Kui lubate, siis juhatan lühidalt intervjuu sisse. Järgmisel aastal on riigikogu valimised, aga hetkel on veel aeg, mil otseselt valimiskampaaniaks pole läinud, veel saab ka rahvusringhäälingu eetris rahulikult rääkida poliitikutega, ilma, et küsitaks ajakirjaniku agenda järele, et keda ma siin õigupoolest upitan. Kutsun siia kõikide Eesti erakondade inimesi, aga mind konkreetsemalt huvitavad need isiksused, kes näivad olevat võimelised peegeldama oma poliitikuametit ja rääkima Eesti poliitkultuurist. 

Läksite poliitikasse ajakirjanikuna. Kuidas see murdumine toimus, miks nii-öelda rinde poolt vahetasite?

Minu jaoks oli see üsna loomulik. Olen alati tahtnud ühiskonda panustada, teha midagi selleks, et ühiskond tunneks end paremini. Tänu sellele sai kunagi valitud ka ajakirjanikuamet. Aga mingil hetkel hakkas tunduma, et ühiskondlik roll ja positsioon ei too enam tulemust. Kirjutad, suudad ära sõnastada mingisuguse probleemi ja isegi pakkuda lahendusi – minu puhul kindlasti oli kõige peamine teema lõimumine – aga sellest ei sünni justkui kasu. See polnud niivõrd ratsionaalne mõtlemisviis, pigem emotsionaalne. Sel hetkel toimus järjekordselt valimiskampaania ja taas rõhutati, et "meie" ja "nemad"... Minu jaoks, kes ma olen Lasnamäe taustaga, oli lõimumise teema eriti oluline ja just sellepärast mõtlesingi, et nüüd siis lähen ja päriselt tegelen lõimumisega.

Miks vene keelt emakeelena rääkivale inimesele just Isamaa valikuks osutus? Kas neil on mingi värbamispunkt Lasnamäel?  

Praegu tagantjärgi ma saan aru selle olulisusest, et kui inimene otsustab minna poliitikasse, siis ta mõtleb läbi, mis on tema maailmavaade. Kui ta teeb selle otsuse valesti, siis pärast ta jookseb üle või tal läheb raskeks erakonnas. Mina mõtlesin läbi, ma olen päriselt konservatiivne inimene ja sellepärast selline valik. Kuigi see ei olnud minu jaoks kõige lihtsam valik arvestades minu tausta.

Vabandust, kes oli tol ajal erakonna juht?

Toona oli Urmas Reinsalu.

Tema ise kutsus Teid?

Tegelikult üsna mitmed erinevad parteid olid teinud oma ettepaneku. Isamaa poolt Siim-Valmar Kiisler üsna mitu aastat järjest proovis jutule saada ja ära seletada, et miks tegelikult on vaja poliitikasse minna. Noo, ma ei kujutanud alguses end üldse poliitikas ette.

Kuidas Siim-Valmar Kiisler müüs ideed Teist kui poliitikust? Ma saan aru, et müügiprotsess oli pikk?

Ma ei nimetaks seda müügiprotsessiks. On arusaadav, et otsitakse neid, kes võivad edasi viia ideid. Minu jaoks oli siiski väga oluline avatud rahvusluse mõiste. Siiamaani poliitikud vaidlevad, et kas see on üldse päris mõiste...

Kohe pärast seda, kui otsus oli tehtud, ütlesin toimetuses, et lahkun Eesti Ekspressist. See oli ka minu jaoks väga printsipiaalne otsus, sest ma südamest hindan erapooletust, mida ajakirjanik võib endale lubada. Kui siis otsustan, et olen parteiga koostööd tegema asunud, sellest hetkest ei saa enam erapooletu ajakirjanik olla. Järgnes pikk valimiskampaania ja lõppkokkuvõttes me kõik teame, et toimus ka häälte ülelugemine ja alles pärast seda algas minu poliitiline karjäär. (Viktoria Ladõnskaja-Kubits sai 2015. a valimistel Riigikokku pärast valimistulemuste vaidlustamisel tuvastatud ühehäälelist edu Sven Sesteri ees - M.O.) 

