Olete praegu huvitava portsu otsa sattunud: tervisekriis, energiakriis, julgeolekukriis...

Mu postkast on täis kirju, et "aitäh, Eesti valitsus", aga me pole ühtki nendest kriisidest põhjustanud, me üritame aidata! See oligi selles mõttes huvitav, et peale valimisi ei olnud ühelgi EKRE valijal tegelikult ootust, et nad saavad valitsusse, sest EKRE tuli valimistel kolmandaks. Ja kui nad valitsusse võeti, siis pärast seda, kui valitsus kukkus, oli neil tunne, justkui neilt võeti midagi ära, et neil on justkui absoluutne õigus olla valitsuses.

Ei tahaks täna EKRE-st rääkida, seda tehakse niigi palju, aga räägime siis kohe alguses ära. Tol ajal oli see tegelikult suur šokk, et EKRE ikkagi võeti valitsusse. Kas te olete oma kolleegidega Reformierakonnas sõnastanud ära, et mis asi see on, mis EKRE ikkagi nii-öelda definitsiooni järgi valitsuskõlbmatuks teeb ühes demokraatlikus riigis?

Väärtuskonflikt on lihtsalt nii suur võrreldes ülejäänud ühiskonnaga. Nad näitasid seda muidugi ka valitsuses olles. Ega nad ju oma käitumist ei muutnud ja ega neil pole ju ka inimesi valitsusse panna. Ka ei teinud nad mitte midagi nende inimeste heaks, nad ei teinud näiteks mitte midagi inimeste jaoks, kes elavad väljaspool Tallinna, mitte midagi, mitte ühtegi asja. Ka praegu välja pakutud lahendused ei ole ju lahendused. Aga nad saavad seda kõike öelda, sest opositsioonis nad teavad, et nad ei pea seda vastutust kandma.

Aga küsimuse juurde tagasi tulles, et milles see nende väärtuskõlbmatus seisneb?

Demokraatlike printsiipide mitteaustamine. Vaatame kas või nende enda erakonda, ega neil mingit demokraatiat seal ei ole. Kui sinu nimi on Helme, siis oled seal aktsepteeritav, aga muidu ei.

Reformierakonnas on siis arenenud sisedemokraatia?

Meil moodustub ainukesena sisevalimistel üldnimekiri ja selle tulemusena tulevad riigikokku inimesed, kes on kohalikul tasandil tuntud, aga kes võib olla ei ole need inimesed, kes, noh, ma ei hakka nimesid võib-olla tooma, aga kes võib-olla ei oleks minu meeskonnas seal riigikogus.

Jõudsime nüüd ikkagi kuidagi selleni, et teil endal on valed inimesed riigikogus.

Ei, ma ei ütle seda, mul on väga head inimesed. Aga ma tahan seda öelda, et kui sa võrdled erinevaid erakondi, siis seal väga selgelt seatakse üldnimekiri ka nii, nagu juht tahab, kes saab tegelikult riigikokku, meil on aga sisevalimised reaalselt sisevalimised. Meil on sisevalimised ja ongi nii, et demokraatlike valimiste teel kujuneb nimekiri.

Mina taipasin esimest korda mõelda Kaja Kallasest kui peaministrist siis, kui nägin 2015. muusikali "Savisaar". Tiit Ojasoo pani selle mõtte nii mulle kui ka ilmselt paljudele teistele ka pähe, kas te ise ka nägite seda muusikali?

Ma nägin seda muusikali, kusjuures ma alles hiljuti mõtlesin, otsisin Spotify-st seda laulu, kus me Jüri Ratasega tantsisime. Hästi ilus laul oli, Vaiko Epliku laul, aga ma ei leia seda kuskilt.

ERR-i Jupiteri portaalist saab seda vaadata.

Aga siis ma jah käisin seda etendust vaatamas ja see oli väga veider kogemus selles mõttes, et ma mäletan, et istusin seal Alexela kontserdisaalis 20. reas ja pärast seda, kui ma läksin vaheajale, oli imelik olla, kõik kuidagi vaatasid...

Te olite ikkagi väga kaunilt kehastatud ju, Rea Lest, tema oli särav peotantsija. Jarmo Reha tehtud Jüri Ratase tegelane kandis mingit veidrat punast toogat ja pikki valgeid kiharaid...

Ma isegi mõtlesin, et vaata kui lahe, kui mingis etenduses saaks päriselt oma rolli ise täita. Lapsepõlves sai ikka mõeldud, et tahaks saada näitlejaks. Aga et mängida iseennast...

Te ise olite europarlamendis tol ajal ja pärast seda olete olnud riigikogu liige. Kui võrdlete neid kogemusi, et mis asjad on riigikogus on paremini? Alustaks just sellest, sest tavaliselt kipume materdama riigikogu üsna valimatult.

Mis riigikogus on paremini, on see – ja see on nii pluss kui miinus – et riigikogu liikmetel ei ole abisid, see tähendab seda, et riigikogu liikmed tegelikult peavad ise tegema väga palju tööd ja väga palju sisulist tööd. Mina ütlen küll meie fraktsiooni kohta, eriti kui me olime opositsioonis, sest mul läks teinekord meeleliigutusest võiks isegi öelda silm märjaks, sest inimesed olid nii põhjalikult asju läbi töötanud ja asjad selgeks teinud ja ette valmistanud teistele kolleegidele. Sellest ei räägita palju, et meil ei ole abisid, vaid seda teevad riigikogu liikmed, Euroopa Parlamendis on nii, et igal parlamendiliikmel on kolm abi, üldiselt aga parematele lubatakse ka neli.

