Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: "Geograafia vangid" ja "Saksamaa lühiajalugu"
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv keskendub oma seekordsetes soovitustes ajaloole. Soovitamisel on Tim Marshalli "Geograafia vangid" ja James Hawkesi "Saksamaa lühiajalugu"
Tim Marshall "Geograafia vangid. 10 kaarti, mis räägivad globaalpoliitikast kõik, mida teadma pead" (Postimehe Kirjastus)
Inglise keelest tõlkinud Mari Ollino
Nukker aeg on. Kurja lilled kerkinud, Mordor märatseb. Raske raamatuid valida, olgu siis ajaloost ja ajalollustest. Ajalolluse sees elame parasjagu kõik – eks näis, kas lollusest saab lugu või pelk peeretus probleemsete pättide poole pealt.
Tim Marshalli raamatu pealkiri on muidugi pööraselt pretensioonikas. Mina siit kõike küll teada ei saaanud. Samas ilmselt rohkem, kui ma "teadma pean". Tänapäeva inimene ei pea ju essugi teadma. Kuigi vähäkä võiks. See raamat annab aga kätte päris hüva mõttesuuna ning laotab selle ilusasti üle ilma laiali. Nimelt et mäherdused elupaigad on riikidele loomulikud ja looduslikud kindlused ning kus kohas tunduks arukas arvestada läbikäiguhooviks olemisega. See läbikäiguhoov tähendab inimajaloos enamasti paraku ka sõjatannert.
Tänasesse põigates – siit saab üsna ilusti näha, miks Vene impeeriumi jaoks on olulik kottida nimelt neid maid, mida ta järjepanu kiusab ja miks mõni Mongoolia võib end suht rahulikult tunda. Kuni hiinlased tulevad mürinal kõik. Ja nad tulevad. Mitte mürinal, pigem hiljukesi ja riburada. Eks tibla püüab päästa, mis päästa annab, ja tema sõdimiseviis on ikka ja alati olnud põletada omi linnu ja laastada oma rahvast. Mongooliast Moskoovia tuli ja Mongooliasse ta kunagi kustub. Kui lubatakse. Vaevalt.
Marshalli raamatu mitmedki mõttearendused näikse natuke meelevaldselt üldisesse ja põhmõtteliselt toimivasse mustrisse istutet olevat; küsimusi tekib. Vastuseid on siiski märksa rohkem ja maailma skeem saab jupp maad selgemaks. Mis peamine, kui koolitunnid omal ajal läbitud, siis värskub mälu ning saab rahumeeles edasi mõtelda. Mis, hoiatan ette, võib viia järeldusteni.
Kokkuvõttes täiesti vaimundav raamat ja kooliõpilastele kohustuslik. Just tolle edasi- ja isemõtlemise pärast. Pluss muidugi kaardid. Kaardid on alati head.
James Hawkes "Saksamaa lühiajalugu" (Rahva Raamat)
Tõlkinud Lauri Liiders
Jah, ma tean, et teil on juba kopp ees, et nii kui mõni lühiajalugu ilmub, nii ma seda soovitama kukun. Tõsi mis tõsi. Eks on ka põhjust. On ohtegi. Vähemalt paarikümne poodides kättesaadava raamatu pealkirjas esineb sõna "lühiajalugu" ning julgelt kolmandik on paras kräpp elik haltuura. See sari, kus Saksamaa oma sees on, on korralik. On siingi nõrgemaid ja tummisemaid, kuid Saksamaa oma soovitan külmal käel.
Saksamaaga oleme me tahes-tahtmata kultuurisidet pidi kinni pea tuhat aastat. Kuigi Saksamaa kui selline pole meist sugugi suurt vanem riik. Meie ühinemised ja ärkamised olid peaaegu samaaegseid. Meil polnud pihutäit kuning-, vürsti- ja hertsogiriike, mida olemasoleva kirjakeele baasil kokku lappima hakata. Muidu aga suht sarnane kolb.
Eks va roomlased need olivad, kes Germaania kui sellise üldse defineerisivad ja mõtleva maailma kaardile kandsivad. Enne roomlasi oli suur osa ilmaruumi peamiselt kuri uss ja tühi maa. James Hawes näitab üsna veenvalt ära, kuidas tuhat pluss aastat ei ole väga palju muutnud – vana Euroopa ja metsiku ida piirid jooksevad meeldivate meienäoliste eranditega suuresti roomlaste pärandi ja Karl Suure valduste järgi. Valdusi märgivad jõed, omaaegsed pärispiirid. Lääne pool on kultuuri leida, ida pool natuuri. Enamasti selle kõige karmimal kombel.
Aga rohkem ma ei räägi, sest lühiajalugu on lühiajalugu ja päris ajalugu on pärisajalugu ja osa sest on meie lugu ja kui õnneks läheb, siis ka tulevik. Mis pole ju muud, kui veel juhtumata ajalugu.
Veidi eespool põgusalt mainitud põhjustel ei hakka ma teile soovitama Lee Childi Reacheri-sarja esimese raamatu "Tapalava" uustrükki (mida muidugi tuleks soovitamata jätta Amazoni uue teleseriaali jälgijatele ning peaks soovitama tõsistele austajatele juba kas või autori ja Philip Pullmani eessõnade pärast). Ei hakka kirjutama ka Jo Nesbo uusimat eestikeelset üllitist "Armukadeduse ekspert ja teisi lühijutte" – esiteks, kuna pole seda veel mõnuga läbi jõudnud lugeda ja teiseks, et Nesbo on mu tutvikute raudvaras niikuinii üleesindet. Jäägu need kaks raamatut siinkohal lahkesti tutvustamata!
Toimetaja: Kaspar Viilup