Kuidas Te oma venekeelsetele sõpradele selgitasite otsust rahvuslastega ühineda ja kuidas nad sellesse suhtusid?

Toona tuli see valik südamest. Kui sa midagi võtad omaks, siis seda ei ole raske selgeks teha. Muidugi olid ka küsimused, aga võib-olla selle jaoks oligi vaja minna poliitikasse, et see iseenesest oli ka lõimumise pingutus. Toona, kui me räägime poliitkultuurist, oli selgelt lõhe, et kui sa oled vene taustaga, siis pigem on sinu karjäärimudel ühe teise erakonna sees. Aga mulle tundus, et see ei ole päris õige. Ma arvan, et nüüd läheb Eesti poliitikas selles osas aina paremaks, et ka eestivenelane teeb erakondade vahel maailmavaatelised valikud.  Seda teeb ta mitte ainult astudes erakonda, vaid ka valides erakonda – see on tegelikult väga oluline muutus. Kui lihtsalt valid skaala järgi, et "meie" ja "nemad", omad ja võõrad, siis see ühiskonnale pikemas perspektiivis kasu ei too. Aga kui hakkad natuke teistmoodi liigitama: majanduspoliitilised seisukohad, kaitsepoliitika nägemus, rahvusvahelised suhted jne, siis kokkuvõttes on see hea nii valijale, poliitikutele kui ka ühiskonnale.

Kuidas see hea on, kui meil on uued lõhestumused, mis on veel sügavamad, veel tugevamad kui näiteks rahvusidentiteet. Kas ei ole erakondlikud valikud asendunud identiteedipoliitiliste eelistustega? Rahvusküsimused on asendunud seksuaalpoliitikaga? 

Ma olen sellega absoluutselt päri, et meil on tõesti olemas nüüd uus nii-öelda trend. Kusjuures ma ei ütleks, et see on positiivne või negatiivne. Lihtsalt, selline tendents on, et tõepoolest lõhestumine toimub, aga ta toimub teisiti, mitte niimoodi, nagu see oli 10-15 aastat tagasi. Vaatame kas või neid baasküsimusi, mille üle poliitikud on hakanud diskussiooni pidama. Teiseks, selge on, et osaliselt on poliitkultuur läinud rohkem ka tänavatele. See on ka minu arust üsna uus tendents.

Mis on saanud Isamaa rahvuslusest nende seitsme aasta jooksul?

Kui otsustasin, et lähen koos Isamaaga, siis sel hetkel oli juba ju näha, et on uus ultrakonservatiivne liikumine tekkimas. Minu jaoks Isamaa oli mõistliku konservatismi kandja ja siis ilmus liikumine suunas, kuhu ma ei tahaks, et Isamaa satuks. Sel hetkel mulle tundus, et eriti oluline on toetada seda nn baaskonservatismi, sellepärast, et meil ühiskonnas on uuringute järgi palju konservatiivseid inimesi ja neid on erinevate erakondade toetajate hulgas. Sellepärast mõtlesingi, et kui natukene proovida rõhutada seda ehedamat konservatismi, siis äkki lõppkokkuvõttes ultrakonservatiivsusel jääb vähem ruumi… Aga ma saan aru, et mul ilmselt oli mingil määral õigus selles osas, et siis see kõik oli alles ühe uue tendentsi algus.

Need ultrakonservatiivid said just Teie erakonna, Isamaa toel, valitsusse. Huvitav oli Teie hääletamiskäitumist jälgida toona. Andsite harvanähtava järjekindlusega vastuhääli oma erakonna liiniga võrreldes, Teie kolleeg Mihhail Lotman käitus veidi teisiti, tema jättis tööle ilmumata sel päeval, kui oli vaja raskeid valikuid teha. Kas Teil erakonna sees tehti olemine raskeks, et dissidendina käitusite, kuidas end tundsite, miks nii käitusite? 