Jah, seal tehakse sulle väga palju tööd ära nüüd. See paistab välja, et mõni saadik, kui on näha, et tal on assistendid väga head, siis kui tema on üksi seal laua taga, tuleb välja, et ta ise ei jaga üldse seda asja. Seda Eestis ei ole. Muidugi saadikud on erinevad...

Martin Repinski, kui tal oleks abi, ei peaks ise taksot sõitma. Mõnes mõttes on Repinski ju väga eeskujulik inimene, on otsustanud, et ta ise vastutab oma sotsiaalmajandusliku kindlustatuse eest ja näeb selleks eraldi vaeva kasutades ka täiesti asümmeetrilisi, eks ole, võtteid, tehes võib-olla natukene liiga palju tööluusi sealjuures. Aga idee poolest mõtlevad selliselt inimesed, kes ise teevad, mis suudavad, ja ei küsi valitsuselt toetusi ja piiranguid. Kas Martin Repinski võikski olla Reformierakonna ideaalinimene?

Nojah, see kõlab muidugi õudselt, et kes on teie ideaalinimene, ka riigikogu liikmed, muide, on läbilõige ühiskonnast või vähemalt peaks olema läbilõige ühiskonnast, igaühel on oma koht ja roll. Aga loomulikult oleme, jah, sellel veendumusel, et meie liikmed on aktiivsed inimesed ja ei oota võib-olla nii väga toetusi, saaks ise hakkama ja et neid ei kiusataks või riik ei piiraks, see on väga selgelt meie ideoloogia olnud. Et pigem inimestele rohkem raha kätte jätta läbi madalama maksustamise, et nad ise otsustaksid, milleks raha kasutada.

Aga selle eelmise küsimuse – riigikogu liikmete ja abide teema – juurde tagasi tulles, sel on nii negatiivne kui positiivne külg. Negatiivne on ta selles mõtte, et kui sul on ikkagi abid, kes aitavad sul asju ette valmistada, siis paratamatult kolme inimese töö on põhjalikum kui ühe inimese töö ja seetõttu, ütleme, parlamendiliikmed Euroopa Parlamendis on võrdsemad sparringupartnerid Euroopa komisjonile kui on riigikogu liikmed valitsusele. Selles mõttes ma arvan, et igal saadikul, kui tal oleksid sisulised abid... Aga noh, ma kardan, et siin mõnel võib tekkida ka see, et ei soovita sisulisi abisid, vaid kedagi lihtsalt palga peale võtta, ja see on kindlasti risk.

Siin mingid saadikud tellisid suisa advokaadibüroost endale eelnõu, riigikogus ei jagu juriste isegi?

Jah, aga ma olin ausalt öeldes täiesti šokeeritud sellest, et kui ma olin opositsioonis ja meil oli põhiseaduskomisjonis vaidlus teise samba kaotamise üle. Opositsioonil olid väga hästi ette valmistatud argumendid. Tol hetkel oli põhiseaduskomisjoni ees Paul Puustusmaa, kes on tegelikult väga mõistlik inimene ja kes kuulas neid argumente ja kõike nii ja naa, aga kuna vastu ühtegi argumenti ei tulnud, siis oli see olukord veider, sest otsus on vastupidine, kui need argumendid, mida sai esitatud.

Siis telliti advokaadibüroolt põhiseaduskomisjoni protokoll, kus ei olnud mitte ühtegi argumenti ja reaalselt tuli sinna advokaat Paul Keres, tema esitas selle sinna põhiseaduskomisjoni ja ma küsisin, et kes teile maksab see töö eest? Tuli välja, et maksis rahandusministeerium ehk siis Martin Helme oli selle tellinud.

Kuidas saab advokaat kirjutada põhiseaduskomisjoni arvamuse, mida põhiseaduskomisjonis reaalselt ei ole esitatud, sest mitte ükski nendest EKRE või Isamaa või Keskerakonna saadikutest ei olnud suuteline esitama neid argumente?!

Nii, poliitik Kaja Kallas on eetri üle võtnud.

(Naljaga pooleks) Vabandust.

See on okei. Aga üritame ligi saada sellele teisele Kaja Kallasele, sellele, kes istub n-ö saalis tervislikul distantsil ja vaatab oma tegelaskuju tantsimas. Mõnes mõttes poliitikul on teatud ülesanne võib-olla püsidagi tervislikus distantsis sellest poliitilisest tegelasest, keda ta kehastab. Jüri Ratasel läks see kuidagi käest ära, ta hakkas rääkima endast kolmandas isikus. Aga mingi sisekaemus, sisemine kõrvaltpilk teil kindlasti inimesena on endal ka selle aasta jooksul üht-teist registreerinud. Kui te vaatate ennast nüüd oma peaministrikarjääri alguses ja täna, aasta hiljem, siis millised need muutused on, mis teiega on toimunud?

Juhina ega ma oluliselt erinevalt ikkagi ei opereeri. Ma üritan küll hoida hästi lahus seda, et mina kui inimene, mina kui peaminister, mida ma selle all mõtlen, näiteks... Kui sa oled peaminister, siis sul on teatud roll, teatud institutsioon, mis tähendab seda, et sulle tuleb mingi lugupidamine kaasa selle rolliga. See ei tähenda seda, et see on lugupidamine sinu kui isiku vastu. Kui mina lahkun, tuleb järgmine inimene, tal on täpselt samasugune lugupidamine lähtuvalt sellest, et ta täidab seda rolli.

Olete kohanud seda lugupidamist kohe algusest peale?

