Mida see ühekordne toetus Film Estonia fondile võimaldab?

See võimaldab võtta vastu seitse erinevat filmi ja teleseriaali projekti, mis on meie valdkonnale väga olulised. Mul on väga hea meel ja suur tänu valitsuse ees, et see otsus vastu võeti. See on kogu meie valdkonnale suur rõõmusõnum.

Kas võib neid projekte ka juba nimetada?

Need nimed inimestele ei ütle midagi, aga on kaks Rootsi projekti, mis üks võiks eestlasi vägagi kõnetada, see on Estonia hukust rääkiv seriaal, millel on ka Eesti stsenaristid. On ka kaks Taani projekti, millest üks on peagi võttesse minev sari. On ka üks Prantsuse mängufilm ja nii Belgiast kui ka Soomest üks mängufilmiprojekt, mis hakkavad kiiresti oma meeskondi kokku panema, sest nad on oodanud seda stardipauku.

Äkki võib käia välja mõned nimed? Christopher Nolanit nende hulgas vist ei ole?

Christopher Nolanit nende hulgas ei ole ja eks "Tenet" oligi filmimaailma ükssarvik, sellise kaliibriga projekte liigub pigem väga harva ja meil oli õnn Nolanit Eestis võõrustada. Hollywoodi huvi on jätkuvalt suur, kahjuks ma nende projektidest ei saa kunagi rääkida enne, kui nad on siin maandunud ja filmiklapp on käinud, kuna neid saadab alati tohutu konfidentsiaalsus ja salapära.

Nende projektide seas, millele me praegu lisavahendeid taotlesime, Hollywoodi veel ei ole, aga nad on meie ukse taga pidevalt koputamas küll.

Kas nende seitsme hulgas on ka maailmanimesid?

Maailmanimesid nende hulgas ei ole, aga Euroopa nimesid küll, Taani mängufilm "Birthday Girl", mis on tegelikult ka uudistest läbi käinud, on väga suurte Euroopa mõttes filmistaaridega, näiteks Trine Dyrholm, kes on väga tunnustatud näitlejanna, kes käis siin ka "Erna sõja" raames.

Euroopa mõttes on siin küll väga tunnustatud tegijaid kui ka produktsioonifirmasid, Nordisk Film, mis kahe projektiga selle lisaraha raames siia tuleb, on üle 100-aastase ajalooga Rootsi tootmisfirma, mis valib väga täpselt oma partnereid.

Ütlesite, et Hollywood siiski kompab meie piire ja võimalusi. Kas siin ongi takistus selles, et meie tagasimaksefond on niivõrd väike, et nende soovid on lihtsalt suuremad ja meie nende raamidesse ei mahu?

Paraku küll. Üks asi on eelarve ja me peamegi Film Estonia mõttes kiiresti kaugemale tulevikku vaatama. Palju loogilisem oleks muuta Film Estonia rahastus üheks üldiseks suureks eelarveliseks laeks, kust saab vastavalt taotlustele vahendeid võtta. Meie praegune eelarve – kaks miljonit – on oma aja ära elanud, projektid, mis siia tulevad, on suuremad, pikemad, uhkemad ning sellest eelarvest ei jätku.

Meie eesmärk on kehtestada suurem üldine lagi, näiteks 20 miljonit eurot nelja aasta perspektiivis, mis annaks Hollywoodile kindlustunde, et nad saavad pikemalt ette planeerida, et siin on sellised võimalused. Kindlasti ei saa hakata alati iga juhtumi korral eraldi hakata raha taotlema, sest see ei tekita Hollywoodi tegijates usaldust ja kindlustunnet, et kui nad siia otsustavad tulla, siis on neile tagasimakseks vahendid olemas.

Kuidas see 20 miljoniline lagi paika pannakse? See ikkagi nõuab riigipoolset valmisolekut.

Absoluutselt. Oleme proovinud kaardistada ja paika panna, mis see vajadus võiks olla. Praegu, kui ma mõtlen, kui palju inimesi meil valdkonnas töötab, siis kui palju projekte me üldse ära teenindada suudame? See ei ole lõpmatu hulk, mida me siin teha jõuame, tööjõu piir tuleb ette ja nii edasi. Ma arvan, et see võiks olla viis miljonit aastas.

See võiks olla natukene paindlikum mudel, mitte kalendriaasta järgi, vaid pandlikum mudel üldise summaga, mille me vastavalt vajadusel katame. Kui see on otsa saanud kolme kuni viie aastaga, siis saame selle uuesti üle vaadata ja vajadused paika panna.

Kaks miljonit on ilmselgelt väga keeruline, sest tänaseks hetkeks on projektid nii palju kasvanud oma mahus mõttes. Kui esimestel aastatel olid projektid väiksemad ja tagasimaksed olid 200 000 euro kanti, siis täna on projektid palju suuremad.

Praegune lisaraha on ühekordne ja kui järgmisel aastal jääb jälle kahe miljoni kanti, siis millise sõnumi see võimalikele koostööpartneritele annab? Kas nad otsivad hoopis mujalt ja unustavad väikese Eesti?

Paraku see nii tõesti on. Väga suur märksõna on usaldus ja kindlustunne: välismaa filmitootja, kes planeerib oma välismaa partnerit pikalt ette, tahab teada, et sellel hetkel, kui ta saab oma taotluse kokku pandud, on see raha siin olemas. Kui meie eelarvest ei piisa ja see on natukene ebakindel, kas saab või ei saa lisavahendeid, siis on neil julgem planeerida oma tegevused meie naaberriikides.

Me oleme praegu olukorras, mida me olemegi soovinud saavutada: me oleme proovinud ehitada Eesti mainet, tuntust ja usaldusväärsust, praegu on kõik hästi läinud ja oleme n-ö hea probleemi juures, kus soovijaid on rohkem kui me suudame vastu võtta. Mingisuguse lahenduse peame leidma.

Kui võrrelda Soome, Läti ja Leeduga, kus me seal paikneme? Kas kuskil tagumises otsas?

Kahjuks küll. Soomes on umbes aastas kümme miljonit tagasimaksefondi jaoks, Leedus on natukene teistsugune meede, mis on seotud ettevõtlusmaksuga. Nendel käiakse väga palju filmimas ja neil oli see fond eelmisel aastal 15,2 miljonit.

Naabritele jääme me kõvasti alla ja eks sinna ka minnakse. Me ei ole väga erilised oma muude asjade mõttes, eks meid saab asendada küll igatpidi, kui Eestisse tulla ei saa.