Ei ole kerge olla. Ei ole kerge olla, kui mõelda nendele miljonitele inimestele, kes on sunnitud jätma maha oma kodu. Neid inimesi on tänaseks päevaks rohkem kui Eestis elanikke. 

Ma käin mööda Tallinna linna, vaatan vastutulevaid inimesi ja kujutan ette, et üks hetk, olles pommirahe all, peavad nad haarama oma passi, lapse, midagi veel ja lihtsalt põgenema. 

Ja kujutada seda ette tänasel päeval, Euroopas, ajal kui päike paistab – see on midagi, mida sa ei suuda, ei suuda aru saada. Ei mõistusega, ei mingisuguste ratsionaalsete mõttekäikudega. See on lihtsalt õudne. 

Ja õudne on mõelda, kuidas tänasel päeval üks diktaator, lähtudes oma mingitest arusaamatutest ambitsioonidest, on tegelikult võtnud kõiki meid pantvangi. Dikteerides meile suhtumist, käitumist, mingisugustele küsimustele valedele vastuste otsimist. 

See ei ole Venemaa sõda Ukrainaga, see on ühe zombistunud inimese ja tema poolt kujundatud süsteemi maailmasõda. See ei ole isegi sõda Euroopaga, see on sõda inimlikkusega, see on sõda millegi sellise vastu, mis meid kujundab. Mis on meid loonud inimestena. 

Ja sellepärast on see kuritegu inimkonna vastu. See on midagi sellist, mille peatamine määrab meie tuleviku. Ja inimkonna tuleviku tervikuna. Sellepärast need sammud, mida me peame astuma, peavad olema hirmu ületavad. Sellepärast, et elada maailmas, kus valitseb hirm, pole võimalik. 

Ja selleks meile kõigile jõudu astumaks neid, ka väikeseid sammukesi, et panna sellele ebainimlikkusele lõpp.