Ei, kusjuures, võib-olla... Olen küll jah, aga võib-olla seetõttu, et ajad on olnud väga rasked, siis kõigil on just väga palju kriitilist öelda, see on üks asi. Ma olen näinud ka seda, et on inimesi, kes panevad võib-olla need kaks rolli kokku, et mõtlevad (peaministrina – M.O.), et näed, mina olengi nii äge inimene, et kõik kummardavad maani ja rullivad punase vaiba lahti. Aga tegelikult nad rullivad vaipa sellepärast, et sa esindad seda institutsiooni, olgu see president või peaminister.

Minu meelest on inimlikult hästi oluline eristada ennast sellest rollist, sest keegi ei ole üheski ametis igavene, pigem on peaministri amet suhteliselt volatiilne. Kui ma vaatan näiteks Euroopa Liidu ülemkogul, kus on kõik peaministrid, siis mina olen olnud peaminister nüüd aasta ja ma olen selles ranking'us juba tõusnud, tagantpoolt võib-olla äkki seitsmendaks või kümnendaks. Nii palju on tegelikult vahetunud peaministreid vaid selle aja jooksul.

Kui sa arvad, et kõik tahavad sinuga suhelda seepärast, et sa oled nii äge, siis ei pruugi pärast seda, kui sa seda ametit enam ei kanna, nii olla. Kuigi teatud sõbrad ilmselt jäävad sul igal juhul ka sellest ajaperioodist, mis on tekkinud näiteks kas või nende Euroopa peaministritega.

Mingi enesekindluse kasv on teis tajutav siiski, kui tohib patroneerivat tagasisidet anda kodanikuna. Ja ikkagi, ütleme, ka sellist otsustavust, kui me vaatame seda teadusnõukoja väljavahetamist ja siis selge ootuse edastamist, et sõnum oleks ühtne, mis iseenesest on täiesti loogiline eeldus ja mille eest meedia käest ka ju saite aasta otsa... Ka siin on mingi teatud nihe toimunud. Kusagil kevadel tundus, et peatoimetajad hakkasid vahepeal riiki juhtima... Mis seal juhtus? Kas te peatoimetajatega ka isiklikult piisavalt suhtlesite sel ajal ja miks see lõhe valitsuse taotluse ja avaliku hinnangu vahel nii suureks kärises?

Olen kogu aeg suhelnud ju ka peatoimetajatega... Mul on see märkmik siin (osundab laual enda ees olevale helesiniste kaantega märkmikule – M.O.) alati kaasas, ma vahel teen ka selliseid märkusi enda jaoks, et kuidas ma sel hetkel tunnen end või kuidas mingid asjad tunduvad ja alati, kui ma nende peatoimetajatega kohtun, siis natuke on see tunne, et kõik on sellised keskealised meesterahvad. Et me oleme lihtsalt niivõrd erinevad ja ükskõik, kui pädev ma olen või ükskõik kui põhjalikult ja argumenteeritult ma mingeid otsuseid ei põhjenda, nad lihtsalt ei usu mind.

Noh, võib-olla see tuleb ajaga, et minuga harjutakse ka, mingi hetk oligi see tunne, et võib-olla ikkagi peaks lihtsalt suhtlema rohkem nende ajakirjanikega, kes neid asju kirjutavad, et jõuda nendeni, sest sellest peatoimetajate müürist ma kuidagi läbi ei murra, sest ma olen lihtsalt teistsugune ja kuidagi ei samastu.

Aga noh, ma ütlen, näiteks kevadel – see on minu arust ka hea näide – tohutu surve oli kuulutada välja eriolukord ja kõik justkui olid veendunud, et see on õige asi. Aga kui seda tegelikult ei ole vaja, siis mingi näilisuse pärast seda teha... See on tohutult jõuline käik.

Minu meelest see on vale, see on lihtsalt olemuslikult vale teha midagi näilisuse pärast. Aga ma olen ka õppinud selles ametis, et tegelikult mingitel hetkedel see näilisus ongi oluline, see annab inimestele turvatunnet, mis siis, et tegelikult seda ei ole vaja.

Testime seda hüpoteesi, et on täiesti normaalne poliitikas ka vigu tunnistada peaministril. Öelge palun veel üks viga, mida Kaja Kallas eelmisel aastal tegi. Ükskõik, mis valdkonnas.

No üks viga, mis oli kevadel, mida ma tagantjärgi ikkagi kahetsen, on see, et ma oma kõhutunnet ei kuulanud... Mul on kõik need sõnumid ka alles, et... Enne seda, kui see briti tüvi oli tegelikult tuvastatud, et see asi läheb käest ära ja me peaks kõik panema kinni kiiresti. Ma kirjutasin ka ministritele tol hetkel ja põhjendasin, aga kuna seda ei öelnud ei teadusnõukoda ega keegi, siis ma ei saa otsust teha.

Järgmine hetk oleks kutsutud, eksju, ma ei tea, riigikogu ette, et millele tuginedes te selle otsuse tegite. Aga me kaotasime tegelikult seal nädala, seda ma kahetsen küll. Hiljem olen palju rohkem oma kõhutunnet ikkagi kuulama hakanud ja püüdnud siis teisi ära veenda, et jõuda nende otsusteni ja kusjuures see on jälle huvitav... Hästi palju on ju olnud kohtumisi teiste peaministritega ja näiteks kui oli ÜRO kliimakonverents, kus oli üle 149 riigijuhi üle maa ja kui me olime seal kõik niimoodi koos ilma abideta, lihtsalt rääkimas, siis muidugi põhilised vestlused olid kõik Covidist.

