Olete üks väheseid eestlasi, keda Vladimir Putin on viimase kuu aja jooksul oma avalikus kõnes nimetanud. 22. märtsil ütles ta järjekordselt "Ukraina ei ole tegelikult riik" teesi tõestada üritades, et Ukrainal ei ole isegi oma õigussüsteemi, et rahvusvahelised eksperdid peavad Ukraina eest tegema personalivalikuid. Nagu ma aru saan, olete teie komitees, mida Putin mainis?

Jah, me olime kõik elevil, tundus, et järelikult teeme väga õiget tööd, kui ta meid sellises kõnes mainib. 

Millega see komitee tegeleb?

See on kolmest rahvusvahelisest eksperdist – üks UK-st, üks USA-st ja mina Eestist – ja kolmest ukrainlasest koosnev eetikakomitee, kelle ülesanne on anda hinnang Ukraina ametnikele, kes kandideerivad kõrgeid justiitsametnikke (sh kohtunikke) valivasse komiteesse. 

Teete n-ö taustakontrolli? 

Jah, hindame inimeste sobivust. 

Kas teised komitee liikmed on ka endised või praegused prokurörid?

Ukraina poolt on komitees kolm kohtunikku. Aga meil on ka noortest ägedatest Ukraina juristidest koosnev toetustiim, kes on õppinud välismaa ülikoolides, neil on väga erinev taust, mõni on töötanud rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks. Teoreetilised teadmised rahvusvahelisest õigusest on kindlasti kümneid kordi paremad neil kui minul sellise tavalise praktikuna. Aga mul on omad tugevused.

On väidetud, et omaaegsete nn broilerite jõudmine võimutüüri juurde on poliitika muutnud suletud ja reaktiivseks süsteemiks, et poliitikut teevad inimesed, kes on kas võimule pürgimas või võimul ja kel poliitikaväline töökogemus puudub. Mil moel prokuröriamet Teid vormis isikuliselt? 

Noored inimesed, kes jõuavad tööle prokuratuuri, on täis südikust seista õigluse eest. See on asi, mis ei tohiks kunagi kaduda, see sirge seljaga õiguse eest seismine. Noorena kindlasti mu maailmapilt oli kuidagi must-valgem. Aja möödudes see enam nii ei paista. Ühel hetkel saad aru, et sinu roll ei ole mitte kunagi hinnata inimest, vaid tegu. Et sa ei ole jumal maa peal. Hakkad nägema järjest rohkem, et inimesed peavad oma tegudest vastust kandma ja peavad karistatud saama. Aga mitte sellepärast, et eesmärk on neid karistada, vaid sellepärast, et need, kes on haiget saanud, saaksid tagasi kaotatud õiglusetunde, tunde, et maailmas on õiglus olemas. Tunde, et minu riik tuleb mulle appi, kui mul on raske. Minu jaoks oli prokuröritöö oluline osa, et ma olen kannatanu jaoks olemas ja ütlen talle, et me saame hakkama. Aga see töö kindlasti näitab sulle päris inimeste päris muresid, selles ametis sa ei unusta hetkegi ära, milline võib olla maailma tume pool. Aga prokurör näeb ka seda, mis võib-olla kõige rohkem seondub lõpuks ka mu poliitikasse mineku otsusega, et kui habras on riik. Ma saan poliitikas anda endast midagi oma riigile selleks, et see meie oma riik oleks äge, tugev, hoitud, kaitstud, puhas. 

Mida teie kogemus ütleb, et mis see põhiline toitaine korruptsioonile on erakonna poliitikas, kuidas korruptsioon tekib ja mis sel vohada võimaldab? Kas äraostmatuid poliitikuid on üldse olemas?

Äraostmatuid poliitikuid on Eestis siiski palju.

Kas rohkem kui ühe käe sõrmi?

Jah. Korruptsioon on mõne inimese jaoks elustiil, see algab pisikestest asjadest ja eks ta algabki sellest, et inimene tahab paremini elada, kui elu võimaldab ja kui ta ära teeninud on. Ükski korruptant ei kipu vahele jääma esimese korraga. 

