Tartu Kunstimajas saavad kokku kolm Tedresaare projekti – pagulaskriisi puudutav seeria 2016. aastast, nafta ehk musta kulla keskkondlikku mõju käsitlev seeria 2019. aastast ning täiesti uued teosed, mis on tehtud selle näituse tarvis. Kunstnik on otsustanud hoiduda didaktilistest ning kuivadest seinatekstidest, kutsudes neid probleeme avama kirjutajad, kes lähenevad taiestel kujutatule poeetiliselt ja tundlikult.

Näituse pealkiri "Antropotseen" viitab ajajärgule, mil inimliik on biosfääris domineeriv ning meie tegevus mõjutab otseselt planeedi elukeskkonda. Eelnimetatud protsessid on inimtegevuse ja sekkumise otsesed tagajärjed, toimides kunstniku abstraktse käsitlusviisi ja vormilise ühtsuse tõttu hästi koondatuna selle pealkirja alla.

Edgar Tedresaar on hariduselt maalikunstnik, aga lõuendile ei lähene ta värvituubi ja pintsliga, vaid käsitseb seda hoopis isemoodi, loodussõbralikul moel. Tedresaar tellib kunstikauplustest lõuendijäägid, kasutab sütt või naturaalset pigmenti ja liimi nende töötluseks, õmmeldes ning ehitades maali lõuenditükkidest nullist üles. Kangast moodustuvad avarad värviväljad, meditatiivselt korduvad voldid, aga ka ootamatud rebendid ja katkestused. Teoste puhul võib küll vaimustuda ainuüksi materjali manifestatiivsusest, aga suuremahuliste abstraktsete maalide taga on ka põhjalik uurimistöö ühiskondlikult põletavatel teemadel.

Kõige uuemate tööde aluseks on aerofotod suurimatest tööstuspiirkondadest, näiteks rauamaardla Brasiilias, pruunsöekaevandus Saksamaal, toidupõllud Texase kõrbes jne. Tuues need aerofotod, mida muidu pisikeselt ekraanilt vaataksime, suurtel lõuenditel meie silme ette, jõuab inimtegevuse tõttu muutunud loodusmaastiku olukord meile lähemale. Tegemist pole enam mugavalt kauge kliinilise kilomeetrite kõrguselt tehtud fotoga, vaid analoogse, kuude kaupa kunstniku käe all valminud pildi kui pinnasega, mis toob esile globaalses ökosüsteemis toimuva.

Ludmilla Siim tõusis Eestis 1970. aastatel olulisemate kunstnike hulka popkunstile omase ja hüperealistliku maalijana, kuid emigreerus 1977. aastal Soome, kus tema maalikeel üha abstraktsemaks muutus ja figuuridest loobus. Kui Eesti perioodi teoseid on kodumaistel näitustel ennegi näidatud, siis hilisema elu looming jõuab siinse publikuni Tartus Kristlyn Liieri kureeritud näitusel esmakordselt.

Siimu 1960. ja 1970. loodud maailmad on modernistlikud linnakodud ja vaated, millest aimub masinlike elementide ja sürrealistlike moonutuste kaudu tehnitsistlikule düstoopiale omast meeleolu. Siimu loodud maailmad on fotoliku täpsuse ja teravusega, kuivõrd fotograafia ongi hüperrealistliku kunstisuunda kannustav jõud. Siim kujutas enda varajasemas loomingus sageli inimesi erksavärvilistes keskkondades, kuid need tegelased on pigem mõtlikud, distantseeritud ja jahedad – kas ära pöördatud pilgu või koguni seljaga, kuskil üdini urbanistlikus või loodusliku puutega linnamaastikul kondamas. Vahel on kujutatud daamid ja härrad niivõrd estetiseeritud, justkui oleks nad välja hüpanud Michelangelo Antonioni filmist "Blow up".

Erandiks on siinkohal sõpradest kultuuritegelase portreed, olgu selleks siis Jaak Kangilaski või Juhan Viiding. Viimastest tõmbab enda sügavusse just Mati Undi maal, mis erinevalt kunstniku ülejäänud kirevast loomingust on põhimõtteliselt monokoloriidne – tumedasilme Unt tumedal taustal energiliste ja suurte kätelahmakatega. Siim oli eeskujuks ja õpetajaks tuntud eakaaslastest kunstnikele, näiteks Ando Keskkülale ja Andres Toltsile, kellega ühendas Siimu ka ühine esteetiline nägemus ning kellega koos valminud assamblaaž ka näitusel väljas on.

Viimaste aastakümnete töödes tõuseb esile ekspressiivsem pool, värvikogumid ja ringjad vormid, mõjudes meditatiivsete sisemaailma peegeldustena. Intensiivsust ja liikuvust on kompositsioonides samuti – jõuliste valgete tõmmetega lõuend manab ettekujutuse linna südatänavatest, mis tööpäeva hommikutundidel justkui tsentrifugaalsese jõuga liikuma pannakse. Pealkirja lugedes selgub, et tegu on talve kujutava maaliga, järelikult just nii elavalt ja liikuvalt näeb kunstnik seda tardunud aastaaega.

Edgar Tedresaare näitus jääb Tartu Kunstimajas avatuks 5. juunini ja elava klassiku Ludmilla Siimu retrospektiiv Tartu Kunstimuuseumis 29. mai õhtuni. Pühapäeval kell 13.00 toimub ka viimane kuraatorituur Ludmilla Siimu näitusel.