Mul tekkis seal väga hea side Iisraeli uue peaministriga ja siis temaga sai jah selles mõttes nalja, tema ütles, et tead, Kaja, tõhustusdoosid! Mina ütlen, et aga meil teadlased veel ei ütle, et tõhustusdoose oleks vaja teha. Ja tema ütles seepeale, et tead, mina neid teadlasi ei oota, ma ei jõua, et kui ma hakkan teadlasi ootama, siis ma ei jõuagi midagi teha, nemad tahavad olla absoluutselt kindlad, aga mul ei ole aega. Ja noh, muidugi Iisrael on hoopis teistsugune riik olnud, sõjaolukorras, harjunud tegema selliseid otsuseid, ka ühiskond võtab seda palju rohkem vastu.

Aga noh, siiski, maailmast on palju õppida ja minu meelest on positiivne see, et suhtlus erinevate riigi- ja valitsusjuhtidega on hästi tihe, et seda infot vahetatakse ja pidevalt jälgitakse, mis mujal toimub. Siis oli isegi etteheide, et ametnikud on hädas, et valitsusjuhid suhtlevad omavahel WhatsApp-is ja et neist läheb see mööda. Suhtlus on olnud harjumatult otsene, tavaliselt lepitakse alati ametnike vahel kokku, istuvad sul kõikjal kõrval, aga nüüd on käinud suhtlus lihtsalt nii, et "Kuule, mis seis sul on?"

Kaja Kallasest on tõeline poliitik saanud, ma küsisin, mis vigu te tegite ja teie räägite, kuidas teil on maailma parim kõhutunne...

No ma ikka rääkisin tehtud veast ka.

Nojah, kõhutunne või mitte, peaminister ikkagi otsustab, eks ole, või seab selle tooni valitsuses. Aga teiste riikidega suhtlemise osas, kas teil mõni Emmanuel Macroni SMS ka telefonis on?

Ikka jah.

Teil oli seal Pariisis ikka päris äge särtsakas kohtumine, nagu noored armunud nägite välja fotodel.

Meil on alati väga, väga sellised, ütleme, põnevad kohtumised. Ja ka nüüd oli tegelikult sisuline ja siiras vestlus. Kusjuures see oli ka huvitav, et kuidas alguses... Prantsusmaal on reeglid hästi paigas, et Prantsuse ametnikud peavad rääkima prantsuse keeles ja president ka. Ja mina ausalt öeldes seda ei teadnud.

Lõunasöögil Macron räägib prantsuse keeles, mina vastan talle inglise keeles, loodan, et see on okei, sest ma ei tahaks rääkida läbi tõlgi, lihtsalt mõtlesin, et niimoodi on lihtsam, mille peale Macron ütles, et okei, ma räägin siis ka inglise keeles. See tähendas, et tõlgid jäid kõrvale ja me saime rääkida tõesti südamest südamesse ja see vestlus oli hästi sisuline ja väga-väga avatud.

Macron peab siis ikka kõrvuni armunud oleme teisse, kui ta oma delegatsiooni ees inglise keelele üle läks.

Ütleme, et kindlasti-kindlasti me saame hästi läbi, aga ma saan tegelikult seal hästi läbi ka teiste peaministritega.

Kes teie parimad sõpsid on Euroopas?

Minu parimad sõpsid, kui niimoodi öelda... Belgia peaministriga ma olin sõber enne seda, kui tema oli peaminister Belgias ja mina peaminister Eestis. Olime sõbrad juba siis, kui mina olin Euroopa Parlamendi saadik ja tema oli Belgia asepeaminister. Meid mõlemaid kutsuti hästi palju esinema ja me sattusime väga tihti samadesse paneelidesse, siis viskasime nalja, et kuule, ma võin ise su naljad ära rääkida.

Läti peaministriga on meil ka väga tihe side ja see on minu meelest hästi oluline. Temaga me olime ka tegelikult Euroopa Parlamendi saadikud mõlemad ja töötasime erinevate asjadega, näiteks elektrituru disain ja ta on väga haritud ja oskab väga palju keeli. Meil on esiteks samad mured siin piirkonnas, me näeme nii näiteks julgeolekuolukorda kui ka muud meie piirkonna pilti üsna ühtemoodi. Ta on väga osav poliitik. Teeme üksteisele väga hästi tuge, oleme tegelikult Euroopas väga hea tiim, võiks öelda, ja lisaks, noh, kõik selline infovahetus, mis kiirelt on vaja, olgu see siis, ma ei tea, aktsiisidest või Coividi-numbritest või millest iganes, ma arvan, et see lähinaabriga side on väga tihe olnud ikkagi.

Aga te ei ole maininud oma soome-ugri kaksikut Sanna Marinit.

Temaga me saame ka väga hästi läbi, temaga me ka alati räägime muidugi kohtumistel ja Portugalis ühel üritusel ta soome keeles viskas nalja, et ärme, Kaja, lähe sinna koosolekule, et "se on ansa"("see on lõks" – M.O.) Temaga mul on ka olnud väga head suhtlused.

On teil endal mingeid iidoleid või eeskujusid poliitikute seas, keegi, keda te imetlete või kelle mõnda omadust endale soovite?

Mul ei ole iidoleid olnud isegi lapsepõlves, kui mul olid sõbrannadel plakatid seintel ja selline fänniks olemine. Mul ei ole kunagi olnud sellist ühte inimest, keda ma iidoliks peaks. Imetlenud olen ühe inimese intellekti või teise visioonide rohkust või mõne teise inimese sõnaseadmise oskust. Õppida on paljudelt.

Andrus Ansip kippus teile iidoliks või mentoriks eelmisel aastal.