Kui tegin valimiskampaaniat enne eelmisi riigikogu valimisi, siis ma ka valimistelkides rääkisin inimestele, et miks on vaja Isamaad toetada, et seda on vaja kaasa arvatud selleks, et oleks just mõistlik konservatismi alternatiiv. 

Kui hakkasid läbirääkimised koalitsiooni moodustamise osas, siis… vaadake, mina ei ole nii suur häältemagnet, mul ei ole mitukümmend tuhat häält, mul on umbes tuhat kolmsada. See on täiesti käegakatsutav tulemus, selles mõttes, et need inimesed, kes minu poolt on hääletanud, ma enam-vähem kõiki neid tunnen. Vähemalt nad võivad mulle kirjutada ja see oli jõukohane hulk kirju, mis mulle saabuma hakkasid, jõudsin need läbi vaadata. 

Mulle kirjutajate hulgas oli inimesi, kes ei mõistnud minu käitumismustrit, kuigi nad olid hääletanud varasemalt minu poolt. Aga väga palju oli selliseid inimesi, kes olid valinud mind ja kes ei nõustunud selle uudisega, et me hakkame moodustama koalitsiooni EKRE-ga. Veelgi enam, mu sisetunne ei olnud sellega nõus. 

Ja kolmandaks: see ei olnud maailmavaateline vaidlus, vaid strateegiline vaidlus erakonna juhtkonnaga. Vaidlesin juhtkonnaga strateegia osas, et niimoodi me ei kaitse oma maailmavaadet. Juhtkond toona arvas, et valitsusse kaasamise järel läheb EKRE pehmemaks ja võib-olla isegi hakkavad võtma vastutust. 

Sõna "usaldus" on hästi oluline mu jaoks ja sel on reaalne tähendus. Kui on usaldushääletus, siis pead otsustama, kas usaldad või mitte. Sellised hääletused ei ole ainult matemaatiline tehe, vaid seal on oluline ka sinu enda selge tunnetus: usaldad või ei usalda? 

Tegelikult ma ei olnud üksi toona. Sain aru, et kui hääletan teistmoodi, siis järgmisel päeval ma ei saa peeglisse vaadata ja see oligi täpselt nii klaar mu jaoks. Psühholoogiliselt on selline olukord kurnav nii teistele meeskonnaliikmetele kui ka endale. Mõnevõrra aitas see, et üsna mitmed suured Isamaa isad ütlesid mulle, et tegelikult nad toetavad mind, kuigi kahjuks mitte kõik neist ei öelnud seda avalikult. Kusjuures minu otsus ei olnud mitte mingisugune üllatus ei minu erakonna esimehele ega Jüri Ratasele ega ka Helmetele. Aga lõppkokkuvõttes see oli tõesti emotsionaalselt väga keeruline, ma arvan nii minu kui ka fraktsiooni jaoks.

Kas sellel on ka hind Teie jaoks, näiteks järgmiste valimiste nimekirjas oodatust madalama positsiooni näol?

Alustan natuke kaugemalt. Vaatlen oma poliitilist tegevust etappide kaupa. Kui ma astusin erakonda, siis koheselt toimus erakonna juhatuses muutus. Tsahkna oli saanud liidriks ja kahel esimesel aastal arenes mu karjäär väga kiiresti. Kahe aastaga saavutasin erakonna aseesimehe positsiooni. "Avatud rahvuslus" (toonane erakonnajuht Margus Tsahkna oli teinud "avatud rahvuslusest" oma programmi keskse mõiste - M.O.) innustas. Järgmise koalitsiooni moodustamisel olin laua taga. Näiteks sai realiseeritud Eesti keele majade projekt. Ma tõepoolest tundsin, et minust on kasu, ma olen vajalik ja teen seda, mida ma suudan teha. 

