"Kõigepealt peab huvi olema selle asja vastu," sõnas Jõeste, kes leidis käsitöö enda jaoks juba lapsepõlves. Edasi otsustas ta õppima minna Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvusliku tekstiili erialale.

"Õpingute vältel ma nägin nii kinnaste kui ka üleüldse erinevate eesti tekstiilide puhul seda peent käsitööd, mis on väga keeruline, väga värviline, väga suurt kannatust nõudev, peeni töövahendeid nõudev," meenutas Jõeste. Hiljem lõi Jõeste kolleeg Anu Pink oma kirjastuse ning koos mõtlesid naised, et hakkavad jäädvustama eesti kindapärandit.

Teos "Eesti silmuskudumine 3. Labakindad" sisaldab ligikaudu 300 labakinnast erinevatest Eesti paikadest. "Proovisin leida kõikidest kohtadest, kust vähegi on midagi säilinud," rääkis Jõeste.

"Ta väga tundlikult oskab seda pärandit interpreteerida ja tõesti tuua tänapäeva," iseloomustas tekstiilikunstnik Ave Matsin Jõestet. Ka lisas Matsin, et Jõestel on suurepärane oskus enda teadmisi teistega jagada.

Jõeste mõju on Matsini arvates olnud suur, kuna tema õpetussõnad on olnud paljudele käsitööhuvilistele kasulikud. Nii on väga mitmed inimesed leidnud endas kire kudumise vastu. "Nõnda ongi juhtunud, et minu käest enam nii väga ei tellitagi kindaid, sest inimesed oskavad ise nüüd kududa," rõõmustas Jõeste.