Milline roll on olnud korruptsioonil Ukraina lähiajaloos ja miks Ukraina seda pole nii edukalt ohjanud kui nt Eesti?

Käin praegu koolides Ukrainast rääkimas ja neil esinemistel räägin kahest kuupäevast: 24. veebruar 1918 (Eesti iseseisvuspäev - M.O.) ja 24. august 1991 (Ukraina iseseisvuse väljakuulutamise kuupäev - M.O.). Kindlasti üks oluline erinevus ongi selles, et meil on olemas rahvana varasem ajalooline mälu omast riigist. Meil oli 1991. aastal, mida taastada, ja me teadsime seda oma vanaemade juttudest. Motivatsioon ja tahe oma riiki ehitada oli meeletult suur. 

Teiseks, Eestis tehti mõned õiged otsused 1990. aastate alguses. Põhiline otsus oli see mentaliteet, et meil ei tekkinud puutumatuid. Keegi kindlasti tahaks siinkohal parandada, et "erastamiste ajal toimus Eestis palju kahtlast", muidugi toimus. Aga puutumatuid meil ei tekkinud. 

Kolmandaks, meil julgeti anda riigivõimu hulludele teotahtelistele noortele, kes hakkasid täiesti uut riiki ehitama. Noorte häda on ju alati see, et kogemust napib, aga nende pluss on julgus, motivatsioon ja hirmu puudumine muutuste ees. Ja võib-olla selle erinevuse tõttu Ukrainas tekkisidki oligarhid. Üks asi viis teiseni, korruptsiooni tõttu hakkasid reformid takerduma. Korruptsioon on nagu vähkkasvaja, mis muudkui areneb. Ühel hetkel saab seda nii palju, et on praktiliselt võimatu piirata. Ja lõpuks muutubki selline eluviis normaalsuseks. Ja see mõjutab ka majandust. Korruptsiooni puudumisel on kõigil võrdsed võimalused ja tekib vaba konkurents, see omakorda tähendab seda, et parimad võidavad ja kui parimad võidavad, siis kõikide elatustase tõuseb. Korruptiivses ühiskonnas hüved ei lähe nendele, kes on selle ausalt välja teeninud, vaid nendele, kes varastavad, sest korruptsioon on vargus. 

Et ka turumajandus ei hakanud Ukrainas korruptsiooni tõttu tööle?

Jah, sest et ei võida mitte parimad, vaid võidavad mõjukaimad. Meil on vedanud, kui vaadata kas või Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksit, siis maailma riikide seas oleme seal 17. kohal, kuigi Eestil on sellel korral mõtlemisainet, et me esimest korda kümne aasta jooksul langesime edetabelis.

Miks me kukkusime, kas mõni teine oli tublim või Eestis objektiivselt korruptsioon kasvaski? 

Usun, et need, kes Eestis täna korruptsioonivastase võitlusega tegelevad, on analüüsinud, kus need täpsed põhjused võiksid olla, kindlasti ei ole põhjust paanikaks. Aga arvestades, et meie tendents on olnud alati paremuse suunas, siis ma arvan, et peaksime seda märkama. Nii väikese riigi kui Eesti unistus peaks olema maailma kolme vähim korrumpeerunud riigi hulgas koos Põhjamaadega. Ukraina on meist enam kui sada kohta tagapool. 

Mida Eesti veel peaks tegema, et esikolme ohustada?

Korruptsiooni, nagu paljude elustiilikuritegude ja ka organiseeritud kuritegevuse puhul, öeldakse, et on kolm alustala. Esiteks peab olema tõhus õigusruum, teiseks peab olema poliitiline tahe võidelda, kolmandaks peavad olema motiveeritud võitlejad. Neis kõigis kolmes valdkonnas on kindlasti arenguruumi. 

Kas te tulile ka poliitikasse korruptsioonivastase võitluse võimestamise salakavaga? 

Olen avatuse ja läbipaistvuse toetaja, nii et salaplaane pole mõtet otsida. Kogemuste ja teadmistega olen valmis panustama korruptsioonivastasesse võitlusesse. 