Oli hästi palju tööd, aga oli ka tulemus. Pärast juhivahetust (erakonna esimeheks sai Helir-Valdor Seeder - M.O.) me kohe alguses istusime maha ja küsisin, et millist rolli ta minul näeb ja kas minust võiks olla abi ja… tegelikult me olime teineteisega kogu aeg avameelsed. 

Mingites asjadesl ta on kindlasti mind ka toetanud. Oli vaidlusi, aga positsioonid olid alati teineteise jaoks klaarid. Murdepunkt oli pärast järgmisi valimisi (2019. a riigikogu valimised - M.O.) ja EKRE-ga koalitsiooni moodustamise hetkest mina – kes ma toona olin juba neli aastat poliitikas olnud – ma suurepäraselt teadsin, et tegelikult nupu vajutamisega ma otsustan ka muid asju oma enda karjääri suhtes. 

See samal hetkel ei tähenda, et keegi hakkab sind kohe karistama. Oleme demokraatlik riik, selge see, et midagi ei hakka kohe juhtuma. Konflikt oli pidev, pidev omavaheline vaidlus. Ja selge see, et kui selline vaidlus toimub, siis juhtkond, kes on enamuses, viib ellu omapoolseid ideid ja nn organisatoorsed küsimused ootavad sobivat aega.

Kas järgmistel riigikogu valimistel Viktoria Ladõnskaja kandideerib ja kui, mis positsioonil. Mis see hind on, mida maksma peate?

Tahate uudist teha?

Ei, mind lihtsalt huvitab see "kuulekuse või karistuse" mehhanism poliitikas. On selge, et tegudel ja valikutel on tagajärjed, on selge, et seal on teatud ennustatavus. Ma ei ole Isamaa valija, aga minu jaoks on see olnud huvitav, mida Viktoria Ladõnskaja-Kubits teeb ja kuidas ta poliitikas selgelt eristub. Inimesed püüavad igaüks omamoodi eristuda – Repinski eristub, Grünthal eristub, aga need eristumised on pigem sellised, mis ei ole väga intrigeerivad, pigem hälbed. Ootamegi kahjuks poliitikutelt hälbimist teinekord. Hälbeid on hakatud valimistel suisa premeerima. Aga Ladõnskaja-Kubitsa fenomen mind ikkagi huvitab rohkem, Olete natuke nagu Harry Potter, kes Helir-Voldemort Seedriga julges vägikaigast vedada? 

Ma pean jällegi natukene tausta selgitama. Kui otsustad midagi, mis läheb erakonna liiniga teises suunas, siis see ei anna alust erakonda halvustada ja minu puhul oli oluline, et ma ei halvustaks erakonda. Valisin sellise taktika, et ma ei jaga liigseid intervjuusid, ei too välja kogu seda konfliktsuse emotsionaalset poolt. Ilmselgelt neid emotsionaalseid vestlusi on olnud, kus mõlemad osapooled proovisid teineteisele selgitada, miks nende strateegia on parem. Aga kuna ma olen arvestanud, et minu valijad ikkagi vajavad selgust ka minu valikute osas, siis ma juba mitu aastat järjest kasutan oma meediakanalina Facebooki, kus lühidalt selgitan, miks hääletan just niimoodi ja mis on selle või teise eelnõu tagamaa. Ühesõnaga, ma proovin otse suhelda ja seletada selle kanali kaudu.

Kindlasti ma ei tahtnud, et konflikt oleks nii terav, et paistaks, justkui on olemas üks kuju ja teine ja nemad siis nüüd rebivad üksteist tükkideks. Ma ju ei teadnud ette, et pärast valimisi kohe kuu aega hiljem tekib olukord, kus mul on sellised valikud laual. 

