Karin Vicente kureeritud uuele näitusele "Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad" on jõudnud autorid, kelle teostes pole kesksel kohal kontseptsioon või idee, vaid aines, millest teos on loodud.

Publikule avatakse muuseumis teoste valmistamise tehnoloogia ja tegumoe eripärasid, tõmmates seeläbi peene niidiga seoseid kunsti, disaini ja tehnoloogilise innovaatilisuse vahele. Projekt näitlikustab, et tänapäeval ei saa enam teha materjalile pühendatud näitust, keskendumata selle ökoloogilisele jalajäljele. Keskkonnateadlikkus on läbivaks jooneks paljude kaasatud disainerite loomingus.

Kunstnikud kasutavad näitusel enamjaolt klassikalisi ja traditsioonilisi tarbekunstimaterjale nagu klaas, puit, savi ja tekstiil, kuid nende kujunduslahendus on mõjutatud tehnoloogilistest töötlusviisidest. Näituse avaruumis kohtame näiteks Eve Koha klaasobjekte, mis võluvad optiliste moonutustega sõltuvalt vaataja asukohast. Klaasiobjektide seeria tõuseb hästi esile mustal taustal ja hämaras ruumis, kus laseriga klaasi graveeritud nüansid kirkalt esile tulevad.

Lauri Kilusk kasutab enda kunstis 3D printimise võimalusi, esitledes näitusel Eestis seni kõige suuremat 3D prinditud saviskulptuuri. Sisuliselt robotkäega tehtud savikuju näeb välja müstiline ja arhailine nagu looduslik kalju. Samuti eksponeeritakse näitusel Kiluski 3D tehnoloogia abil tehtud lampe, mis on seevastu õrnad ja peenekoelised, ilmestades eriti hästi, et inimkäega sellise täpsuse saavutamine võimalik ei oleks. Kunstiakadeemia keraamika osakonnas õpetava meistrina ongi Kilusk viimasel ajal printimise tehnoloogiale pühendunud, sest selle valdamine on omaette oskus.

Kuraator on näitusele kutsunud ka materjaliinnovatsiooni eestvedajad, kes käivad välja radikaalselt uued viisid ümbritseva keskkonna ja tarbeesemete loomiseks. Siim Karro ja Erki Nagla ettevõttest Myceen on pannud näitusele välja harukordse seenmaterjali mükoplasti ja sellest tehtud mööbliesemed, mis esindavad jätkusuutlikku disaini. Saepuru on kombineeritud seeneniidistikuga ning selle abil väärindatud, tekitades süsiniknegatiivse materjali – nimelt eluea jooksul seob mükoplast rohkem süsinikku kui välja annab. Kuigi seen kodustes tingimustes edasi kasvada ei saa, on näitusel väljas ka üks eksemplar, kus on tahtlikult töötlusprotsess pooleli jäetud, et imeline seeneline end välja sirutaks. Jüri Muttika, kes "Ringvaatest" näitust külastas, proovis ka seene järele. Ent siin näitusel pole asi maitses, asi on materjalis.

Tarbekunsti üks tuntumaid materjale on nahk, kuid paljud ei tea, et nahatööstus on naftatööstuse järel teine kõige enam loodust reostav tööstusharu maailmas. "Kroomparkimisest üle jääv solk reostab tohutult keskkonda ja seetõttu ei saa mõnes kagu-aasia riigis enam põldu harida," on Tartu Ülikooli teadlane Märt-Erik Martens selgitanud. Näitusel osalev disainer Riina Õun teeb katsetusi hoopis teistsuguse nahaga, mitte plastikul põhineva kunstnaha, vaid Kombucha teeseene põhise materjali SCOBY-ga. Must nahast kottide seeria näitusel ei reeda, et aksessuaari aluseks oleks teeseen. Võib-olla ainult näidiseksemplar, mille nuusutamisel tekivad huvitavad assotsiatsioonid.

Eriliselt silmatorkav on Darja Popolitova käe all valminud puidust prosside kollektsioon. Need sensuaalsed ja androgüünsed, samal ajal ka koletislikult moonutatud ehtekujud, on justkui mõne nõidusliku lauamängu nupud, mis iga osalise mängurolli väljendavad ja kandja teistsugusesse, hoopis maagilisemasse maailma kannavad.

Muuseumi piiratud ruumivõimaluste ja eraldatuse kiuste annab kauni lõpp-punkti näitusele Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki tekstiilist valgusinstallatsioon keldrikorruse pimekambris. See, justkui elektrooniline kangastelg edastab läänemere lainetussagedusele vastavaid valgussignaale Adamson-Ericu muuseumisse, tõlkides andmed kunstilisse keelde.

Näitus "Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad" jääb Adamson-Ericu muuseumis avatuks 25. septembrini.