Mentor on inimene, kes teisi toetab, ma ütleks, et pigem kippus oponendiks.

Kuidas te isal läheb, kas tema peaministri aega ka olete võrrelnud enda omaga? Kas kaks peaministrit arutavad perekonnas seda asja, vahetate märkmeid?

Eks me ikka oleme arutanud ja tegelikult, noh, selles mõttes on mul tõesti unikaalne positsioon, et mul on kelleltki nii lähedaselt nõu küsida, kes on reaalselt seda ametit pidanud. Aga ta ise ütleb ka, et see aeg on hoopis teine.

Ja tegelikult ka teistelt peaministritelt... Kui suvel oli kohtumine, kus olid kõik endised peaministrid, välja arvatud Jüri Ratas ja Andrus Ansip, siis see oli väga silmi avav ja ka kergendust toov.

Tol hetkel olid presidendivalimised, mis läksid täpselt nii, nagu tegelikult põhiseadus ette näeb, aga jällegi avalikkuses oli kriitika... Seda need endised peaministrid ka ütlesid, et presidendivalimistega on alati mingi jama olnud, see ei ole kunagi läinud lihtsalt. Ja et alati on see president ära saadud valitud. See kuidagi andis sellist tuge või kindlust, et ma ei ole selles olukorras esimest korda, on ka teised olnud ja on ellu jäänud.

Viimase valitsusega seoses on silma jäänud see, et pink on erakondadel ikka kole lühike. Mismoodi saada uut verd erakonnapoliitikasse? Miks peaks keegi täna tahtma saada ministriks?

Esiteks, ma ei ole nõus näiteks sellega, et me pink on lühike, kui te vaatate seda, kuidas on meil tegelikult muutunud see seltskond, kes meil on riigikogus või kes mul on ka praegu valitsuses. Võrreldes mõne teise erakonnaga oleme suutnud ikkagi teha märkimisväärse värskenduskuuri. Ja tõesti, tuleb ka ära rääkida inimesi, et tule valitsusse või riigikokku, et seal sa saad päriselt otsustada.

Aga takistused on tavaliselt need, et kes on väga oma ala eksperdid, väga hästi ennast üles töötanud, siis üks asi on palk, mis riigisektoris või riigikogus on, see ei vasta päris sellele, mis on ikkagi oma ala tippude palgad. Ja noh, teine asi on see, et näiteks enne valimisi oli inimesi, kes ütlesid, et ma tulen sulle ministriks, aga ma ei tule valimistele.

Seepärast, et noh, näiteks Kersti Kaljulaid ju põhimõttelist sai presidendiks ilma, et oleks valimistel osalenud. Ja pärast seda tekkis see mõte, et polegi justkui vaja kogu seda jama läbi teha, aga minu meelest see pole õige.

Kui me valimised võitsime, siis ma kindlasti kavatsesin teha ministriteks inimesed, kes on saanud rahvalt mandaadi ja kui me saime hiljem selle võimaluse, siis ma niimoodi ka tegin. Nii et see põhiline argument ongi, et kui sa ütled, et meil ühiskonnas on midagi valesti, sa näed mingit kitsaskohta, siis igal pool mujal sa saad sellest rääkida, sa saad nõu anda, aga reaalselt poliitikas sa saad teha neid otsuseid, mis inimeste elu paremaks muudavad.

Üks tüüp, kes inimeste elu on soovinud paremaks muuta ja ositi väga edukalt on seda ka teinud, on härra Mark Zuckerberg ja noh, kohati tundub, et mõnes Eesti erakonnas ta on juba ka peasekretäri rollis, toodab lihtsalt juhile jutupunkte. Zuckerbergi edu taga on ikkagi see, et ta on palganud käitumisteadlased, tal on seal tohutu labor, tal on andmed. Ühest küljest on küll hirmutav, kui palju võib ikkagi ennustada ja mõjutada inimeste käitumist ja see on see, mida härra Zuckerberg sotsiaalteadlastesse peamiselt võiks panustada, selle hirmutava teadmisega, kui ta ei hoiaks oma tõendeid sama rangelt luku taga nagu Coca-Cola oma retsepti. Mida erakonnad teevad selleks, et seda nii-öelda arusaamise või mõjutamise edumaad kuidagi vähendada? Võib-olla see on isegi hea, et Zuckerberg oma teadmised salastanud on, sest mõtle, mida kõike saaks korda saata...

Ei, ma siiski arvan, et erakonnad, sealhulgas meie enda erakond, meil on ikkagi inimesi, kes sotsiaalmeediat ja seda andmestikku päris hästi valdavad. Loomulikult mitte nii hästi kui Mark Zuckerberg, arvestades kõiki tema vahendeid, aga ma võiksin vähemalt meie erakonna kohta küll öelda, et meil on päris head inimesed, kes suudavad sotsiaalmeedia mustreid analüüsida ja vaadata, kuidas üks või teine asi võib minna.

See ei tähenda alati seda, et kui kõik tehakse õigesti, et kui sa suudad õigel hetkel öelda õiget asja, siis see toob kaasa inimeste toetuse tõusu nii lihtsalt. Me kõik oleme inimesed... ja see on uskumatu, kui pinges on meie ühiskond praegu, kuidas üks sõna võib tegelikult tuua kaasa endaga sellised reaktsioonid, mida sa võib-olla üldse ette ei ole kujutanud.

Me saame selles minna paremaks ja ma arvan, et me ka iga päevaga ikkagi läheme paremaks selles sotsiaalmeediaalgoritmide abil inimeste käitumiste analüüsimisel. Aga lõpuni, ma arvan, keegi ikkagi ei tea, sest neid pingeid ja erinevaid allhoovusi on nii palju.