Kui teiste tehtud valikuid vaadata, siis kõige loogilisem oli tegelikult Raimond Kaljulaidi strateegia, et sa ei ole nõus ja sa lähed ära. Aga jällegi, ka siin mul on ehk suur erinevus, sellepärast et, jah, ma ei ole nõus, aga see on siiski minu erakond, minu maailmavaade ja ma ei pea erakonnast ära minema, isegi kui ma pole nõus. 

Ja veelgi enam – kunagi väga avameelses vestluses erakonna endise esimehega ma ütlesin, et lahkuda on lihtsam kui jääda. Ja jääda tuleb tegelikult mitte ainult enda nimel, vaid nende nimel, kes mõtlevad sarnaselt. Erakond on elav organism, erakond muutub ja areneb. 

Lõppkokkuvõttes, jah, on hetkel selline strateegia juhtkonnal, võib-olla see strateegia kunagi muutub ja maailmavaade seejuures jääb samasuguseks, aga ka see ju nüanssides muidugi erineb… aga põhimõtteliselt baaskonservatism. 

Ja nüüd vastan Teie küsimusele ka: ma ei kandideeri järgmine kord. Mul on kahju, aga ka see ei ole seotud ühegi teise inimese otsusega. See on minu enda otsus. 99 protsendise kindlusega ütlen, et ei kandideeri.

Nii et ikkagi sunniti lahkuma?

Ma arvan, et siin on mitu suurt küsimust, mida ma proovin enda peas lahendada. 

Üks suur küsimus on seotud sellega, et ma tõepoolest toetan väga paljudes aspektides Riigireformi Sihtasutuse mõtteid näiteks, nad on ka väga tabavalt ära sõnastanud seda, et tegelikult kaks hooaega, kaks koosseisu (riigikogus – M.O.) on väga pikk periood. See on  kaheksa aastat. Selle aja jooksul jõuad midagi ära teha, aga teisest küljest hakkad tasapisi ära unustama, milline on elu väljaspool. Aga poliitik ei tohi seda unustada! Sellepärast mulle tundub, et tegelikult on ehk aeg elu teiselt poolt vaadata. See on esimene asi.

Teine asi: ma tunnen, et need viimased aastad olid ka emotsionaalset minu jaoks hästi rasked ja kõik valikud ei olnud lihtsad. Arvan, et selleks, et kaitsta teiste inimeste huve, selleks on vaja olla ise hästi tugev. Mul ilmselt on vaja seda energiat natukene taastada. 

Kolmandaks jäävad unarusse igasugused teised plaanid. Väljapoole paistab, et poliitikud, no millega nad seal tegelevad – istuvad, võib-olla räägivad omavahel, aga mina ju tean, et see võib tähendada, et sa teed väga palju tööd ja mõnikord töö ei paista üldse silma. Ja sellepärast mõned poliitikavälised projektid, mida ma väga tahaks realiseerida, nad lihtsalt ei saa tähelepanu.

Kas Viktoria Ladõnskaja-Kubits tuleb tagasi ajakirjandusse?

Noo, ma seda ei tea veel. Ma olen loominguline inimene ja mulle looming üleüldiselt väga meeldib. Ajakirjandus – osaliselt on see, ütleme nii, väga skemaatiline, aga teisest küljest on loominguline protsess ja ma igatsen seda protsessi. See veel ei tähenda, et tulen tagasi ajakirjandusse. Pigem tahaks teha selliseid asju, kus ma saan realiseerida ka oma poliitilist kogemust, aga võib-olla mitte nii otsesel viisil nagu ajakirjandus.

Räägime palun avatud rahvuslusest veel. Palun sõnastage lühidalt, mida see tähendab, mil moel erineb muust rahvuslusest?

