Kristi Jõeste meistrikoja Ulas kindanäitus "Külma vastu" on pühendatud eesti traditsioonilistele kinnastele - see on sild eilse ja tänase vahel. 50-st kindast koosnev rändnäitus, mis alustas teekonda oktoobri lõpus Tallinnast, on üheltpoolt ood autentsetele kinnastele nii nagu näeme neid muuseumides kogu oma värvi- ja mustririkkuse ning keeruliste tehniliste kudumisvõtetega, teisalt uudne lähenemisviis, kus ühest pisikesest detailist sünnib kaasaegne autorilooming kaasaegsele tarbijale. Vaataja ette tuuakse külluslik valik roositud, kirjatud, narmastatud, tikitud ja vikeldatud eesti kinnastest, mis kootud kohalikust lõngast ja peenikeste varraste abil. Keskmiselt kulub ühe kindapaari peale 25 töötundi.

Ulas on 4. sajandil Armeenias elanud piiskopmärter Blasiuse eestikeelne nimi. Ulas on villatöötlejate ja -kauplejate kaitsepühak, kes saatis eluajal korda mitmeid imetegusid, ravides loomi ja inimesi. Ulasega seostub ka põnev numbrimaagia: temale pühendatud päeva tähistatakse Idakiriku järgi 11. veebruaril, mis on Kristi Jõeste soomlannast vanaema Aino sünnipäev. Samuti on numbril 11 meistritegevust soosiv mõju.

Ulase meistrikoja eestvedajaks ja kunstnikuks on Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga tunnustatud kindameister, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala programmijuht ja lektor Kristi Jõeste (s. 1977). Temalt on koos Kristiina Ehiniga 2012.a ilmunud raamat "Kirjatud teekond", mille lood kunagistest kudujanaistest ja kaunid fotod Kristi kinnastest on tublisti aidanud kasvatada huvi eesti rahvusliku kudumiskultuuri vastu. Koostöös Anu Pingi ja Siiri Reimanniga nägi 2014. a oktoobris ilmavalgust kauasel uurimistööl põhinev I osa suurest Eesti silmuskudumise triloogiast.

Näitusele aitasid kindaid kududa peale Kristi veel 13 naist. Kasetohuga kaetud kindaalused valmistas Andres Ansper Päikesepuu OÜ-st.

Christi Küti vaibanäitus
Koos abiellumisega, uue elu alustamisega, on kaasnenud alati heaolu- ja õnnesoovid, mille täitmine oli seotud kindlate kaitse- ja tõrjemaagiast lähtuvate toimingutega. Rituaalse käitumise kaudu püüti mõjutada noorpaari saatust ja vastastikust läbisaamist. Traditsiooniliste tõekspidamiste ja maagiliste usundiliste kujutelmadega seostatuna on vaibal olnud pulmadega seotud situatsioonides tähendus nii kasutaja kui ka „publiku” jaoks.

Pulmadeks valmistatud sõba, voodi- ja sõidutekk saatsid eestlaste pulmatraditsioonis pruuti-peigmeest kuni peiukoduni. Vooditekke kooti algselt vaid pulmavaipadeks, need olid esialgu ainult abielurahva sängikatteks. Nooriku näpuosavust mõõdeti aga kaasavaraks valmistatu järgi ning selle ehteks peeti pulmavaipa.

Igal inimesel on oma suhe minevikuga ja sealt pärit esemetega. "Minu jaoks ei ole olemas uut ilma vanata, seda ennekõike edasiantavate väärtuste kaudu," ütleb Christi Kütt. 19.–20. sajandi algusest pärit kaasavaratekkide motiivistik on ka selle väljapaneku inspiratsiooniallikaks. Kollektsioon on mõeldud rõhutama rahvusliku käsitöötraditsiooni järjepidevust ja püsivust, looma sidet möödunuga ja seda sidet riietuse- ja kodusisustuse kaudu kinnitama.

"Minu ettekujutuse kohaselt on vaibad valminud, mõeldes naistele kui kultuuri järjepidevuse kandjaile. Kootud kollektsioonis olen kasutanud vanu käsitöövõtteid ja kaunistusviise – tikandit ja metallnaaste, mis on ammusest ajast tuntud võtted ja millega rõhutati esemete kaitsefunktsiooni kui üht vanemat ja põhilisemat," lisab Kütt.

Materjalina on kasutatud linast ja villast lõnga, Eesti jaoks traditsioonilist, läbi aegade kohaseimat omamaist materjali.

Christi Kütt on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala ja Eesti Kunstiakadeemia kunsti-ja kultuurantropoloogia magistriõppe. Alates 2001. aastast töötab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias lektorina.

Näitused on avatud Uue Kunsti Muuseumis 1.märtsini 2015.