Eesti brändi kodulehte lugesin hiljuti. Seda siili seal enam ammu ei ole, aga Eesti brändil on kolm sõnumit kodulehe järgi. Üks on puhas loodus, teine on e-riik ja kolmas isemõtlevad inimesed. See isemõtlevate inimeste osa on nüüd küll väga edukalt lansseeritud? Te vist küll ise ei olnud selle brändi sündimise juures, aga mis arvate, mismoodi see Eesti brändi isemõtlevus erineb sellest isemõtlevusest, mida näeme MEM kohviku ees ja ühismeedias?

Ise mõtlevad inimesed, targad inimesed on kindlasti meie tugevus olnud, aga kas see praegu on päris sama visioon... Mulle tundub, et inimesed, kes väidavad, et nad on valmis ilma piloodikoolituseta lennukit juhtima, seda on tulnud igal pool maailmas, mitte ainult Eestis. Internet annab justkui põhjatud võimalused ja igaüks on arst või ekspert. Aga mis sellega teha? Ega sellega polegi midagi otseselt muud teha kui inimeste haridustaset tõsta.

Kunagi Euroopa Parlamendis tegin uuringu inimeste digitaalsete oskuste kohta, aga minu jaoks oli kõige üllatavam see, et inimesed, kes vastasid, et minu digitaalsed oskused on nõrgad ja ma ei tunne ennast kindlalt, vastasid eitavalt küsimusele, kas te soovite järeleaitamiskoolitusi. Kuidas aidata inimesi, kes teavad, et nad jäävad maha, aga ei soovi tegelikult ennast ka harida?

Kuidas te ise arvate, et need inimesed, kes on, ütleme, kuidagi erutunud selle koroona käigus ja vaktsiinide ja üldise lähenemise suhtes umbusklikud, kui palju seal võib olla ka seda taga, et, oleme ausad, koroonakriisi ajal erasektori korporatsioonid on saanud üsna tulusaid lepinguid? Samal ajal on nemad olnud ka selle lahenduse võti, aga ikkagi – kuidas maandada seda taju või seda riski, mis mulle tundub, et siin teisel pool tajutakse, et kui suurkorporatsioonid ja maailma valitsused panevad pikemaks ajaks seljad avalikult kokku, kas siis võimu asümmeetria ei lähe liiga suureks kuidagi? Kas on võimalik ikkagi, et valitsus ka selliseid muresid kuidagi hoolivamalt adresseerib, seda saab ju ka teha teadlasi mitte maha müües, öelda, et me võib-olla isegi mõistame, miks te ärevil olete? Kui nüüd teadusnõukotta ilmus kommunikatsiooniinimene ka, kas see võib-olla võiks olla see tõlketöö, mida ta võiks teha ka valitsuse ja umbusklike vahel?

No me oleme püüdnud tegelikult ka ikkagi mõista neid inimesi, mingi hetk oli just ka, kui käitumisteadlased ütlesid, et on vaja rohkem empaatiat ja mõistmist... Eks me oleme püüdnud kuulata ka neid inimeste muresid ja see, mis välja tuuakse, ma saan aru, kuidas paistab, et võib jääda mulje, et see on vandenõu, et tegelikult see on kõik suurkorporatsioonide huvides. Jah, suurkorporatsioonid võidavad sellest, aga paraku need suurkorporatsioonid on ka need, kellel on teadlased, kellel on tegelikult võimekus kiiresti neid lahendusi välja töötada.

Ja andmed näitavad, et vaktsineerimine aitab ka omikroni puhul, isegi siis, kui omikron murrab vaktsineeritu, hoiab see ära ikkagi raske haigestumise. Aga need, kes usuvad vandenõusid, need näevad ainult nende vandenõude toitmiseks erinevaid märke ja seda lõpuni maha ei suuda võtta.

Vaktsiinivastasusega on nüüd liitunud rahulolematus elektrihinnaga ja julgeolekukriis. Siin on potentsiaali väga toksiliseks võimendumiseks. Oleme juba näinud verd ja rahutusi kütusehinna tõusu tõttu Kasahstanis, veel mitte otseselt Euroopa riikides, aga möödunud suvel rünnati ju ka Leedu seimi. On teil endal ka või teie valitsuse liikmetel mõtteid, et kuidas neid pingeid ennetavalt maandada olukorras, kus üks erakonnajuht kutsub tänavatele ja õigusetule käitumisele? Kas üldse on võimalik kuidagi ette hooldada seda aastat pingete osas?

Jah, see ongi tõesti väga keeruline. Eesti rahvas ootab, et Eesti riik peaks vastu kõikidele nendele kriisidele, olgu see julgeolekukriis, energiakriis või tervisekriis. Eesti riik ega Eesti valitsus ei ole ühtegi nendest kriisidest ei põhjustanud ega tekitanud, aga me peame sellega toime tulema ja me tõesti üritame inimesi aidata ja me oleme 240 miljonit eurot eraldanud erinevateks toetusmeetmeteks sihitatult neile, kellel on raskem ja et just hoida ära tegelikult seda reaalselt mõju inimeste toimetulekule.

Lihtsalt võrdluseks, et samal ajal on näiteks kõrghariduse rahastamiseks vaja täiendavalt leida 100 miljonit eurot. Julgeoleku poole pealt, kaitsevõime tugevdamiseks, kui me vaatame seda julgeolekukriisi, mis on lahti rullumas siin väga lähedal, jällegi sajad miljonid. Siis sajad miljonid nii vaktsiinide kui ka testide jaoks. Eks see on ka mõeldud pingete maha võtmiseks.