Ma tegelikult juba mitu aastat proovin seda ära sõnastada või leida mingisugust vahendit, kuidas seda mõistet sisustada. Sest et tõepoolest "avatud" ja "rahvuslus", need kaks sõna ei käi kokku… veelgi keerulisem on seda tõlkida vene keelde, see on võimatu otseselt. Käisin vaatamas Julia Augi lavastust "Ema, kas meie kass on ka juut?" Mulle tundus, et ta proovis etenduse kaudu ära sõnastada seda, mis tema jaoks on avatud rahvuslus. Nõustun paljudest aspektidest temaga. See on see koht, kus saad aru, et rahvus on iga inimese jaoks hästi oluline – see on tema taust, tema juured, aga samas ei saa öelda, et sinu rahvus on olulisem kui minu rahvus.

Üldkontekstis see tähendab, et ei saa käivitada selliseid ühiskonnaprotsesse, kus üks tunneb, et ta on välistatud, tema uksed on suletud lihtsalt sellepärast, et tal on teine rahvus. Kuna mul on teine rahvustaust, siis ma tunnen, et avatud rahvuslus justkui räägib ka minu võimalustest ja minu kohustustest selles ühiskonnas. Et ma olen täpselt samasugune ühiskonna liige, kes tahab panustada ja kellel on, mida anda, kellel on panustamiseks õigus.

Mida ultrakonservatiividega teha? Kui peaks tulema järjekordne võimalus Isamaal teha EKRE-ga valitsus, siis mis soovituse Teie kaasa annaks Isamaale?

Kui vaatame seda küsimust natuke teistpidi, et kui mul oleks võimalus minna ajas tagasi, siis kas ma hääletaksin täpselt samamoodi... Ma hääletaksin täpselt samamoodi, isegi kui teadnuks ette, et mis juhtuma hakkab.

Palun põhjendage.

Sellepärast, et kõik need asjad, millest ma rääkisin, kui me sõlmisime koalitsioonilepet… Ei tulnud seda pehmemat retoorikat, ei tulnud seda, mida me nimetame tavaliseks lugupidamiseks teiste suhtes. Ei tulnud arusaadavat välispoliitika visiooni, vaid, noh, mingisugune mängurlus, selles valdkonnas minu jaoks mängurluse jaoks ruumi ei ole.

Kaasa arvatud ka praegu, kui me vaatame kõiki neid protsesse, mis on kohati ka tänavatele liikunud… No ma ei tea, ka see viimane, mida ma eelmisel (intervjuu on tehtud 23. veebruaril - M.O.) nädalal vaatasin interneti kaudu, et kui vilistatakse välja ajakirjanik, siis sa mõistad, et alguses proovitakse vastanduda politseiga, siis mängitakse sümbolitega, kusjuures erinevate sümbolitega, siis öeldakse, et ajakirjanik ei tohi siin kohapeal olla... Kõik need protsessid… Kui kasutada mingisugust kujundit… Woland ju manipuleerib ja siis sel hetkel sinul kui kodanikul on õigus öelda asju või minna kaasa. 

On ka võimalus jääda koju nagu Mihhail Lotman.

Veel kord rõhutan, et ma ei mäleta Mihhail Lotmaniga seonduvat… aga kokkuvõttes ma arvan, et mul on õigus öelda välja, et see ei sobi mulle.

Kas selle Wolandi-teemaga pole pigem nii, et näiteks kui siin koroona ajal on Eesti politsei taktikat kritiseeritud… Et siis me ei suuda võtta välja sealt seda osa kriitikast, mis võib-olla pole kõige ilusamini väljendatud, aga on ikkagi mõneti vajalik. Koroonaepideemia ajal toimus ju sisuliselt ajaretk tagasi 90ndate algusesse: Kodukaitse sisuliselt taastati, kohvikupidajad hakkasid dokumendikontrolli tegema ja nii edasi. Teatriteenindajad mõõtsid üksvahe ka temperatuuri teatrikülastajatel. Selliste järskude muutuste vaidlustamine on iseenesest ju loomulik ja ka demokraatlikus mõttes vajalik. Aga seal vist ongi see asi, et poliitikas ei ole võimalik lahus hoida seda küsimust, kuidas ma millestki räägin sellest küsimusest, et mida ma räägin. Kas poliitikas on "kuidas" ühtlasi "mida"? Et kui ma räägin õiget asja, aga teen seda mingite negatiivsete kõrvalmõjudega, siis pean võtma vastutuse nii sõnumite kui edastamise viisi eest ja seda viimast ei taheta teha?