Kas Isamaast on see kunagine "plats puhtaks" mentaliteet kadunud? Urmas Reinsalu üritas seda ju elustada, purustas haamriga Keskerakonna kontori ette püstitatud papist korruptsioonimüüri.

Kui me kohalike valimiste eel vedasime kampaaniat "Homne Harju", siis meie põhiloosung oli, et "koos loome homse". Parempoolsed loovad, mitte ei lõhu ja parempoolsed tahavad Eestile pakkuda lahendusi. Oleme parempoolne, läänelikel väärtustel põhinev eestimeelne, kaasaegne erakond.

Teie puhul on natuke segaseks jäänud, et mis erakonnaga te üldse liitusite? Oli see ikka Isamaa? Kohe, kui olite liitunud, tekkisid jutud, et tegelikult on seal Isamaa sees mingi teine erakond Parempoolsed, millega liitusite ja mis istus Isamaa ihus nii nagu muna istub kana ihus?

Kõigepealt ma ühinesin Parempoolsete ühendusega, mis oli Isamaa liikmeühendus. Poolteist aastat tagasi ühinesin ka Isamaaga.

Prokuröril tuleb vist osa mälust ära kustutada enne poliitikasse minekut? 

See on selgelt eetikaküsimus, et mingid uksed sulged, asetad mingid infokaustad riiulile ja unustad. 

Kui te Isamaaga ühinesite, siis kas mõni selline inimene ka vastu kõndis, kelle nimi mõnest teie toimikust läbi käis?

Ei. Need näod, mis mind vastu võtsid, olid ägedad, sõbralikud näod. Mind kutsus Isamaasse Hendrik Hololei, kes vist enam erakonda ei kuulu. Aga neid nägusid ühendas soov midagi anda riigile, soov tuua erakonda tagasi julgete lahenduste loomise jõud. Aga ega ma Isamaas ei näinudki üldse väga palju nägusid, sest erakonna juhtkonnaga kohtusin alles nüüd hiljuti eestseisuses, kui otsustati erakonnast välja heita. See oli minu esimene võimalus erakonna juhtkonnaga ühe laua taga istuda. Ma pikalt ei tahaks sellest rääkida, sest Isamaa on jäänud selja taha ja ma arvan, et kõik hea, mis Isamaas oli selle loova hinge ja vaimuga, see tuli kaasa meiega ja me ehitame selle pinnalt midagi uut.

Parempoolsed oli algusest peale protestiühendus?

Jah, nad tulid kokku selleks, et neile ei meeldinud enam Isamaa erakonna suhtumine, et see ei olnud enam see äge ja suur läänemeelne Isamaa. Mulle ka meeldis Isamaa omaaegne julgus teha suuri asju. Mulle oli meeldinud just nimelt ka nende korruptsiooni vastu võitlemise ja õigluse eest seismise hoiak.

Kas teil isiklikult oligi plaan Isamaa üle võtta või Parempoolne osa Isamaast kaasa võtta ja ära joosta?

Ei olnud. Igaüks, kes jälgis meie tegevust, see nägi, et me käigud mööda Eestit enne valimisi olid kantud suure ägeda Eesti ideest, sellise Eesti, kus toodetud pakirobotid jalutavad Londoni pargis või mille Muhu sussid teevad ilma Brasiilias. Ka kohalikele valimistele läksime Isamaa nime all. Tõime Isamaale hääled. Tegimegi seda selle nimel, et Isamaa muuta tagasi suureks ja ägedaks ja läänemeelseks organisatsiooniks. See ei õnnestunud. Tänane päev näitab juba ka seda, et inimesed tulevad meiega Isamaast kaasa, kaks nädalat on ju toimunud suur rida väljaastumisi.

Kas teil enne äratulekut Isamaast olid ka vestlused erakonnas Isamaa muutumisvõimaluste üle või viiplesite pressiteadete vahendusel?

Erakonnas diskussioon puudus. Kõik, kes lugesid läbi kolmapäevase Eesti Ekspressi artikli sellest, mis toimus Isamaa eestseisuses, saavad aru, et sellele seltskonnale ei ole mõtet ühtegi soovitust anda. Eestseisuses istudes mõtlesin, et kuidas toimuvat ukse taga ootavatele ajakirjanikele kokku võtta… Sellised inimesed ei tohiks olla Eesti riigi juhtimise juures.