Minu meelest on vastutustundetu, et seda üritatakse ühe opositsioonierakonna poolt mängida veel suuremaks kriisiks, näha on, et neil on soov saada verd tänavatele ja see on vastutustundetu. Ükskõik milline teine valitsus seisaks täna samade kriiside keskel ja Eesti rahvas endiselt ootaks, et Eesti riik peaks sellele vastu ja et me ühiskonnana suudaks nendega toime tulla.

Selle intervjuu põhiteema pidi olema valitsuskultuur, aga me ei ole jõudnud sellest eriti rääkida. Üritame natuke. Kui palju Kaja Kallase juhitud Reformierakonna valitsusstiil erineb näiteks Andrus Ansipi valitsemisstiilist? Mis see reformierakondlik poliitikategemise stiil täna on ja kuidas see on muutunud?

Iga juht on oma nägu, organisatsioon muutub ka iga juhiga natuke teist nägu. Ja kui me vaatame kasvõi näiteks meie toetajaid, siis nad on minuga muutunud, võrreldes sellega, kes olid Ansipi ajal ning Ansipil olid teised toetajad kui olid Siim Kallase ajal. Mida mina olen püüdnud tõesti teha on see, et ma tegelikult avatult, päriselt arutan inimestega teemasid, mis on rasked.

Vahel vaatan ka mõnda teist erakonna juhti, et tal on väga palju lihtsamini asjad selles mõttes. On asi, milleni ta tahab jõuda, siis ta paneb selle justkui ette ja jõuab sinna. Mina olen selles mõttes teistsugune, ma arvan tõesti, et vaidluses selgub tõde ja ma tõesti kuulan inimesi. Ma olen olnud selles kohas, kui olin noor advokaat ja mäletasin, et alati pidin vaidlema niimoodi, et noh, lõpuks mina igal juhul võidan.

Ma mäletan seda hetke, kui läksin õppima majandust ja meil oli vaidlus ja ma kuulasin teist poolt. Ja selle vaidluse keskel sain aru, et tal on tegelikult õigus. Mäletan seda hetke, kui ma ütlesin, et okei, tõesti, sul on õigus ja see oli nii vabastav. See oli nii vabastav, et ma ei pea kõike teadma, vaid ma pean tegelikult kuulama, sest teised on ka mõelnud ja neil on ka argumendid.

Ja see ei ole nii, et nui neljaks, et ma pimesi pean suruma läbi selle asja, mis ma olen endal peas välja mõelnud, vaid tegelikult, kui sa kuulad, siis sa saad asju teha paremaks. Nii et ma olen üritanud seda stiili hoida.

Nõutakse otsustavust. Otsustega mul ei ole kunagi mingit probleemi olnud, mul ei ole probleemi otsuseid teha, ma ei karda otsuseid teha, ma ei karda otsuste eest vastutada. Aga kuidas sa sinna otsuseni jõuad, selleks on minu meelest erinevad viisid. Üks viis on see, et sa tõesti pead ennast kõige targemaks, mõtled selle otsuse oma peas välja ja lähed rammid selle läbi. Ja teine on see, et me arutame, jõuame selle otsuseni ja siis surud selle otsuse läbi. Need viisid erinevad omavahel olemuslikult ja selles kaasavas otsustamise viisis demokraatlikkus seisnebki.

Reformierakond on andnud meil ju ka eesti näitekirjandusse kõvasti ainet, ma pean minema arhiivi ja vaatama, kas mõnest teisest erakonnast on Eesti teatriajaloos üldse nii palju kirjutatud. Reformierakondlasest kultuuriministri peale on pissitud ühes lavastuses, siis oli seal "Reformierakonna juhatuse koosoleku" nimeline aktsioon kilekotiskandaali ajal, "Ministri viimased päevad", siis kui Lang Sirbi toimetust kangutas, aga tagandatud sai. Kuidas teie reformierakondlasena seda kõrvalt vaatasite ja erakonna seest samuti? Kas sellistel kunstilistel sekkumistel on üldse poliitikutele mingi mõju või te lihtsalt vaikselt mugisete seal, et näed, lollid teevad meile reklaami?

Ma ausalt öeldes mäletan väga ähmaselt seda "Reformierakonna juhatuse koosolekut" näiteks, olin siis ka Reformierakonna juhatuses...

No kui olite juhatuses ja ei mäleta enda kohta tehtud etendust, siis vist on tõesti jõuetu see poliitiline teater.

Ei, ma mäletan, ma ütlen, ma mäletan ähmaselt selles mõttes, et sellest on nii kaua aega möödas, ikkagi mingi praktiliselt kümme aastat. Loomulikult see puudutas ja seda arutati ja muidugi arutati, et kuidas sellised asjad jõuavad tegelikult praktiliselt sõna-sõnalt näidendiks, kui koosolekut peeti justkui kinniste uste taga...

See tekitab alati paratamatult selle küsimuse, et kui avatult sa saad siis rääkida, kui tegelikult meil on vaja sisulisi asja arutada erakonnas. Murekoht tol hetkel oli just see, et noh, oli selline tunne, et keegi on kuidagi seal selline kahepalgeline või kuidagi reetnud neid arutelusid. Aga mulle on kõik need NO99 etendused ikkagi väga meeldinud ja see, millises võtmes on neid esitatud, need jäävad kindlasti teatriajalukku ka.

