Anders Roslund "Magahästi" (Eesti Raamat)
Rootsi keelest tõlkinud Li Laanemets

Anders Roslund on üks selle sajandi kõvemaid põnevikumeistreid ning see paistab kogu oma ilus välja ka uues raamatus "Magahästi", mis järjeks kiirelt tippu tõusnud loole "Õnnesoovimesul".  Oskus kirjutada sügavalt jõledatest asjadest (antud juhul siis lapsepilastus ja inimkaubandus) ilma langemata põhjendamatu naturalismi lihtlabasusse on tõsine kunst. Ja paraku mõjub peenemalt vormistet tekst märksa tõhusamalt.

Helgusest raamat mõistagi ei pakata, küll aga paneb mõistma, kui palju sigadusi, millega inimesed hakkama saada suudavad, on tegelikult kinni kõige harilikumast võimutundest ja ihast selle järele. Koolikiusamisest kuni teise rahva ja riigi ründamiseni sügaval sisimas hakkab asi ikkagi pihta sellest, kui võim satub kellegi kätte, kellel seda mingil juhul olla ei tohiks. Ka mitut sorti seksuaalsed hälbed on olemuselt pigem võimu küsimus.

Roslund joonistab osavalt välja, kui hästi kurjategijad oma tegevust enese jaoks õigeks ja heaks ja ainuvõimalikuks mõistavad mõelda. Sedalaadi juttu saab praegu ohtralt kuulda Vene ametiisikute suust, kui nad taas võtavad oma "erioperatsiooni" "põhjendada". Nii et äraspidise inimmõtlemise tundmaõppimiseks igati paras teos.

Vist ei pea eraldi rõhutama, et tehnilised oskused on autoril käpas ja üleilmse kurinõu võrk vormistatakse lugeja ette virtuoosse sulega. On hea, kui raamat on põnev; veel parem, kui ta on miskit enamat. See "miskit enamat" on siin ära tabatud.

John Wyndham "Midwichi käod" (Fantaasia)
Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar

Kui võtta üks vanakooli ulmelugu kokku umbes nõnda, et Maad külastavad mõned tundmatud lendavad objektid ja seejärel hakkab juhtuma kummalisi asju, siis on see tõenäoliselt üks kindlam viis arvestatav osa võimalikest lugejatest eemale peletada. Sedavõrd palju on sarnaselt lähtekohalt loodud kehvavõitu sõna- ja linateoseid. "Midwichi käod" sobivad aga soovitada küll.

Esmalt ja pigem räägib see raamat ikkagi inimestest ja sellestki, kuidas nonde kummaliste asjadega eri ilmanurkades ringi käiakse. See on raamat tavalistest inimestest ebatavalises olukorras ja sellisena ka tänasesse aega väga hästi sobiv. Võõrapelgus, kaitsereaktsioonid, segadus, enesessetõmbumine… asjad, millest saaks kõnelda ka täiesti ulmevabalt, ent teatav müstiline või minupärast muinasjutuline element muudab teemakäsitlemise kuidagi arusaadavamaks, loomulikumaks.

Loomulik ja meeldiv kirjutamisviis on John Wyndhamile üldse omane. Usun, et näiteks inimene, kes ulmet võõristab, aga klassikalist briti kriminulli naudib, saab Wyndhamit vägagi mõnuga lugeda. Seda enam, et omalaadne leebe huumor on taustal pidevalt olemas. Ma ei ütle, et teravad nurgad ja tülikad püstitused oleksid maha lihvitud. Ometi on ses raamatus meeldiv viibida ning ehk nimelt seetõttu jääd kirjeldatu üle kauemakski aru pidama. Teos, mis ei tekita tõrget, aga toob mõtlema inimeseks olemise vinksude ja võnksude üle.