Mulle kõlas täpselt Siim Kiisleri välja öeldud lause, et Isamaa on kapseldunud ja EKRE-stunud. 

Viktoria Ladõnskaja-Kubits mainis oma intervjuus "avatud rahvusluse" mõistet. Kui sina sel hetkel, kui sina Isamaaga liitusid, kas keegi üldse mainis seda sulle, olete te omavahelistes vestlustes rääkinud, rääkinud avatud rahvuslusest või lahkus see leksika koos Margus Tsahknaga? 

Rahvuslust kui mõistet ei tohi üldse karta, rahvusluse mõiste ongi see, et meile läheb korda see rahvusidentiteet, mis rahvusega kaasas käib. "Avatud rahvuslus" võiks olla midagi positiivset, kaasavat, lahket, sõbralikku. 

Lahke rahvuslus?

Jah, aga ka avatus on oluline. Kavatseme luua organisatsiooni, kus inimesed päriselt on kaasatud, mitte lihtsalt ei räägi kaasamisest, anname neile võimaluse kaasa rääkida. Möödunud kolmapäeval Parempoolsed lõpetasid oma tegevuse Isamaa erakonna raames ja jätkasid iseseisva jõuna. Võtame suuna uue erakonna loomisele. Nüüd saame hakata oma nägemusele vastavat organisatsiooni looma.

Teid valiti kohalike omavalitsuste valimistel Saue volikokku, mis ametit seal peate? Kui oluline tegija Saue üldse on kohalikul poliitikamaastikul?

Olen volikogu aseesimees. Saue puhul on tegemist Mandri-Eesti suurima vallaga. SKP mõttes on vast ainult Viimsi meist ees. Aga Saue on meeletu kiirusega arenev vald, elanikkond kasvab sellise mühinaga, et ei jätku lasteaiakohti ja koolikohti ja ka see kasv on valla jaoks tõsine proovikivi. Raudteeühendus on ka suur väärtus, jalutad raudteejaama 15 minutit ja oled 27 minutiga Tallinna kesklinnas ilma tipptunni ummikute ja sellega kaasneva stressita. 

Alustasite oma valitsemisaega Saule üsna bravuurikalt, tõstsite endal kõik palka seal vallavalitsuses ja päris uhkesti?

See on nüüd on selline lugu, kus oleks pidanud pealkirjast edasi lugema. Volikogu pidi vallavanemale palga määrama ja uus volikogu määras vallavanemale varasemast kõrgema palga. Valla eelarve suurust ja kasvavat inimeste hulka arvestades on loomulik, et valla on juht, kes saab hakkama. Kui me paneme kvaliteetse juhi palga turule, siis vallavanema palk on turupalk. 

Mida te järgmistelt riigikogu valimistelt loodate? Kuidas Eesti 200-ga suhestute?

Meil on ikkagi inimesed, kes teevad realistlikke plaane, aga mõtlevad suurelt. Eesti 200 maailmavaateline telg on keskmest ilmselt pigem vasakul kui paremal. Ja me teame nende juttu pikast plaanist, aga kas sellel plaanil mingit sisu ka on, seda ei tea. Kui meil erakonna loomise plaan õnnestub, siis tahame 2023. aastal riigikokku pääseda. Panustame kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Inimesed, kes meie poolt saavad olema riigikogus, on nii tugevad inimesed, neil on suur mõju Eesti riigi paremaks tegemisel.

Kas Lavly Perling on Parempoolsete juht või on juhtkond alles tekkimas?

Oleme praegu sellises sellises ebamäärases seisus, lapsukest pole veel sündinud, sünnitunnistusele ei pea veel nimesid kandma. Täna räägime formaaljuriidiliselt MTÜ-st Parempoolsed. Ma ei ole MTÜ juhatuses, tänase päeva seisuga on MTÜ juhatuses Kristjan Vanaselja ja Tõnis Kons. Kui oleme saavutanud viiesaja liikme piiri ja MTÜ-st kasvab välja erakond, siis hakkame tegelema juhtide küsimusega. 