Ja tulemuseks oli ju tõesti väga hea teater. Nii et aitäh, teile, Reformierakond, kolmekordsetes jutumärkides. Muide, kas te olete tähele pannud, et Eesti riik on kehtestanud top-up kodanikupalga praegu energiakriisist ülesaamiseks. Kas kodanikupalga teema võiks olla miski, mis üldse võib-olla aitab tulevikus seda kliimakriisi kuidagi lahendada?

Kodanikupalk on täiesti eraldi jutuajamise mahus teema. Praegu ei jõua sinna detailides minna, aga minu meelest oleks adekvaatne tegelikult küsida ka teine pool inimestelt sellest küsimusest, nagu Šveitsis tehti, et kas te soovite kodanikupalka x eurot? Selle küsimuse teine pool on see, et kas siis ka maksud tõusevad? Ja Šveitsi inimesed vastasid, et ei, me ei soovi, et maksud tõusevad, seetõttu me ei soovi ka kodanikupalka.

Kui küsida inimestelt, et kas te soovite tuhat eurot kodanikupalka kõigile kätte, siis on kätemeri. Aga kui see tähendab tegelikult, et kuskilt peab see raha tulema ja ka nende toetusmeetmete juures ma olen püüdnud rõhutada seda, et see ei ole mingi müstiline sein, mille seest me seda raha võtame. See on maksumaksja raha ja maksumaksja raha jagamisel peab olema valitsus kitsi, sest toetuste jagamises sa teed vähestele head, aga tegelikult vihastad paljusid ka.

Praegu need, kes saavad, ütlevad, et vähe saavad ja need, kes ei saa, ütlevad, et valesti saadakse. Kokkuvõttes ei ole keegi õnnelik. Praegu lihtsalt need šokid on tulnud nii järsud, et peame inimesi aitama sellega toime tulla. Aga jah, kodanikupalk on töötanud ainult nendes riikides, kus sul on tõesti, noh, näiteks maavarast tulev sissetulek, mille sa jaotad kõigile võrdselt. Aga kui meil seda maavara ei ole, siis kust see raha tuleb?

Mis on Kaja Kallase selle aasta olulisemad eesmärgid ja väljakutsed?

Selle kohta võib praegu öelda, et jumalad naeravad, kui inimesed teevad plaane… (naerab)

Jumalad on naerust surnud, nüüd võib jälle plaane teha.

Suurimad väljakutsed on ikkagi seotud nende kriisidega. Kriisidest väljaspool on paar sellist teemat, mida tahaks selle valitsusega ikkagi ära teha ja üks neist on seesama eestikeelne haridus, sellega tuleb vastavad sammud ikkagi edasi astuda. Keelebarjäär hoiab palju inimesi tööturult ja ühiskonnast ikkagi eemal.

Loomulikult tuleb konkreetsed sammud teha rohepöördega seoses. Just sellepärast, et on väikesed asjad, mida me saame teha juba praegu. Näiteks vesinikutehnoloogiate arendamine on küll pika perspektiiviga, aga me ei saa neid otsuseid ka tegemata jätta täna, sest 10 või 15 aastat pärast kannatame, et neid otsuseid täna ei tehtud, sest meil pole näiteks piisavalt taastuvenergiavõimsusi.

Peamine ootus on see, et mõni neist kriisidest leevendub, nii et valitsus saab valitsemisega tegeleda.

Kas teil riigikogu valimiste põhiteema on juba välja mõeldud?

Oleme arutanud kaht teemade klastrit. Üks on maksupoliitika, nii see, mida me maksustame, kui ka see, kui kõrgelt me maksustame, miks me maksustame. Kui mõtled selle printsiibi peale, et maksusta kõrgelt seda, mida sa ei taha, et areneks, siis praegu me maksustame kõige kõrgemalt töötamist ja see ei ole loogiline. Et kui vaadata tervikpilti ja mitte nii, et ainult tõstame siit ühte või langetame teist maksu, vaid tegelikult, et maksupilt kõlaks kokku ka sellega, mida me soovime saavutada.

Ja teine suur klaster on ikkagi seotud sellesama roheteemadega, sest ma näen seal väga selgelt võimalusi meie ettevõtetele ja kui lähtuda sellest printsiibist, et selle mõte on, et me tegelikult muudaks oma majandusmudelit, et meil oleks jätkuv majanduskasv või heaolu, aga me ei teeks loodusele haiget, siis siis tegelikult seal on päris palju selliseid otsuseid, mida me saaks teha. Ja mina näen ka Eesti ettevõtetel seal suuri võimalusi just sellepärast, et Eesti ettevõtted on paindlikud, mõtlevad kaasa.

Mismoodi üldse on võimalik sellise kriisi ajal peaministri ülesannetes jääda ellu? Mida te igapäevaselt teete selleks, et oleks tervislik taastumisrütm?

No ma igapäevaselt teen näiteks seda, et alati enne magamaminekut loen, ma loen niikaua, kuni ma saan aru, et olen nüüd seal raamatus, olen haaratud sinna ja see on tegelikult päris raske.

Teine asi, kui nüüd "paha valitsus" ei pane kõiki kultuuriasutusi kinni, ma ikkagi üritan käia võimalikult palju teatris ja kultuuri nautimas, ka see aitab tegelikult ümber lülitada. Esmaspäeval näiteks käisin Draamateatris džässkontserdil. Väga-väga nauditav, lähed nagu mingisse teise maailma ja korraks lülitad ennast kõigest sellest välja. Tuled teatrist välja ja saad jälle sõimata kõvasti, aga need kultuurisündmused kuidagi aitavad jääda keset kõike seda inimeseks.

Aitäh ja head jätkuvat aastat.

Aitäh teile ka.