Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: viikingitest Peetri keisrinnani
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal Leedu kirjaniku Kristina Sabaliuskaite teost "Peetri keisrinna" ning Juku-Kalle Raidi ja Askur Alase tõlgitud "Ragnari saagasid".
Kristina Sabaliuskaite "Peetri keisrinna" (Varrak)
Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel
Osatakse tänapäevalgi ajaloolist romaani kirjutada, pole see kunst kadunud ühtigi! Ja ma mõtlen ikka kohe ehtsat ajaloolist romaani, kus ajastu pole pelk kuliss, vaid mis lugeja lisaks lugemisnaudingule ka tükk maad targemana lõpuks lahti laseb. Kristina Sabaliuskaite, kõrgesti haritud ajaloolanna, on sedaseltsi ilukirjanduses üks meie aja tõhusamaid tegijaid.
Inimesel, kes on üksjagu ajalooraamatuid ja ajaloopõhiseid kirjandusteoseid elu jooksul läbi lugenud, on suure tõenäosusega kujunenud mõned ajaruumid, milles ta kaudu kirjanduse end kodusemalt tunneb ja teised, kus mitte nii väga. 17.-18. sajandi Vene tsaaririik pole mind väga ahvatlenud pikemaid ajareise sinnakanti ette võtma. Kuid hea raamat saab hakkama kõigega ja nõnda kolistasin minagi mõnuga tos ajastus ringi ja lubasin eeskätt ajalooõpikuist tuttavatel ja seega suht skemaatiliseks jäänud tegelastel kirjaniku sule läbi ellu ärgata, tuttavaks saada, suhtumusi tekitada.
"Peetri keisrinna" on raamat, mida võib julgelt soovitada ka neile, kes ajaloo(romaanide) suhtes suuremat huvi üles ei näita. Ta on lihtsalt nii tugeval tasemel tehtud teos. Nii nagu on olemas ulmekaid, mida naudivad ka ulmepelgurid või põnevikke, mida aktsepteerivad ka tõsisemate lugude austajad, nõnda on ajaloolugusid inimestele, keda ajalugu ei huvita. Sabaliuskaite lööb siinkohal vist küll kõik kärbsed ühe hoobiga. Tõepoolest kvaliteetne kirjandus.
Eriti vahva on, et meie ees on alles esimene osa, mis tähendab, et väärt kraami on varsti juurde oodata.
"Ragnari saagad. Ragnar Karuspüksi saaga. Ragnari poegade lugu. Kaarna kõne" (Ema ja Isa)
Muinaspõhja keelest tõlkinud Askur Alas, värsid tõlkinud Juku-Kalle Raid ja Askur Alas
Läheme nüüd ajalooga edasi, või õigemini pigem tagasi. Viikingite maailm on populaarkultuuris uhkel tõusuteel, aga eks see ajastu ole kunstimeistreid varemgi paelunud. Ja kunstimeistritele pole teadupärast probleemiks sündmusi ja tegelasi ajas ning ruumis kaunis meelevaldselt ringi liigutada. Kui ikka üks värvikas kuju elas teisest säravast tegijast sajandikese kaugusel ja päriselus nemad kunagi kohtuda ei saanud, aga looloogika nendevahelisi suhteid nõuab, tuleb loomulikult võitjaks looloogika. Ajalool on üldse lihtne kaotajaks jääda, sest ellujäämise ja madina kõrval oli ülestähenduste tegemiseks võimalust vähestel, ja oh kui hästi needki käsikirjad põlesid ja kaotsi läksid. Usutavat kraami on meie päevini säilinud vähe.
Nõnda on arusaadav, et inimeste ajaloopilt kujuneb sageli pigem ilukirjanduse ja uuemal ajal liikuvate piltide kaudu. On märgilisi teoseid, mis ajaloolise tõe seisukohast on vägagi vaieldavad, ent mis ometi on üles ehitanud paljude põlvkondade meelepildi ühest või teisest ajastust. Selle vastu ei saa. Ometi on imetlusväärne, kui õnnestub lugeda tekste, millest paremaid ajalooallikaid annab otsida. Vanapõhja saagadega on lugu just nii ja ongi justnimelt lugu. Sest olgugi saagad (lood, lugulood, ajalood) kirja pandud neis kirjeldet juhtumustest sadu aastaid hiljem, võtkem arvesse, et nad tulevad esiteks aeglasemast ajast ja teiseks kultuurist, kus lugude ja muu pärimuse suuline edasi(k)andmine olu elu osa ja lugulaulikuil hästi käpas. "Kõik, mis oli tähtis, peeti meeles ja räägiti edasi," nagu kirjutab oma põnevas ja põhjalikus saatesõnas saagade tõlkija Askur Alas.
Mul on suur respekt kirjasõna vastu, aga tuleb tunnistada, et pikkade lugude peast edasirääkimise oskus on aastasadadega kirjasõna leviku käigus kahanenud. Lihtsam näide taskufonide tuleku ajast – paarikümne aasta tagused telefoninumbrid võivad tänaseni peas olla, aga uuemaid ei hakka meelde jätmagi, sest nad on aparaadis niikuinii olemas. Kuni ühel hetkel enam ei ole. Viikingite maailmas oli kirjasõnal suur tõenäosus hävida, aga lood, mis paljudel meeles, andis keegi ikka edasi. Kuni nad lõpuks ka kirja said.
"Ragnari saagad" on pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast, Euroopa tumeda aastatuhande keskajast, mil Rooma korra varemetel filosoofia ega insenerikunstiga vaeva ei nähtud, käis talupidamine ja tapatalg. Saagad on loo, ajaloo ja kirjanduse ülihuvitav sümbioos, nad on korraga jõhkrad, sisukad ja poeetilised jutustused-lugulaulud. Lehvitan läbi aegade udu siit ka luuletekstide tõlkijale Juku-Kalle Raidile, kes on toonase värsiilma mõistnud ka meie kaasaegsele lugejale elusaks ümber panna.
Toimetaja: Kaspar Viilup