Ma arvan, et siin on oluline iga poliitiku vastutus, et mida sa teed ja mida sa ei tee. Ma hakkasin mõtlema selle peale, et kui umbes kuus aastat tagasi proovisime ära sõnastada, mis on see mõistlik konservatism, kustkohast üldse termin tuli pähe… Toona oli pagulaskriis ja siis käisin Euroopa Rahvapartei kohtumisel kuskil Euroopas ja nägin, kuidas hääletamine ja diskussioon seal toimub. Mäletan kui raske oli seletada positsiooni, et toetame solidaarsust Euroopa tasemel, aga meil on õigus võtta nii palju, kui me suudame siin integreerida Eesti ühiskonda. 

Ja neid poliitiliselt hästi raskeid lauseid, neid on klikimeedia vahendusel väga raske seletada. Aga samal ajal me liigume just sinna suunas, kus ongi vaja hästi raskeid asju selgitada. 

Teisalt, lõhestamine, see ei ole seotud ainult ühe või teise partei tegevusega, seal väljendub kindlasti ka mingisugune ühiskonna valu, mis mingi hetk tuleb poliitiliste protsesside kaudu välja elada. Sellest on palju räägitud, et meie valitsejate keel muutub aina keerulisemaks, ma juriidilisemaks, keerulisemaks ja selleks, et jõuda emani, kel on kolm last, haridussüsteemi või muude teemadega, mis tegelikult määravad tema elus palju ja mõjutavad tulevikuplaane, selleks on vaja märksa selgemalt rääkida. 

Ma enda juures olen tajunud Euroopa Liiduga ühinemise tuules sellist ahistavat vääramatusetunnet, mingit rauget automatismi, et toimub valitsuskultuuri standardiseerimine ja nivelleerimine, nurkade maha lihvimine, aga et ka tulevik on kõik justkui mujalt ette kirjutatud... See on äkki väga hea pinnas poliitikutüübile, kes "laseb klassiruumis puuksu"?

Tundub, et praegune probleem on esiteks selles, et meil on üsna palju inimesi, kes jäid kuidagi tahaplaanile. Nad valivad protesti, kas siis EKRE näol või nüüd Eesti 200 näol. Tegelikult mõlemad on natukene protest, lihtsalt selle protesti sõnastus on väga erinev. Edasi, mida ma näen, on see, et meie poliitkultuuri häda praegusel hetkel seisneb väikeste asjadega tegelemises. 

Seda on tunda tõepoolest ka riigikogus, et me ei jõua suurte asjadeni üldse. Kõlanud on viimane kell selleks, et ärgata ja teha ära neid asju, mida tegelikult on juba ammu vaja ära teha. Ja mina tunnen, et tegelikult, ütleme veel viisteist aastat tagasi justkui tundus, et riik on enam-vähem valmis saamas. Aga siis tulid järjest suured kriisid… Kasvõi haridussüsteemis praegu nüüd on juba viimane aeg need ära teha muutused, õpetajate järelkasv, probleem kutsehariduse süsteemis…  Demograafia, kust on ka kõik need pensioniteemalised vaidlused pärit. Tervishoiusüsteem tervikuna. Aga me ei jõua selleni, et käivitada normaalset poliitilist debatti ja see on kindlasti poliitkultuuri probleem. 

