvamusi. Seetõttu ongi Kaja Kallasel olnud reaalselt raskem. Ja on täiesti aus, et me sellest avalikult räägime.

Tänan väga huvitava vestluse eest. Jõudu siis teile Läänemetsaga sotsdemmide juhtimisel, tulevad huvitavad valimised. Sest moraalne paanika, mis Eesti poliitikuid pärast Trumpi võimuletulekut tabas ja inimesi veidralt käituma sundis, ei ole vist päriselt üle läinud, ja nagu te ütlesite, siis riigikogu kohvikus ei kuule endiselt ka selget juttu selle kohta, mis valijaskonnas toimub. Sellest moraalsest paanikast enda distantseerimine saab vist olema erakondadele kõige suurem väljakutse. Et kuidas valimiskampaanias päris asjadest rääkida ja ellu jääda.

Jah, just, kuidas päris asjadest rääkida, sest reitingupilt on ju ka huvitav, neli võrdset ja siis paar künnisega maadlejat, kõigi jaoks on väga oluline see, mis 13 kuu pärast saab.

Edu!

Aitäh!