Kas Parempoolsetel on mõned teemaviidad ka sõnastatud juba riigikogu valimiste eel? 

Oleme välja öelnud, et oleme parempoolne eestimeelne erakond ja sellest tulenevalt meie tüviteevad on kindlasti julgeolek, majandus, haridus, õiguskord. Seda on täna vara öelda, millised saavad olema iga valdkonna lahendused. Me ei hakka lubama lihtsaid lahendusi, küll aga tahame pakkuda selgeid lahendusi ja meil on julgust nende lahenduste eest seista. 

Näeme oma väärtust selles, et me ei karda rääkida kaasa rasketel ja ebapopulaarsetel teemadel. Meil pole poliitiliste ametikohtade taaka, meil ei ole ka survestavat reitingut, see annab meile vabaduse olla julge ja mõelda suurelt.

Pereväärtustega ka tegelete? 

Kui küsida, kas eestimeelse erakonna jaoks pere kui selline on oluline, siis muidugi, perepoliitika on oluline teema. Aga hindame väga kõrgelt inimeste vabadust otsustada, milline nende pere on. Perepoliitika peaks ju ka toetama seda, et eestlasi oleks palju ja selleks me peamegi olema avatud ja rõõmus rahvas. Meile on oluline, et noored säilitaks alati kontakti Eestimaaga. Las nad lähevad, õpivad välismaa ülikoolides ja teevad välismaal karjääri, aga ühel hetkel, kui nad on küpsed ja loovad oma pered ja hakkavad lapsi kooli saatma, siis võiks neile alles jäänud olla see tunne, et nad tahaksid siia mõnusasse keskkonda tagasi tulla. Riik ei peaks ette kirjutama, milline täpselt peab olema üks, teine või kolmas perekond või millist perekonda tuleb lugeda normaalseks. See ei ole meie teema.

Julgeolek on praegu oluline teema, mis selles valdkonnas oluline tundub Parempoolsetele?

Ukraina sõda näitab, et julgeoleku baas on tegelikult tugev kodanikuühiskond. Kuidas Ukraina ja Lääne kodanikühiskond on ukrainlaste abistamisega hakkama saanud, on võimas. Kõik valdkondlikud võrgustikud aitavad Ukrainat. Ma olen jurist ja eelmisel nädalal taipasin, et ühes juristide võrgustikus vahendan autosid Ukrainasse. Juristist sõber Ukrainas ütles, et Ukrainal on vaja autosid. Tema vahendas abivajajaid ja mina otsisin autosid ja ka USA ülikool, kus ma õppisin, ka seal professorid tegelevad nüüd sellega, et hankida Ukrainale sobivaid autosid. Vägev, et inimloomuse hea ja andev pool välja lööb rasketel hetkedel. 

Ukrainlaste puhul on hästi sümpaatne see, et nad ei lõpeta ühtegi sõnumit ilma ütluseta "me võidame". Võit on meie, me kindlasti võidame. Ja nad teevad nalja. Ma tean, et mu sõbrad on Kiievis, aga nad teevad nalja, see näitab nende vaimset tugevust. Ukrainlastel on pärast seda sõda, mida Läänele õpetada, ilmselt ei kahtle selles täna enam keegi. 

Kaks nädalat tagasi hakkasid mu kolleegid Ukrainast paluma, et Lavly, palun kasuta sõnapaari "uus Nürnberg". Et me vajame uut Nürnbergi. Küsimus ei ole õiguses, menetluses, vaid selles, et Ukraina rahvas tahab saada tagasi õiglustunnet. Miks? Sellepärast, et see annab võimaluse Ukraina ühiskonnal tasakaalu taastada. Ja seda on vaja ka venelastele. Nad peavad selle häbitunde, süütunde ühiskonnas läbi protsessida saama, muidu ei teki muutust. Sest Saksamaa elas läbi pärast teist maailmasõda selle ühiskondliku häbitunde ja seeläbi nad tervenesid.

Edu ja rõõmu!

Aitäh!