Esiteks ei taheta valitseda niimoodi, et siin on pooltargumendid, siin on vastuargumendid, hakkame mõtlema koos lahendustele. Kahjuks Valitsus tuleb välja juba konkreetse lahendusega ja suhtumisega, et midagi te seal opositsioonis arvate, aga meie koalitsioonis ikkagi otsustame. Ja kuna need on nii suured strateegilised otsused, siis mitmed väga väärtuslikud vaidlused jäävad pidamata.

Need suured tegemata asjad, mida kõik teavad, et on tegemata ja et tuleks lõpuks ära lahendada, neid vist nimetatakse "valgeteks elevantideks". Et need elevandid seal riigikogu saalis kuidagi silma hakkaks paistma, see on vist peamine väljakutse ka järgmisteks riigikogu valimisteks?

Kindlasti. Kui me ei võta end kätte ja ei hakka päriselt arutama, et mis on need vajalikud probleemid, kus me otsime lahendusi, siis mingi hetk tulevad veel suuremad kriisid ja mingid teenused kukuvad kokku, nt tervishoiusüsteem või haridus.

On veel üks poliitkultuuri trend, mis on ka seotud lõhestamisega ja kus mina ja Daniel Vaarik omame sarnast nägemust. Mingi hetk iga erakond hakkas tekitama endale kanaleid, suhtlema oma valijatega ainult oma kanalite kaudu. Ja tegelikult see on probleem, sellepärast et seegi on lõhestamise-mäng. Meedia roll peaks olema silla ehitamine, ehk siis ma mitte lihtsalt ei edasta sulle seda uudist, vaid ma tahan, et meil oleks ühine jagatud inforuum. See on äärmiselt oluline, sellepärast ma alati olin kahe käega ETV Plussi poolt.

Ja ma mõistan, et kui sa oled juba ühe kanali tarbija ja sul nagu tekib mingisugune arusaam asjadest, siis mingi hetk, kui jagatud inforuumist tuleb mingi muu sõnum, siis mõtledki, et oi-oi, tahaks hakata kohe vastu vaidlema. Ja lähed oma koduseks saanud erapoolikusse inforuumi tagasi. Ja see ühiskonna jaoks pole üldse hea. 

Näen, et see on kahepoolne protsess: ühest küljes nõuab meediapoolset tähelepanu. Teisalt nõuab see poliitikutelt riigimehelikkust, et võivad olla küll erinevad arvamused, aga inforuum võiks olla jagatud, ka teravad vaidlused peaks kuidagi töötama selle ühise inforuumi kasuks.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits lahkub poliitikast. Mida te õigupoolest ära tegite?

See on küsimus, millest mõtlen väga tihti. Eesti Majasid juba mainisin, see oli üks suur asi ja seal tegelikult on olemas ka teine ja peamine idee autor – Kristina Kallas. Sai tehtud ka asju, mis võib-olla niivõrd ei paista silma… Näiteks ERR-i nõukogu liige olin, kus ma tegelikult hästi palju tegelesin meediaküsimustega ja proovisin kõigest jõust kaitsta ka seda maja. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandus on minu jaoks oluline, vaid ma arvan, et üleüldiselt avalik-õiguslik ruum on õigusriigis oluline ja selle positsiooni tugevdamine on tähtis. 

Siis asjad, mis on seotud riigikogu kultuurikomisjoniga, haridusvaldkond, kultuur, lõimumine,  seal ka töötasin kaasa paljude seaduseelnõude juures. Aga praegugi on rahvusringhäälingu seadust puudutav arutelu

Kultuuriminister Anneli Oti suhtes olite väga kriitiline. Kas Tiit Terik on parem valik?

Toona ma ütlesin välja, et kultuuriministrit ei ole selles valitsuses.

Kas Tiit Teriku ametisse astumise järel sai valitsus kultuuriministri?

Ma arvan, et praegusel hetkel ta vägagi proovib täita kõiki neid võimalikke tekkinud lünki ja selles osas peaks Tiit Terikut ka kiitma.

Aitäh ja edu!

Aitäh!

Intervjuu on tehtud 23. veebruaril.