Vladimir Putin on raevus, sest jooksis liiva tema unelm põlistada end Venemaa ajalukku hiilgava väejuhina Kutuzovi, Zhukovi ja Stalini kõrval. Hirmuäratavaks ja võitmatuks kujutletud Putini sõjamasin komistas vastu ukrainlaste võitlustahet ja lääne täppisrelvade tõrjetuld, mistõttu kõikjal Ukrainas vedeleva militaarse vanaraua tootmises hoiab Putin maailmamajanduses kindlalt esikohta.  

Kättemaksuks andis ta korralduse muuta kaunis Ukraina suitsevaks varemeteväljaks, hoolimata sellest, et pommirahe alla jäävad eelkõige naised, lapsed, haiged ja vanurid. See näitab Putini sisemist armetust – tõeline mees niimoodi ei käitu. 

Ent mida ta saavutas oma tšingis-khaaniliku barbaarsusega? 

Loodetud hirmu külvamise asemel tõukas ta Venemaa miljonite inimeste põlguse ja vihkamise objektiks, kellega enam ei taheta suheldagi. Nii et isegi Venemaa hiilguse elav kehastus hokikoondis peab tõenäoliselt võistlema ainult Süüria kitsekarjustest moodustatud meeskonnaga, keda küll võidetakse 77:0, kuid vaevalt see venelastele rõõmu teeb. 

Ja isolatsiooni on jäänud ka Putin ise – sõprusest temaga pole enam vaimustuses isegi endine kolhoosi-esimees Lukašenka. Ning loodetavasti lõpetavad ka lääne liidrid oma mõttetud ja alandavad palverännakud Putini kümnemeetrise laua kaugemasse otsa, sest see inimlikkusele, rahvusvahelistele lepetele ja normidele sülitav võimuhull türann ei tunnista diplomaatia, vaid ainult suurtükkide keelt. 

Mis saab edasi? Nagu asjatundjad oletavad, võib see sõda tulla pikk ja kurnav. Lääne kohuseks on seetõttu Putini ähvardustest hoolimata varustada vapraid ukrainlasi parimate relvadega, sest nad ei võitle üksnes oma kodumaa, vaid ka kogu Euroopa tuleviku eest. Sest see, mis Ukrainas toimub, hakkab üha rohkem meenutama tsivilisatsioonide kokkupõrget, mida on veel võimalik ära hoida.

Ja tuleb harjutada lääne inimesi mõttega, et mõnusad ja lahedad ajad on tükiks ajaks lõppenud ning meil tuleb õppida elama stressi- ning häireseisundis. Tahaks loota, et lääs lõpetab ükskord ka lakkamatu muretsemise ja näitab oma tegelikku jõudu ning otsustavust. Ärplemisest hoolimata ei taha ju Putingi surra tuumasõja põrgus.

Keegi ei tea, kes võidab selle mõttetu sõja – võib-olla mitte keegi – kuid ühes võime kindlad olla juba täna – moraalse ja vaimse võitluse on ukrainlased võitnud niikuinii. Ükski sõda pole lõputu, inimesed tahavad jälle elada normaalselt, seda ihkab ka vastane.

Lõpetan oma väikese mõttemõlgutuse ühe eesti luuletaja julgustava tõdemusega: "Aga rahvas ei sure – maad keegi tappa ei saa!"

Slava Ukraini!